Praegu südalinnas liikudes on keeruline silme ette manada kümne aasta tagust aega, mil praeguste pilvelõhkujate asemel laiusid parkimisplatsid, tüheralad või lihtsalt augud. Võimalus, et südalinna kerkib pika pausi järel kõrghoone, tekitas toona niihästi elevust kui ka umbusku.

Kesklinna valitsuse haljastus- ja linnamajandusosakonda juhtinud Kersti Lootuse sõnul määrati kõrghoonete ala piir 1996. aastal selliselt, et pilvelõhkujad pidid jääma Liivalaia tänavast südalinna poole. “Korruselisus päevakorral polnud, pigem oli tegemist tsoneerimiskavaga,” ütleb Lootus.

Kuigi Viru ja Olümpia hotell andsid võimaluse aimata südalinna hoonete kõrguspiiri, tekitas kolmanda pilvelõhkuja kavandamine linnavolikogus tuliseid vaidlusi. Kuni sinnani, kui 1997. aasta 10. jaanuaril langetasid volinikud kahe enamhäälega otsuse: lubada kuni 26-korruseline pangahoone Tartu maantee ja Liivalaia tänava nurgale.

Volinike Tiina Mägi, Jüri Kuuskemaa ja Mart Laari juhitud leer soovis jätta Tallinna silueti muutmata. Neid ei kõigutanud Ühispanga peahoone kavandanud Raivo Puusepa arhitektuuribüroo uurimistulemus, mille järgi mitmetahulise kristalli välimusega uusehitis ei rikuks vaadet ega domineeriks liigselt vanalinna tornide kõrval.

Pilvelõhkuja rajamise eel puhkenud vaidlustes sõnavõtjad jagunesid Raivo Puusepa mäletamist mööda kahte koolkonda. Ühed leidsid, et Tallinna sobiks kõrghooned vaid Lasnamäele, kesklinn peaks arenema Helsingi eeskujul ja paslik oleks kuue-kaheksakorruseline hoonestus. Arhitekt ja tema toetajad omakorda pidasid põhjendatuks Viru ja Olümpia hotelli vahele city kujundamist. “Ega keegi otseselt ei takistanud, lihtsalt see asjaajamise protseduur võttis palju aega,” kirjeldab arhitekt. 1995. aastal algas projekteerimine ja 1999. aastal võis pangahoone avada, praegu enam nii kiiresti ei saa.

Kõrghoone mõjus hirmutavalt, mäletab toonane linnaametnik Kersti Lootus. “Võib-olla tänavate laius ja hoone kõrgus oli selle põhjus. Mõeldi, kuidas inimene ennast sellises keskkonnas tunneb,” täpsustab ta.

Tornimäe tänava pilvelõhkuja ehitusele vastu seisnud Kodulinna liikumise eestvedaja Tiina Mägi kinnitab, et volikogus tõstis ta häält Ühispanga hoone vastu sõna otseses mõttes: “Aeg oli selline, kus kõik, mis oli mujal, oli väga paeluv. Asju võeti süvenemata, kas seda on vaja.”

Kirglik vaidlus

Ühispanga peahoone vastu hääletades leidis Mägi, et kui Tallinna struktuuri arvestada, siis kesklinna kõrghooned ei sobi. “Mul on hea tuttav spetsialist, kes teeb pinnaseuuringuid ehituste jaoks ja tegi ka Tallinna üldplaani jaoks, et märkida kohad, kuhu ei tohi kõrghooneid rajada,” meenutab ta. “Üks kohtadest oli Härjapea jõe säng ja teine Tiskre, kuhu omal ajal kavandati 25 maja ja nüüd on üle 400.”

Tiina Mägi hinnangul olnuks mõistlikum säilitada Lennuki ja Maakri senisel kujul hubase piirkonnana. “Visbys on vaimustav vanalinn, kus isegi puukuurid on alles ja neid kasutatakse,” võrdleb Mägi.

Kohaliku Manhattani asukohaks pakkusid südalinna kõrghoonete vastased Lasnamäed, et see võimsust juurde võidaks. “Kaklesime hirmsasti, aga humanitaarina ei oska ma majanduslike argumentidega oma seisukohta tõestada,” möönab Mägi.

Kersti Lootus on tähele pannud, et kõrghoonete rajamisse suhtutakse aasta-aastalt üha leebemalt. “Inimene harjub kõigega ja maa hind tõuseb. Kui ma vaatan siluetti mere poolt tulles, pole seal ebasobivat. Viru on sattunud vanalinnale kõige ligemale,” nendib Lootus. Lisaks andis Tartu maantee läbimurre panga ümbrusse rohkem õhku.

Kümne aasta eest linna arengut suunama hakanud ehitiste autor, arhitekt Raivo Puusepp meenutab Ühispanga rajamisele eelnenud asjaajamist hea sõnaga. Arhitekti unistus oli saavutada arendajaga nii hea kontakt, et tellija laseks valmis voolida oma tõekspidamise, ja see läks pilvelõhkuja puhul täide.

“Tulemus sõltub alati arendaja maitsest, arhitekti oskustest ja rahakoti suurusest. Ühispanga puhul uskusid arendaja ja tellija minu loodud müüti, et teravatipuline hoone sobiks tornide linna,” märgib Puusepp.

Vastuoluliste töödega silma paistnud arhitekt leiab, et vaidlused ühe või teise hoone linnakeskkonda sobivuse üle on arhitektuuri populariseeriseerimisele kasuks tulnud. “Muidu arvad, et eestlane ongi põhjamaiselt tuim ja kodus konutaja, aga ega ikka ole küll,” lausub arhitekt muheledes.

Uus nõudis harjumist

Raivo Puusepa lahenduse järgi ehitati 1997. aastal vanalinna Aia tänavale Dünamo ujula asemele WW PassaaÏ, aasta hiljem valmis Nõmme turuplatsi vastas uhkeldav äri- ja elumaja, mida Nõmme Maja arhitekt ise nimetab pääsupesaks linnaosa äärel. “See, et ta nii kirju sai, tulenes sellest, et maja tuli nii suur. Aga see, et ta nii suur sai – ühe külje pealt oli ta Nõmme kino poole ja tollal tundus, et ta ei hakka nii väga Nõmmega suhestuma,” leiab Puusepp.

Sama jahmatavalt mõjusid kriitikutele Puusepa elamud Gonsiori ja Vilmsi tänava nurgal ning Raua ja Vilmsi tänava nurgal. “Tollal oli roostemetalli kasutamine ehmatav,” tõdeb arhitekt.

1997. aasta hakul võitis Viru väljaku detailplaneeringu eskiislahenduse kinnise konkursi arhitektide Vilen Künnapu ja Ain Padriku büroo. Kui võidutöö oleks üks ühele teoks saanud, näeks Viru keskuse ala välja pisut teisiti.

Hotelli täiendaks Tammsaare pargi poolt 14-korruseline tumedast klaasist Viru Poeg. Kunagist teenindusmaja, kaubamaja, Viru hotelli ja postimaja ühendaksid sõiduteede kohal jalakäijasillad. Kaubakeskuse juurde kuuluva parkimismaja katusel laiuks tuulevaikne väljak rohelusse uppuvate välikohvikutega.

Kümne aasta eest kiitsid linnaplaneerijad heaks Pärnu maantee ja Tatari tänava nurga parkimisplatsile rajatava Henno Sillaste Architect Inc kavandatud Kawe Plaza äri- ja büroohoone tehnilise projekti. Septembris alustas Lemminkäinen Eesti tollal hiiglasliku Rocca al Mare kaubanduskeskuse ehitust. Linna esimene suurpood, Tihniku Maksimarket oli selleks ajaks tegutsenud kolm aastat.

Teenindusse tõi värskeid tuuli Tartu maanteel Marati peamajas uksed valla löönud Laulupeo apteek, kus ravimid ja hinnad olid välja pandud valgustatud klaasvitriinidesse: ostjad ei pidanud enam leti ees tunglema, et valikust aimu saada.

Kümne aasta pärast

Konservatiive rööpast välja viivaid lahendusi otsekui käisest puistav arhitekt Raivo Puusepp on tuleviku suhtes optimistlik. Tema hinnangul võiks linnas kümne aasta pärast olla moodsa kunsti muuseum ja uus Estonia ooperiteater või veel parem, senise teatri juurdeehitus. “Pooldan lähenemist, et linn peaks olema tihe. Hooned peaks olema vahelduses väljakute ja haljasaladega. Inimene peaks vaimselt tunnetama, kus ta liigub,” ütleb Puusepp.

Erinevalt Helsingi “ühtlasest vaibast” võib Tallinn oma “kärjestruktuuri” kärgedes Puusepa sõnutsi hüppeliselt areneda, ja kiirete muutuste asendumist stabiilsusega pole põhjust oodata paari aastakümne jooksul.

Tiina Mägi seevastu ei pea tingimusteta uue eelistamist mõistlikuks. Sakala keskuse asemel võinuks tema arvates kasutusele võtta rahvusvaheliseks pärliks oleva rannaala, vuntsida üles linnahalli, kultuuritehase, Patarei ja vesilennukite angaarid. “Alles tuleks jätta kõik, mis on kujupüsiv ja huvitav,” soovitab Mägi. “Kunagi lõhkusime kinod ära, nüüd teeme plastmasskeskusi asemele.”

Linn areneb ennustatust kiiremini

•• Linnaplaneerimisameti koordinaatori Tiina Niguli (pildil) sõnul on linn viimase kümne aasta jooksul muutunud arvatust kiiremini. ”1996. aastal prognoosisid pankade esindajad elamuehitusmahtudeks 2010. aastani optimistliku stsenaariumi puhul kuni miljon ruutmeetrit. Tänaseks on see teostunud,” ütles ta.

•• Üldplaneeringu eesmärke silmas pidades on linnakeskus tihenenud, kus Viru keskuse kõrval on Tallinki hotell, arenev Rotermanni kvartal, ETK ja endine RET-i kvartal, Tartu maantee läbimurde kõrghoonete piirkond. Tihendatud on kesklinna elamukvartaleid.

•• Kesklinna kontaktala arengut iseloomustab endiste tööstusterritooriumide funktsioonimuudatus. Piirkondadest tõstab Nigul esile Balti jaama ja Telliskivi tänava ääres asunud tööstushooneid, Kristiine keskuse ümbrust, samuti Pärnu maantee viadukti naabrust. Väiskaare arengu-vööndi märksõnadeks on Paldiski maantee äärne ala Saku suurhalli, Premia jäähalli ning tennise- ja kaubanduskeskustega. Tööstusettevõtted on kolinud linnaserva või linnast välja. Kakumäe poolsaarel ja Pirita linnaosas on täis ehitatud umbes 2/3 võimalikust hoonestusalast. Tihenenud on Lilleküla ja Nõmme.

•• “Loodetust aeglasem areng on seni olnud Lasnamäel, kuhu on võimalik rajada 8000–10 000 uut eluaset. Suuremaks hoonestamata reservterritooriumiks ja põhiliselt elamuehituseks on Astangu piirkond,” märkis Nigul.