Koostasin 2005. aastal kirjastusele Tänapäev luuleantoloogiat naise-teemast eesti luules. Selle käigus vahendati mulle Debora Vaarandi soov helistada talle koju, et pidada nõu teda antoloogias esindava valiku üle. Helistasin 13. septembril – ja see jutt sirgeks räägitud, kasutasin juhust ja uurisin tema käest paari kirjandusloolise üksikküsimuse kohta. Sealt omakorda viisin jutu 1940. aasta sündmustele. Debora Vaarandi oli vist küll viimane aktiivselt neis osalenu, kellelt võis veel midagigi teada saada, kuid tema tahe sel teemal vahetult ja avameelselt rääkida oli alati olnud äärmiselt napp.

Igatahes hoolitses ta alati selle eest, et tema vahetu reaktsioon avalikkuse ette ei pääseks või lindile ei jääks. Aga nüüd unustas ta end pikalt sel teemal rääkima, vabalt ja vahetult, isegi tuliselt – ja lint käis. See vestlus ongi siin ära toodud.

Siit ei leia mingeid vapustavaid fakte. Aga on ometi paar väga siirast ja kõnekat üldistust. See on ka palju väärt. Muidugi, ma olin tol hetkel tema jaoks tundmatu isik. See tegur jääb. Olen kindel, et tema vähesed usaldusisikud võivad – tõsi küll, ainult mälu järgi – ta veendumustest värvikamaid näiteid tuua. Jäägu neile see kohustus.

•• Praegu räägime 1940. aastast, et olid head ja olid pahad, aga kas see oli tol ajal nii üksühene? Kuidas inimesed jõudsid selleni, et hakkasid Nõukogude-meelselt elama ja kirjutama?

Asi on ju selles, et kui praegu seda tagasivaadet tehakse, ei kujutleta, et see (Nõukogude aeg tervikuna – J.U.) oli väga mitmesugune, väga pikk ja väga erinev aeg. Need ajad ei olnud kõik ühtemoodi. Üsna tähtis oli sulaaeg. Ja ikkagi ka see, kui rahu tuli. See suur pikk sõda... Seda ei oska keegi kujutleda, kui raske on üks selline suur maailmasõda, mis haarab terve maailma. Pärast seda on inimesed lihtsalt õnnelikud, et on rahu! Igaüks tahab elada, lapsi sünnitada, abielluda ja armastada, see on ju täiesti loomulik. Seda ma küll ütleksin, et... Muidugi, dissidente ja niisuguseid oli ka, küüditamised ja kõik need hädad ja mured on kõik olnud – aga elu on ikka vägevam, elu ise. Igaüks tahab oma elu ära elada. Ilma rõõmuta ei ole ju kunagi ühtegi aega ega elu. Kes on noored olnud, need on ikkagi oma õnnejao ka kätte saanud, kui nad pole just maha löödud või kuhugi ära veetud. Igaüks on ikkagi saanud ka natukene õnne maitsta.

•• Aga 1940. aastal, kui sõda veel ei olnud – kuidas need miitingulised...?

See 1940. aasta oli kole lühike aeg. Te võib-olla ei usu, kuivõrd väheliikuv, omaette ja väheteadlik inimene ma olen olnud, kuigi töötasin Sirbi ja Vasara toimetuses ja puha. Kole vähe sattusin Tallinna, kus ma peaaegu üldse kuskil ei liikunud ega saanud kellegagi tuttavakski. Seal toimetuses ma istusin. Muidugi, mina võtsin seda küll alguses ikka puhta kullana, ega ma ei eita. Kus seda! Ikka lootused olid suured ja teadmatus ka suur.

•• Mõned teised pidid ju teadma, mis oli Nõukogude Liidus juba toimunud.

Nojah, praegu on ju ka nii, et kui palju me teame, mis seal kuskil toimub? Eks nii oli ka, et ega meiesugused inimesed ajalehti eriti ei uskunud – seda, mis lehed kirjutasid. Aga keelt me ei osanud, et ise kuskilt midagi lugeda. Ega neid sidevahendeid sel ajal ei olnudki, meie noores perekonnas saime vist alles 1940. aastal omale raadio. Nii ja teisiti, ma ei oska teile öelda, kas me nüüd teadsime või ei teadnud.

Minu käest on näiteks kunagi üks noor inimene väga kurjalt küsinud: “Aga mis te mõtlesite, kui see pakt sõlmiti?” Ma ütlen täiesti ausalt, et minul polnud aimugi, et niisugune pakt sõlmiti! Minul oli minu väike laps just surnud ja mina ei mõtelnud üldse millegi muu peale. Aga ma usun, et seda kuskil ei kuulutatud ka, sellest ei olnud juttu, sest pihta hakkas ju Teine maailmasõda, mis oli palju silmanähtavam asi. Ja oli palju asju, mida praegu enam üldse ei räägita. Sel ajal oli niisugune jutt – ja arvatavasti õige –, et lääneriigid tahtsid, et Hitler ja Stalin läheksid omavahel kokku, ning lootsid selle peale, seepärast tulidki Müncheni lepped ja asjad. Vähemasti see oli üsna usutav jutt.

•• Nii et oli siiras usk, et nüüd hakkab elu paremaks minema?

Ma ei tea, kas seda... Minu elu ei olnud siis ka nii väljakannatamatu, et see pidi just kangesti paremaks minema. Aga noor inimene ju ikka tahaks maailma parandada. Minu jaoks oli väga tähtis, et ei saanud kuidagi kooli. Mul oli kooliharidus kangesti südamel. Olin võrdlemisi vaesest perest. Noortel inimestel lihtsalt on maailmaparandamise tarve, õiglus ja kõik need asjad.

Mulle tundub, et praegu ei otsita mitte enam inimväärset sotsialismi, vaid inimväärset kapitalismi – aga kas see pole ka niisama üks lootus? Ühes asjas võib pettuda, aga ega teine sellepärast väga palju parem pole. See asi on nii. Minule see kapitalismivärk eriti ei istu. Siiamaanigi ei istu. Kuigi, jah, praegu ei räägita kapitalismist, vaid kõik on ainult – demokraatia. Seal taga on ikka kapitalism, kui ka ei räägi. Need asjad, mis on olnud... Siin ma nüüd räägin ennast pahaseks ja vihaseks, aga... Iialgi ei räägita seda, miks kommunism oli kohutavalt hirmus – mitte ainult küüditamise pärast, vaid et maad, majad ja vabrikud võeti ära. Eraomandi äravõtmine on inimestele olnud võib-olla kõige hirmsam.

•• Tänapäeval ütlevad ajaloolased, et hävituspataljonid olid vaat niisugused. Mida teie nendest mäletate?

Mis ma mäletan, kui ma 3. juulil (1941 – J.U.) juba evakueerusin? Ega ma suurt midagi nendest ei tea. Asi on selles, et see on loomulik, et niisugused pataljonid tekkisid. Ja nad tegid väga palju paha, aga ka vastaspoolelt saadi suuri kaotusi ja neile (hävituspataljonidele – J.U.) tehti ka paha. See on ju selge, et kui võim hakkas kalduma, siis lasti inimesi lihtsalt maha, mitte ainult punaste poolt, vaid ka valgete poolt. Aga sellest ei ole praegu suurt juttu. Võib-olla pole vajagi teha, aga ma siiski näen selles asjas kahte poolt.

•• Kas kirjanikud ka hävitasid midagi, põletasid külasid?

Sellest on kirjutanud Kuusberg, aga mina ei tea sellest midagi.

•• Lugesin, kuidas hävituspataljon ei saanud metsavendi kätte ja vihahoos põletas küla maha.

Need kirjutised on ka niiviisi... Ma lugesin hiljuti mälestusi vabadusvõitlejatest ja pealkirjad olid niisugused: “Punased keesid majas elusalt ära.” Ühesõnaga, nad piirasid... Ise nad kiitlevad niiviisi. Praegu selliseid mälestusi avaldatakse. Nii et ma ei tea rohkem kui teie – seda, mis ma loen. Loen ma peamiselt seda, mida praegu kõige rohkem kirjutatakse. Vabadusvõitlejad kirjutavad nüüd. Kuigi ma ei kujutle, kuidas seal metsas siis ikka vabaduse eest võideldi. Kui 1949. aastal oli küüditamine, siis mitte üks metsasolija – seal oli ju inimesi palju, relvad olid käes – ei tulnud oma kodu kaitsma, mitte ühte ohvrit ei olnud minu teada. Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks kuskil püüdnud oma naist või ema kaitsta.

Praegu ma niisama ägedusehoos ütlesin seda – ega mina tea sest midagi. Need, kes olid Saksa sõjaväes, muidugi läksid hädaga metsa, ega nendel palju muud teha ei olnud, see oli ainus võimalus. Ja nad ise on koledasti kiidelnud oma relvade ja asjadega. Noh, näiteks niisugune legend, et üks sõitnud ratsahobusega rongi kõrval, Eesti lipp olla lehvinud... See, kes seda kirjutas, ise ütles, et oli nägemus. Tegelikult ju ei olnud.

Küüditamises osalesid ka mõned kirjanikud, näiteks Andres Vanapa. Ja Kaarel Ird, kes oli lavastaja.

Teate, ma ütlen, et ei olnud meil neid arvuteid, raadioid ja mobiile. Ird oli Tartus ja mina olin Tallinnas. Mida Ird seal tegi, seda ma tõesti ei tea. Mina nende teatriinimestega tollal üldse tuttav ei olnudki.

Kuidas kirjanikud üldse sattusid küüditama?

Sattusid ainult need, kes olid partei liikmed.

Kas siis sunniviisiliselt või kuidas?

Tõesti, nii peenikest asja mina ei julge küll öelda! Ma mäletan ainult, et Sirbist ja Vasarast kutsuti (enne sõda – J.U.) Johannes Ruven, kes oli parteikandidaat, keskkomiteesse või linnakomiteesse: siin on teile relv. Neile anti revolver. Aga minu meelest nad... Ma ei tea, kas nad käisid kuskil või ei käinud. Ma tulin ju kohe, 3. juulil Eestist ära. Mina igatahes pole hävituspataljonis olnud.

Tartu oli sakslaste käes nii kiiresti, et need naised, kes sealt tulema said, olid rongis pooleldi pommide all, kui nad evakueerusid. See läks ju väga kiiresti. Tallinn seisis veel tükk aega, aga Tartu oli juba juuli alguses läinud.