70 aastat tagasi asuti Nõukogude Liidus eestlasi maha laskma
5. augustil 1937 algas Nõukogudemaa üks kõige julmemaid kampaaniaid, sest pooleteise aastaga saadeti kogu riigis nn troikade suva järgi mahalaskmisele vähemalt 724 000 inimest. “Vähem ohtlikud elemendid” kuulusid küüditamisele.
2. juulil 1937 kirjutas Stalin Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei keskkomitee poliitbüroo nimel alla järgnevale dokumendile: “Märgates, et suur osa endistest kulakutest ja kriminaalidest, keda on varem erinevatesse põhjapoolsetesse ja Siberi oblastitesse välja saadetud, kuid kes on kinnipidamise järel naasnud oma oblastitesse, osutuvad peamisteks Nõukogude-vastaste ja diversioonikuritegude kaitsjateks nii kolhoosides kui ka sovhoosides, nii transpordis kui ka mitmetes tööstusharudes, soovitab keskkomitee kõikidel oblastite ja kraide parteisekretäridel ja siseasjade rahvakomissariaadi töötajail võtta arvele kõik koju naasnud kulakud ja kriminaalid, et neist kõige vaenulikumad kohe vangistataks ja maha lastaks administratiivse menetluse korras troikade otsusel.”
“Eesti spioonid”
30. novembril 1937 väljastati erikorraldus “Läti spioonide” vastu: hukati 16 575 lätlast. Kaks nädalat hiljem saadeti samal ettekäändel mahalaskmisele 10 545 kreeklast. 14. detsembril laiendati lätlaste-korraldus ka eestlastele, soomlastele ja bulgaarlastele. Vangistatud 9735 eestlasest mõrvati 7998. Soomlasi hukati 9078.
Andmebaas “Tagasipöörduvad nimed” (Visz.nlr.ru) loetleb nimepidi vähemalt 2000 mõrvatud eestlast, suur osa neist olid tavalised väiketalunikest kolhoosnikud. Enamik 1918. aastal Venemaale põgenenud ja aastaid Eesti riigi vastu plaane pidanud siinsetest enamlastest, sh Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, August Kork, hukati juba 1937. aasta esimesel poolel.
Kuid Peipsi-tagustesse Eesti küladesse jõudis terror juba selgelt rahvustunnuse järgi – üldjuhul vangistati tööjõulised mehed ja omaksed kuulsid heal juhul alles 20 aastat hiljem, et nende mahalastud sugulane on rehabiliteeritud. Suur osa mõrvatuist aeti ühishaudadesse Leningradi oblastis Levašovos, kus nüüd asub ka mälestuskivi mõrvatud eestlastele.
Kui 1926. aastal elas teisel pool Peipsit 155 000 eestlast, siis terrori järel oli seal elamine nendele talumatuks muutunud, osa kasutas võimalust Eestisse naasmiseks juba Saksa võimu ajal, ligi 40 000 tuli aga kohe pärast sõda. 2002. aastaks oli Venemaale jäänud vaid 28 113 eestlast.
Troikade suva järgi
Nõukogude võim määras kohtuväliseid roimasid ellu viima nn troikad – liiduvabariikides ja alamates administratiivüksustes enamasti NKVD töötajast, prokuratuuri esindajast ja parteiametnikust koosnevad kolmeliikmelised komisjonid, kes saatsid kergekäeliselt mahalaskmisele sadu tuhandeid inimesi. Mahalaskmiseks oli seatud ka arvuline plaan: 75 950 maha lasta ja 193 000 Gulagi saata.
Vormiliselt kuulusid mahalasmisele endised “kulakud”, “Nõukogude-vastaste parteide” liikmed, sandarmid, ametnikud, kriminaalid, “ületulnud”, “reemigrandid”, repressioonidest kõrvale jäänud isikud, “fasˇistlike, terroristlike ja spiooni-diversiooniliste kontrevolutsiooniliste formeeringute” liikmed.
Tähtsamate troikade esialgsete koosseisude nimekiri on Krasnojarski ühenduse Memoriaal leheküljel ka avaldatud – näiteks juhtis keegi eestipärase nimega isik Tenison Karjala-Soome ANSV troikat, kuid praegu leiame sama perekonnanimega NKVD töötaja 1938. aastal mahalastute hulgast. Ka paljud Leningradi eestlastest kommunistid saadeti Karjalas surma nähtavasti just tema allkirjaga.
Käsk käes, hakkasid troikad kohtadel kiirkorras vaenlasi otsima, enamasti osutusid nendeks kohalike rahvusvähemuste esindajad, sest jõukamad inimesed ehk nn kulakud olid juba 1930. aastate alguses varast ilma jäetud ja Siberisse saadetud, kirikutegelasi ja tsaarivõimu ametnikke tabasid repressioonid juba nn sõjakommunismi aastatel.
Märgatav osa näidisprotsessidega hukatud parteitegelastest kandis juudipäraseid nimesid, kuid ka jõukamaks peetud juudid olid juba sageli varem otsa leidnud. Kuid Poolas sündmine sai 1937. aastal ka paljudele juutidele saatuslikuks. Erikorralduse järgi tuli maha lasta harbinlased – tavalised töölised, kes käisid varasematel aastatel Vene-Hiina raudteed ehitamas, neid lasti maha 30 000.
Poolakate represseerimiseks anti välja erikorraldus – alates 20. augustist 1937 kolme kuu jooksul hukati 111 071 poolakat ehk kuuendik kogu N Liidu poolakaist. Sakslaste vangistamise korraldus oli juba selleks ajaks täies jõus: 42 000 lasti maha. 1937 saadeti hukkamisele ka mustlased, assüürlased, kreeklased, iraanlased – kõik, kes olid kas või sündinud välisriigis, olid kindlasti spioonid. Korealased küüditati läände, täpsemalt Kesk-Aasiasse.
Statistika ja tegelikkus
Aastatel 1937–1938 vangistati ametlike andmete järgi 1,5 miljonit inimest, kellest lasti maha 681 692. Ühendus Memoriaal on aga juba tuvastanud vähemalt 1,7 miljonit vangistatut ja 724 000 mahalastut. Tõenäoline arv oli kaks ja pool korda suurem, kuigi Venemaal on ka ajaloolasi, kes eelistavad stalinismiohvrite hulka harilikult väiksemaks hinnata – lähtudes GULAG-i ametlikest andmetest.
Ametliku statistika järgi 1937. aastal Gulagi saadetute arv isegi vähenes. Ka viibis Gulagis 1941. aastal vaid 278 ja 1942. aastal 6581 eestlast, kuigi siit küüditati neid enam kui 10 000 ja ka tööpataljonid olid allutatud Gulagile. Veelgi kummalisem: Leedust küüditati 1941. aastal 30 000 inimest, Gulagi jõudis vaid 3074. Ametlike andmete järgi oli 1938. aasta alguses Gulagis miljon, reaalsematel hinnangutel aga hoopis 17 miljonit vangi. Suurpuhastus suundus ka kompartei enda vastu. Aastail 1937–1938 hukati mõningatel andmetel 340 000 kommunisti ja 30 000 sõjaväelast. See aga ei saanud jätta mõju avaldamata ka võimusüsteemi kõige kõrgemale ladvikule, pinged kasvasid üle pea isegi Stalinil.
Kui suurpuhastuse peaarhitekt Nikolai Jezˇov oli 1937. aastal oma suurimas ausäras Stalini kõrval, siis järgmisel aastal kõrvaldas Lavrenti Beria ta NKVD juhi kohalt. 26. novembril 1938. aastal küll suurpuhastuse kampaania lõpetati, kuid edaspidi jäid repressioonid juba vastavate ametkondade – NKVD, NKGB, kohtud – alaliseks tööks. Troikade aeg sai möööda, nende liikmed lasti omakorda maha.
Enamlik terror N Liidus
•• 1917 enamlased korraldasid riigipöörde, demokraatiale tehti lõpp
•• 1917–1923 punase terrori tõttu hukkus 1,55 miljonit inimest. Kodusõjas kokku 2,8 miljonit
•• 1921–1922 näljahäda nõudis kuus miljonit inimelu 1923–1930 hukkus kaks miljonit inimest
•• 1930–1933 Ukraina ja Lõuna-Venemaa näljahäda nõudis seitse kuni kümme miljonit inimelu
•• 1930–1933 kulakluse likvideerimise korras tapeti 750 000 inimest, 1933–1937 tapeti 1,6 miljonit inimest
•• 1937–1938 Suure Puhastuse käigus hukati ligi 720 000 inimest, 1937–1947 kokku 2,7 miljonit
•• 1937 rahvaloendus katkestati, 1939. aasta tulemused olid moonutatud
•• 1939 katsel Soomet vallutada hukkus 126 875 Nõukogude sõdurit
•• 1939–1941 Ida-Poolast küüditati 1,2 miljonit inimest, hukati 65 000
•• 1940–1951 küüditati Balti riikidest 200 000 inimest
•• 1941–1953 küüditati Rumeeniast ja Moldovast 400 000 inimest
•• 1941–1945 nn Suures Isamaasõjas kaotas NSV Liit 23,6 miljonit elu, sh 11 miljonit sõdurit.
•• 1941–1952 Gulagi sõjavangilaagrites suri miljon Saksa sõjaväelast
•• 1943–1944 küüditati Põhja-Kaukaasiast jm kokku 1,9 miljonit inimest
•• 1944 hõivatud riikidest Ida-Euroopas saadeti Siberisse 200 000 sakslast
•• 1956 stalinism kuulutati kuritegelikuks
