NO99 tegi seda jälle. Nüüd tegi seda NO88 “GEP”. Et siis tegi mida? Intrigeeris ja irriteeris, muuhulgas pani majandusajakirjaniku vihast vappuma. Jälestusest kõõksuma. Vastikusest värisema.

Postimehe majandusajakirjanik Hindrek Riikoja võttis üleeile vaevaks avaldada päevakommentaari, kus ta kutsub inimesi üles teatrisse mitte minema. Miks peaks viisakas ja kasvatatud inimene taluma seda, kui laval ropendatakse ja kriisatakse, on tema kirjutise tuum. Eh, kulla Hindrek, ega ei peagi. Mitte midagi ei pea – peale söömise, joomise ja magamise tegelikult. Isegi sugu ei pea tegema, et ISE ellu jääda. Ammugi ei pea mõtlema selleks, et elada, ega ka selleks, et raha saada. Nagu elu igal päeval tunnusmärki annab.

“GEP-i” dialoog ei koba

Muidugi ei pea. Aga see on egoistlik viis maailma näha, see viib ummikusse ja päeva lõpuks oleme silmini poris. Elu, paraku, ei koosne ainult lillekestest ja liblikatest, kuigi me seda võib-olla väga tahaks. Elus on probleemid. Probleemid tuleb lahendada.

Jah, NO88 tegi seda jälle – tõi ilmarahva ette poliitilis-sotsiaalse teatri. Astus sellest uksest sisse, mille “Nafta!” lahti oli teinud. Ja kuna uks oli juba lahti, sai ka tulemus siledam. Paljud “Nafta!” vajakajäämised said plussideks silutud. Esiteks – tekst. Dramaturgiline materjal. “Nafta!” dialoog kobas, “GEP-is” enam ei koba, vastuoksa, tõuseb kohati siinmaise tippdialoogini.

Stseen või sket‰ “mainekujundajate juures” (mis on vaieldamatult lavastuse tugevaim hetk niikuinii) on tekstiliselt äärmiselt täpne, vaimukas, osundav. Kunstiliselt tihendatud nagu-elus-võiks-olla-olukord. Nali ja naer tulevad täpsusest, konteksti absurdsusest, ent ometi iga päev vägagi võimalikust olust. Pärl, mis vahel, nagu ikka, saab sigade ette heidetud.

Teiseks – kompositsioon. “Nafta!” (eelkõige esimese versiooni) kohatine venivus on õigemasse temporaami väänatud-käänatud. Tõsi, stseenis “ärimeeste juures” jäävad NO-lased veidi liiga kauaks raamatutest kokkuloetud tarkustega seletama. Jah, meil on ärimehi, kes on tarku raamatuid lugenud, kuid üldjuhul suudavad nad ühest targast raamatust loetud ühe targa mõtte korraga konteksti asetada. Vist. Kiire, veidi demagoogilise, kuid seoseid loova mõtlemisega Rein Kilke kahjuks eriti palju vist ei ole. Lavale pandi neid mitu tükki korraga. Natuke ebausutav, teostuslikult ka veidi veniv.

Vastuoksa majandusajakirjanikule arvab teatrikriitik, et seda lavastust suisa peab vaatama minema. Ja kurvaks teeb, kui majandusajakirjanik on sedavõrd pimedusega löödud ja silmaklappides. Selles mõttes on päevakommentaari vormis mõtteavaldus nii sümptomaatiline kui ka sümboolne. Kui majandusajakirjanik on umbne kuivik, siis eks selline ole ka majandus ise – ilma loovuseta, suure ideeta ja pädev ainult egoistlikul, silmaga nähtaval teljel.

Aitäh kolleeg Hindrekule – sinu artikli ja selle arvustuse dialoogis sünnib arvustamiseks uus vorm – illustratsioon.

Just täpselt sellest lavastus kõnelebki – probleem on küll laias laastus kõigile teada, aga laiapõhjalist analüüsi ja tegevuskava ei ole.

Kuigi, kui seljad kokku panna, võiks kompleksse ja siiski toimiva lahenduse leida. Vähemalt võiks loota, et kui praegu ei leia, siis hiljem tuleb kellelgi päästev mõte. Kui ühes suunas vaadatakse.

Lavastus

“GEP ehk Garjat‰ije estonskije parni”

•• Tiit Ojasoo lavastus kõneleb eestlaste väljasuremisest ning laste defitsiidist. Selles olukorras otsustab kamp noormehi teha meeleheitliku, aga õige sammu. Nemad on aru saanud, et eestlaste päästmiseks on hetk kas nüüd või enam mitte kunagi. Moraalselt on nende tegu vastuvõtmatu, eetiliselt kahtlane, kuid eesmärki silmas pidades ainu-õige. Kes meist tahaks muutuda anonüümseks?

•• Esietendus NO99 teatris 16. mail 2007

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid