— Sa lõpetad praegu Tallinna ülikoolis koreograafia eriala ja teed tantsuetendusi. Kas sa oma isa Vello Vaheri ja perekonnaga veel tsirkust ka teed?

— Jah, ikka. Kuigi olen üritanud sealt eemalduda. Isal on mind osas kavades vaja ja ta on õudne perfektsionist. Ta tahab, et kõik tema lapsed oleksid maailmameistrid (naerab). Isa muudkui suunas mind sportima, olen tegelenud kreeka-rooma maadluse, riistvõimlemise, kergejõustiku, jalgpalli ja karatega. Aga ma oleks olnud oma vanematele palju tänulikum, kui nad oleks pannud mind laulmise või pillimängutundi, kuskile, mis arendaks ka teistmoodi. Ja eks ma vastandungi nüüd eelmisele põlvkonnale. Sport on muidugi tervislik, aga teine asi on vaimne tervis ja see, kui sa saad oma asjadest naudingut.

Ega ma teistele etendusi teeks, kui ma ise sellest naudingut ei saaks. See on õudne kaif, kui sa teed mõne etenduse: ükskõik kas see õnnestub või ebaõnnestub, aga oled saanud jälle midagi korda saata ja suutnud sünnitada inimestes või iseendas mingeid mõtteid. Mulle on ka oluline saada oma töödest uusi mõtteid. Aga olen selline inimene, kes kõigepealt teeb ja siis mõtleb. See on rütm, mis on mulle tsirkusest sisse jäänud – kõigepealt teed end soojaks, siis lähed lavale ja teed oma asja ära ning pärast lava taga räägid isaga, mis valesti läks ja mida oleks võinud paremini teha.

Ma ei oskagi midagi ette ära mõelda, ma ei oota, et midagi valesti läheks, aga ootan seda, et ma saan asjad selgeks rääkida, kui midagi on valesti läinud. See vestlus toimub minu enda sees alati pärast etendust. See on enesearendamine, mille aluseks ongi, et sa teed midagi valesti – kui sa midagi valesti ei tee, siis sa järelikult ka ei õpi midagi.

— Oled oma perega Lõuna-Euroopas professionaalsetes tsirkustes tööd teinud. Mida see sulle andnud on?

— Ma arvan, et need paigad ja kogemused on natuke mu karakterit muutnud. See on pannud mind mõistma, et ka eestlased on kuumaverelised. Sest ma hakkasin rahvusi omavahel võrdlema ja avastasin, et piirid ei olegi nii laiad, vaid on lihtsalt teatud kombed, tavad ja süsteemid, mis meid eristavad. Olen ka palju sotsiaalsem inimene kui varem ja üritan suhtuda teistesse eelarvamusteta. Küllap ma tulevikus mõistan neid mõjusid paremini, praegu on natuke liiga vara mõelda. Ma alles seedin seda, sest mul on praegu eitamise faasi lõpp – üritan eitada oma tsirkuseelu. Puberteedieas on natuke imelik olla tsirkuseartist, sest teised norivad ja narrivad, ma hakkan alles nüüd sellest üle saama.

— Käisid Vanalinna hariduskolleegiumis teatriklassis ja õppisid Lembit Petersoni käe all, kuid see, mis sa praegu teed, ei ole üldse lembitpetersonlik. Kuidas tema kool sind mõjutas ja kuidas sa hoopis performance’i tüüpi tantsukunsti juurde jõudsid?

— Lembit Petersoni juhatatav teatriklass andis väga tugeva aluse. See õpetas mind laval olema nii, nagu peab, tunnetama partnerit ja nägema tervikut ning mõistma eesmärki, et teha igal õhtul uus etendus, alustada otsast peale. Teater ei ole lihtsalt see, et sa teed sama numbrit iga õhtu, naeratad täpselt samas kohas nagu tsirkuses. Vaid see, et üritad iga õhtu sellest midagi uut otsida ja partneriga koos teistmoodi lahenduse leida.

Ma ei tahaks öelda, et vastandun Lembit Petersoni koolile, vaid minu arengulugu on teistmoodi, valin teistsuguseid teid, mida mööda kõndida. Vastandun kontekstile, milles ma asju teen.

Teater on teater, pole vahet, kuidas sa seda teed. Eks iga inimene leiab oma väljundi ja selle, kuidas millessegi suhtuda. Aga selleks, et jõuda tulemuseni, mis pakub inimesele naudingut, on alati üks ja sama valem. Inimestega peab vaeva nägema, tööd tegema. Proovima neist kõik olemasolev välja pigistada, et tuua välja nende karakteri-

omadusi.

— Sinu diplomitöö “Circo Parabellum” oli võrreldes teiste koreograafia eriala lõpetajate töödega üsna eriline, tehnilisem, sˇokeerivam (tutvustus ütles isegi, et alla 16-aastastele keelatud) ja mitmekesisem. Kuidas see sinu senistest töödest erineb?

— Selle etendusega õppisin, kuidas massidega käituda, sest kaasasin liiga palju inimesi. See oli ainulaadne kogemus jagada oma tähelepanu igale väiksemale isiksusele laval. Igal tegelasel on oma pisike probleem, millele ta tahab lahendust. Kui oleksin teinud tavalise tantsuetenduse, mida sai kooli ajal küllalt tehtud, siis poleks ma sellest nii palju õppinud. Midagi seesugust tegin tõesti esimest korda – püüdsin jutustada täispikka dramaturgilist ja sisukat muinasjuttu.

— Mis sind üldse tantsukunsti looma tõukab?

— Mul on tõuge juba sisse antud, liikumisest inerts sees. 20 aastat jutti laval olla ei ole mingi käkitegu. Esimene tsirkusefaas tekitas süsteemi ja andis sellise impulsi, et mul kadus lavanärv ära, ma ei oska närveerida. Aga diplomietendus andis mõnusa närvi sisse, sest ma ei teadnud, mis sealt välja tuleb. Ma oleks võinud täiesti äparduda. See on ka minu jaoks etenduses sisalduva etüüdi “Äpardunud mustkunstnik” sisu, et mu ootus on äparduda ja see äparduse ootus tekitas pärast joovastuse õnnestumisest.

Ja mida muud mul ikka teha on. Olen viimasel ajal päris palju sellise karmi teema peale mõelnud, et kui inimkond peaks välja surema, siis kas meie tegevusel üldse on mingit mõtet. Inimene peab ennast nii kõikvõimsaks, arvates, et ta püsib igavesti – kõik need väärtused ja ehitised, mida loome. Aga miski pole igavene, kõik kaob. Teatri- ja tantsukunst on niigi kaduv kunst. Ja kui kõik niikuinii ükskord kaob, siis miks mitte teha kaduvat kunsti. See on automatiseeritud liikumine.

Kogu inimkond on väga kunstlik kooslus, ka kõik väärtushinnangud ja tavad ning isegi keel, mida kasutame, on kunstlik. (Kui meie oleme nagu kunstlilled, kes toodavad enda ümber maju ja autoteid ja kogu seda kremplit, siis kunst on veel kord sellesama kunstliku keskkonna toodetud saadus – kunst sünnib ainult kunstlikus keskkonnas.)