Romaaniülikool: Ivan Gontšarov “Oblomov”
Kas Näsnäruda Kustav Hugo Raudsepa “Vedelvorstis” (1932) on Gontšarovi Oblomovi hingejärglane? Seisusekaaslane ta Ilja Iljitšile olla ei või, sest Kustav on talu noorperemees (ja oma laiskuses Katku Villu positiivne antipood), Oblomov aga aadlik juba päritolu tõttu ja sõjaväelises mõttes leitnant; mõisnik, kellele pära-põrgus kuulus 350 hinge (võrdluseks – Turgenevi emale kuulus neid Spasskoje-Lutovinovos 5000). Ja Oblomovi sõber Andrei Stolz ei ütlegi, et oblomovlus on vedelvorstlus.
Romaani tegevus toimub Nikolai I valitsemisajal, kuid ta ei ole ajastu (1825–1855) lühikroonika. Gontšarov kirjutas “Oblomovit” aastail 1846–1858, aga romaan ei valminud kui reaktsiooni anatoomia. Lugeja, kes tunneb ka Turgenevit, märkab hõlpsasti, kuidas mõlema kirjaniku tegelaste jaoks on oluline Puškini kaasaegsus, täpsemalt see, et ta ei ole oleviku klassik, kuigi just tema rõhutas Venemaa suurust (ja mitte selle kasimatust nagu Lermontov). Usku Venemaa suurusesse vajati tagasi. Gontšarov ei kirjuta mitte selle usu poolt, vaid kirjeldab, kui keeruline niisugune usk võib olla.
Mõne Gontšarovi kaasaegse järgi olevat Oblomov kirjanikule psühholoogiliselt autobiograafiline. Tegelast samastatakse autoriga alalõpmata, kuid selline võte on olemuselt labasevõitu ega vii sihile. Hoopiski vulgaarne on tuletada kirjanduslikust Oblomovist tegeliku vene inimese tunnuseid: äraütlemata suur laiskus, elamine voodis ahju ligidal või ahju peal, unistamine paremast tulevikust, sõltumine lihtrahva kavalusest, sõprus korda armastava välismaalasega ja harjumatu armastus. Kui see kõik oleks nii lihtne, millega siis seletada, et kuigi Oblomovil on raskusi kirjutuspaberi leidmisega, on tal samas siiski teener? Matsistel ei tohiks teenrit olla (küll aga tõusikul). Eestis ehitati veel 1930. aastatelgi kortereid teenijatoaga ja ma vist ei eksi oletades, et viimased teenijad eestlaste keskelt jäid pajukile paguluses. Oblomovi ajal oli teenijarahvas aga kestvam seisus kui pärisorjad.
Gontšarov kirjeldab seega Venemaad, kus seisused võivad muutuda, aga sotsiaalsete funktsioonide muutumine on väga küsitav. Prantsuse literaadi, markii Astolphe-Louis-Léonor de Custine’i (1790–1857) järgi tegi Peeter Suur Venemaast tohutu polgu. Tõsi, Juri Lotmani äärmiselt vaimuka uurimuse järgi võib võõramaalane saada teise rahva riigist alati aru ekslikult; ei ole mingit tagatist, et võõras oleks targem kui omainimene. Ent kaupmeeste hulgast pärit ja “Oblomovi” lõpetamise ajaks mitme aasta eest pool-ümbermaailmareisilt tagasi jõudnud Gontšarov oskas kultuure võrrelda ega pidanud Venemaa mõistmiseks lugema eeskätt välisautoreid. Kui markii de Custine kirjutab, et Venemaa osaks on võita ida ja see-järel laguneda, ning ta samas lisab (omistades vastavad seisukohad oma mõttelistele vastastele), et venelase mõistus on juba loomuldasa laisk ja pealiskaudne, ehkki venelane ise on kaval iseäranis teise venelase suhtes, siis Gontšarovile ei ole see kõik aksioom. Oblomov unistab, Gontšarov otsis.
Kerge ei võinud see olla, sest kuigi tema kaasaegsed ei saanud tunda Timotheus von Bocki saatust nii üksikasjaliselt nagu Jaan Kross meie lähiminevikus, oli neile mõistetav, et pärisorjuse kaotamine ja põhiseadusliku korra muutmine on kaks eri asja ja esimene oli tollal jõukohasem.
Teksti järgi on Oblomov noor mees, kes on sama vana kui Kristus enne surma. Arvutades tema eluiga puhtspekulatiivselt, võiksime järeldada, et ta “on” ehk autori kaasaegne, sündinud seega ajal, mil “Prantsus Moskvas käis”. Dekabristide riigipöördekatse jäi säärase spekulatsiooni korral Oblomovi murdeikka ja pärast seda toimusid revolutsioonid Venemaast väljaspool. Kahtlemata on niisugused spekulatsioonid väga problemaatilised, kuid kui me uurime, missugune oli Gontšarovi ajalootunnetus, siis võiks olla selge, et ka teda ei saanud rahuldada Venemaa kui Euroopa teenri roll Aasias. Pole mingi saladus, et seesama roll on, pehmelt öeldes, ambivalentne ka praegu.
Kümme aastat pärast seda, kui Gontšarov oli “Oblomovit” alustanud, avaldas Nikolai Nekrassov oma esikkogu “Luuletused. 1856”. See algab dialoogilise luuletusega “Luuletaja ja kodanik”. Kodanik astub luuletaja kambrisse ja nendib teda nähes kohe: “Lesib ega kirjuta midagi.” Mõni värss hiljem lisab ta: “Metsloom oskab külitada.” Samamoodi võinuks Nekrassovi kodanik pöörduda ka Oblomovi poole.
Oblomovi probleem, mis on niisiis üldisem kui kohalik matslus, tekitaski tollasel Venemaal aktiivse diskussiooni, kuid – kuidas tunneks end eestlane (meie ärkamisaeg algas umbes samal ajal kui Gontšarov oma romaani lõpetas), kui venelases puuduks oblomovlus?
Kõrvalepõige ajalooliseks paralleeliks
•• Ligikaudu samal ajal, kui Gontšarov “Oblomovis” venepärast otsis, oli Kreutzwald eestipärase “Kalevipojas” juba leidnud. Oma kirjas 13. jaanuaril 1856 Tallinnas sündinud ja Peterburi jõudnud Vene keiserliku TA täisliikmele Franz Anton Schiefnerile palub Võru linnaarst viimaks muretseda endale Byroni teosed originaalis. Eespool seda palvet rõhutab ta aga, kuidas “Kalevipoeg” peab meie rahvast ja tema haridust iseloomustama. Üks koht, kus see tal enda arvates lausa suurepäraselt olevat õnnestunud, on eepose XI laulu lõpp (värsid 891–970) ehk lugu magamisest kahe peeretaja vahel. Naturalia non sunt turpia’ märgib Kreutzwald juba ette, lisades: “Seda ja sedavärki stseene olen ma püüdnud edasi anda täie rahvusliku jumega.”
•• Nii füsioloogiliseks Gontšarov ei lähe... Kuivõrd on vallatu Laulu-isa eepiline füsiologism aga koos-kõlas Johann Voldemar Jannseni palvega Perno Postimehe avanumbris (1857): “Kartkem Jummalat, auustagem kunningast ja ellagem nüüd eddespidi omma kalli Ewangeliumi Lutteruse usso sees nenda, kui wagga ristiinnimesse kohhus on!”?
Elu ja loomingut
Ivan Gontšarov
8. VI 1812 Simbirskis – 27. IX 1891 Peterburis
•• Sündis jõuka viljakaupmehe peres.
•• 1822–1830 õppis Moskvas kaubandust (mis tollal, nagu ka Eestis Kalju Lepiku ajal, tähendas keeli, maatundmist, matemaatikat ja asjaajamisoskust). 1831–1834 õppis Moskva ülikoolis filoloogiat. Lõpetas selle ilma kraadita.
•• 1834–1835 Simbirski kuberneri kantseleiülem. 1835–1852 tõlk rahandusministeeriumis.
•• 1852–1854 sekretär admiral, hiljemini krahv Jefimi Putjatini juhitud ekspeditsioonil Jaapanisse kaubandussuhteid edendama. Missioon oli edukas. 1856–1868 vaheaegadega tsensuuriametnik.
•• 1859–1864 tüli Turgeneviga.
•• Viimastel eluaastatel suvitas Narva-Jõesuus.
•• Teosed: 1847 – “Tavaline lugu” (eesti keeli 1955); 1858 – “Fregatt “Pallada”” (eesti keeli 1958; tlk Väino Linask); 1859 – “Oblomov” (eesti keeli 1934, tlk ja saatesõna A. H. Tammsaare. 2. tr samast tõlkest 1979, järelsõna – Sergei Issakov. 1953 ilmus romaan Felix Kauba tõlkes); 1869 – “Järsak” (eesti keeli 1949; tlk Eugen Hange); 1881 – “Neli ülevaadet”; 1888 – “Vananeva sajandi teenrid”.
