Artjom Troitski: Viktor Tsoi oli suur ja romantiline kangelane
•• Mis teil selle ajajärguga seoses meenub?
See oli üldse väga huvitav ja heroiline epohh, sest 1980. aastad olid Venemaa ajaloos dünaamilised ja ettearvamatud. Selle kümnendi esimesel poolel toimusid veel tõsised repressioonid, rokkmuusika oli põlu all. 1980-ndate teisel poolel avaldus tung vabaduse, avatuse ja kogu ülejäänud maailma suunas. Sealjuures tuleb öelda, et juhtmotiiviks sai tollal just rokkmuusika, mitte džäss, estraad või akadeemiline muusika. Rokk oli otsekui riigi ja kultuurielu suhete soundtrack. Vaevalt et ükski teine kunst võitis sellest ajajärgust nii palju nagu rokk, mis väljus justkui põranda alt staadionitele.
Muide, teil Eestis polnud olukord päris selline. Erinevalt Venemaast polnud teil rokkmuusika päris keelu all. Juba 80. aastate alul oli Tartus rokkfestival Levimuusikapäevad. Moskvas poleks legaalsest rokkmuusikafestivalist võinud isegi unistada. Eesti ja Venemaa vahel oli maksimaalne kontrast.
•• Miks sai Kinost ja Viktor Tsoist selline fenomen?
Tsoi kandis endas seda vabaduse tungi. Teistest tollastest kultusbändidest, sellistest nagu Akvarium, DDT ja Masˇina Vremeni, erines Kino kahe asjaga. Enamasti olid nendes bändides tooni andvad isikud intellektuaalid, poeedid ja muusikud. Tsoi oli lisaks sellele seksisümbol. Ta oli väga ilus mees. Tsoi ei kirjutanud ainult sütitavaid luuletusi, vaid oli suur ja romantiline kangelane. Kõik Kino liikmed olid kaunid, moodsad kutid ja see eristaski neid kõigist teistest, kes ei hoolinud liialt riietest, imagost ega seksapiilist.
Aga teine põhjus oli see, et nende muusikastiil oli sillaks pop- ja rokkmuusika vahel. See oli piisavalt meloodiline ning loodud laiemale ringile: Kino ei kuulanud vaid hipid, punkarid ja “baikerid”. Nad sobisid hästi ka näiteks Laskovõi Mai publikule. Kui otsida lääne ekvivalenti, siis võiks neid ju võrrelda The Doorsiga, aga veelgi tabavam oleks võrdlus biitlitega.
•• Millal kuulsite esimest korda Tsoist?
Tõenäoliselt olin üldse esimene n-ö avalik inimene, kes Kinost kuulis. Tsoi sattus minu “radarile” 1981. aasta lõpus. Tollal bändi veel polnud, see moodustati 1982. aastal. Leningradis eksisteeris põrandaalune punkliikumine, meilgi olid sellised bändid nagu teil Propeller Peeter Volkonskiga ja Singer Vinger Hardi Volmeriga. Eks Tsoi alustas samuti punkrokkarina.
•• Miks on Kino siiani populaarne?
Ikka neil samadel põhjustel. Tsoi on ehtne noorena surnud kangelane ja romantik. Temast sai ikoon. Ja Tsoi laulud on tõesti väga head. Ta kirjutas väga kvaliteetset muusikat, mis pole tänini kaotanud oma aktuaalsust. Nad ei eksisteeri ainult oma ajas, vaid kõlavad praegugi stiilselt. On üks briti bänd Franz Ferdinand. Kui neid esimest korda kuulsin, olin ma lihtsalt rabatud, sest see supermoodne grupp kõlab täpselt nagu Kino. Tõin nad siia ka esinema ja kinkisin neile Kino plaadi. Nende laulja Alex oli sarnasusest samuti väga üllatunud ja mõtles isegi teha mõne Kino kaveri.
•• Millisel vene bändil oleks ‰anssi saada Kino-taoliseks fenomeniks?
Ainus vene bänd, kes oleks võinud seda korrata, oli Mumiy Trol. Neil on samuti väga karismaatiline liider ning nende muusika hõlmab laia ala. Nad ei tee puhast rokki, vaid segavad seda dance’i, new wave’i ja popiga. Nemad võiksid täiesti hõivata Kino koha. Kui mõelda, miks nad pole seda teinud, siis küllap on ajad teised ja rokkmuusika põhimõtted muutunud. Muusika ei mängi enam nii suurt rolli nagu 1980. aastatel.
•• Milline on praegune vene popmuusika?
Nii rokis kui ka popis on lood üsna halvad. Popmuusika on valdavalt nõrga kvaliteediga. Rokkmuusika ujub vanas rasvas ja sõidab nende muusikute seljas, kellel on vanust 40–50 ringis. Juba mitukümmend aastat pole toimunud põlvkonnavahetust.
•• Eestis jaguneti pikalt kahte rühma: kes kuulas bändi Kino, see Akvariumi ei kuulanud, ning vastupidi. Oskate sellist jagu-nemist kommenteerida?
Raske öelda, sest ma ei tea nii hästi, mis teil seal toimub. Võin vaid öelda, et Viktor Tsoi ja Boriss Grebenštšikov sõbrustasid päris-elus. Olen Grebenštšikovi suust kuulnud Tsoi aadressil palju komplimente ning Tsoi jaoks oli Grebenštšikov lausa ristiisa ja patriarh. Nii et mingit antagonismi seal küll polnud. Mõistan ka fänne, sest need bändid olid stiililt väga erinevad ja kuulajate ring ei kattunud. Kino oli elektriline ja karmi kõlaga, pigem suunatud noortele ja punkaritele. Akvarium oli jällegi pehmem ja mõeldud hipidele.
Kusjuures mind ei üllata kuigivõrd, et eestlased ansamblit Kino kuulavad. Pigem rabab mind, et teil Akvariumi kuulatakse. Kahtlustan, et see on seotud mingi nostalgiaga.
Ehk seostub Akvarium paljude minu põlvkonna eestlaste jaoks esiteks kõigi nende festivalide ja vabadustundega. Samas sümboliseerib see muusika võib-olla seda vene kultuuri, millega pole häbi assotsieeruda. Samas, minu arust on näiteks Mumiy Trol ja Leningrad piisavalt kvaliteetsed, et olla samuti Eestis edukad.
•• Näib, et te tunnete hästi eesti kultuuri. Mida te meie muusikast arvate?
Omal ajal käisin tihti Eestis ning sõbrustasin paljude eestlaste ja rokkmänedzˇeridega, näiteks produtsent Rein Langiga, kes on praegu poliitikas tegev. Eesti muusikat teadsin tollal hästi ja hindasin kõrgelt: punki ja new wave’i, Volkonskit ja Singer Vingerit, JMKE-d. Teiselt poolt oli teil väga tugev intellektuaalne rokk, näiteks In Spe ja Erkki-Sven Tüür. Mul on väga hea meel, et Tüür on saavutanud ülemaailmse tuntuse. Praegusest eesti muusikast tean vähem. Mulle meeldis väga ansambel Genialistid. Kahjuks kuulsin, et nad on nüüd laiali läinud. Tahtsin neid kangesti Moskvasse esinema tuua, aga nüüd...
Kommentaar
Tarvo Hanno Varres
fotograaf
Nägin Kino alul Riias ja see kontsert jättis suurepärase elamuse. Järgmiseks pidid nad Tallinnas, Mustpeade majas esinema. Aasta oli siis 1986 või 87. Reklaami tehti vähe ja ma siis rääkisin kõigile, et hea bänd tuleb – tuttavaid siiski kohale ei ilmunud...
Kontsert ise ei näinud sugugi välja nagu rokk-kontsert, vaid pigem nagu koolipidu. Vastupidiselt Riia saalile ei olnud Mustpeade majas lava, suuremat valgustust ega helitehnikat. Rahvas istus terve kontserdi parkett-põrandal, otse bändi ees. Kontsert oli hea sellegipoolest. Trummar mängis püsti seistes...
Ma ei mäleta, kellega täpselt koos Riia kontserdil käisime – samas saalis esines mõne aja pärast JMKE koos Trubetskyga.
Eluloost
Viktor Tsoi
1962–1990
•• Sündis 21. juunil 1962. aastal Leningradis korealasest isa ja venelannast ema peres.
•• Õppis lühikest aega Serovi kunstiakadeemias. Asutas üle kogu Nõukogude Liidu kultusbändiks saanud ansambli Kino, kuhu kuulusid veel Juri Gasparjan, Igor Tihhomirov ja Georgi Garjanov.
•• Kinolt pärinevad hitid “Gruppa krovi”, “Zvezda po imeni solntse” ja “Kogda tvoja devusˇka bolna”. Tsoi tegi kaasa näiteks filmis “Igla”.
•• Tsoi hukkus 15. augustil 1990. aastal Jurmalas autoõnnetuses. Ta oli 28- aastane.
Teised Viktor Tsoist
Kilde raamatust “Viktor Tsoi, zvezda po imeni solntse” (“Viktor Tsoi, täht päikese nimega”), Moskva 2000
Boriss Grebenštšikov
(Akvariumi laulja):
•• Nagu öeldud, saime tuttavaks elektrirongis, kui naasime mingilt mu kontserdilt Peterhofist, kus praegu asub Leningradi ülikool. Arvestades, et sõitsin üksinda, pidi mul seal olema soolokontsert. Ja nemad istusid minu juurde – Vitka ja Rõba, tähendab Ljoša Rõbin. Muide, ka kitarr oli olemas ning Vitka laulis paar laulu. (---) Üks neist oli suvaline, kuid näitas, et inimene teab, kuidas lauludega ümber käia. Aga teine oli “Mu sõbrad lähevad alati läbi elu marsisammul”. Ja see lõi mul absoluutselt jalad alt.
Aleksei Rõbin
(mängis mõnda aega Kinos, teatakse Akvariumist):
•• Suvi on biitnike jaoks kuldne aeg (—-), sest siis on riietega vähem probleeme. Selleks suveks oli Tsoi endale õmmelnud “banaanipüksid”. Õmmelda ta ei osanud ja see oli tema esimene rätsepatöö. Kuid püksid kukkusid välja tipptopp, tõsi küll, taskuteta, sest selliste detailide õmblemist ta veel ei vallanud. (—-) Muide, 1981. aastal polnud “banaanid” Moskvas sugugi moodsad ning biitnikke, kes olid Vjatsˇeslav Zaitsevi moe- ja progressiteatrist kümme sammu ees, vaadati nagu idioote. Ent meil oli esmasest allikast pärit infot – ansambli Madness laul nimega “Baggy Trousers” ning fotodega plaadiümbris (---). Tõsi küll, paari aasta pärast käis kogu Moskva kuldne noorus, aga ka progressiivsed režissöörid ja moekad vananevad daamid, Madnessi “banaanipükstes”, aimamata, kust tuul puhuma hakkas.
Rasˇid Nugmanov
(“Igla” režissöör):
•• Kui Tsoi nimetati aasta parimaks näitlejaks, suhtus ta sellesse suure huumoriga. Käisime temaga mõnel filmifestivalil ja püüdsime kõikjal kõrvale hoiduda. Zolotoi Djuk oli neist esimene. Et “Iglat” tahetakse sellel festivalil näha, sain ma teada ajalehest Izvestija. Ja alles pärast seda helistati mulle Goskinost. (---) Me suhtusime festivalil toimuvasse teatava irooniaga. Tsoi unistas isegi, et sellelsamal festivalil antaks “Iglale” kõige halvema filmi preemia. Kuid – ei kukkunud välja.
