“Roosiaia” ootamatu taassünd Kiviloo mõisas
Vaid väga paadunud teatraalidel on meeles midagi teravast konfliktist lavastaja Voldemar Panso ja üliõpilasena teda assisteerinud Merle Karusoo vahel seoses selle Karusoo esimese ja Panso viimase tööga Draamateatris. Ning mäletatakse ehk ka Aino Talvi ja eriti Velda Otsuse huvitavaid osatäitmisi.
Ja järsku, 31 aastat hiljem, leiab nooruke lavastaja Eva Klemets selle näidendi … ja selle mõisa. Ning paneb kokku trupi suveteatrimelus mitte just nõutavamaist näitlejaist, kellest enamiku näitlejatee (nagu ka lavastaja enda oma) pole kõige õnnelikumalt kulgenud.
Tekib küsimus – milleks? Läbi udu kumab ju ka mälestus, et teos räägib mingitest Saksa aja painetest 70. aastate inimeste elus ja teadvuses. Kelle jaoks peaks seda nüüd ja veel ilusal Eestimaa südasuvel vaja olema?
Kel huvi, see saab nüüd sõita 30 kilomeetri kaugusele Tallinnast vaatama. Ja võib veenduda, et tegemist on väga kaunilt restaureeritud väikese mõisahoone ja pargiga, mis asuvad jõe ning muistse ordulinnuse varemete taustal. Ja võib veenduda, et tegemist on väga tänapäevase näidendiga, kus isegi ilma ümberkirjutamata võib Saksa aja asemel mõelda ka Nõukogude aega ning peremehe rosaariumist bordelli asemel näiteks mõne kolhoosiesimehe talveaeda koos bossidele korraldatud saunapidudega. Sest see pole tükis üldse nii oluline. Olulised on täpsed inimsuhted mingil aegade vahetumise, murdumise ning “minevikuilu” hävimise või tagaigatsemise ajal. Ja just selles osutub Vetemaa tekst aegumatuks ning ka täna-päeval näitlejatele huvitavaid ülesandeid pakkuvaks ning suurepäraseid osatäitmisi võimaldavaks.
Eva Klemets on usaldanud näidendit ja näitlejaid ning on muidugi ka neid näitejuhina vägagi oskuslikult abistanud. Korda on läinud ka üksteist usaldava prooviõhkkonna loomine, sest vaid see seletab ansambliühtsust ning mitme ootamatult tugeva ja huvitava rolli sündi. Eriti tahaks esile tõsta Ene Järvise psühholoogiliselt väga peent ja nüansitäpset Amaliet ning Margus Tabori Tõnu. Mõlemad näitlejad on üle saanud neid tihti kummitavast välisest ülemängitsemisest ning mõlemad loovad väga inimliku ning kaasa-elama paneva ema-poja suhte.
Katrin Pärna raske roll
Jõuline ja tõetruu on ka Draamateatri lavastustes nagu sordiini all olnud olnud Külli Reinu-mäe mäng nende psühholoogilise oponendi – minia ja abikaasa Kristina. Konflikti kandvasse nelikusse sobib oma kammitsetud salakavalusega ka Vanemuise noor näitleja Tanel Joonas igati tänapäise yuppie härra/seltsimees Karl Undina. Rõõmustav on üle aastakümnete taaskohtumine Malle Pärnaga, kes küll episoodilisema, kuid näidendi sisu avamiseks väga olulise Ella rollis näitab, et kauaaegne lavalt eemalolek võib mõnikord viia tänu ealisele ning elukogemuslikule muutusele hoopiski uudse värskuseni.
Katrin Pärnale on lavastaja andnud eriti raske ülesande – mängida endast aastakümneid vanemat hullnaist Melusiinet, kelle osas mäletavad vanemad teatraalid ikka veel Velda Otsuse omaaegset lausa erakordset mängu. Noorukest näitlejat võib samuti kiita senisest maneerlikkusest vaba ning uute väljendusvahenditega loodud rolli eest, kuid oma emaga vanuseliselt võrdse usutavuse loomine on mõistetavalt üle jõu käivaks ülesandeks ning tekitab rolli jagamisel mõningase küsimärgi. Uskumatult hästi tulevad oma ülesannetega toime ilma igasuguse lavapraktikata kohalikud kõrgharitlased Erik Tammsoo ja Vaino Napp, mängides loo sünge ja sümbolistliku tausta jaoks nii olulist hullukest paari.
Kuuldavasti valmis lavastus juunikuu alguses ning peaproovid toimusid nüüd vaid paari päeva jooksul ja paduvihmaste ilmadega. Mõnes asjas on see-tõttu ilmselt publiku juuresoleku arvestamisel alt mindud. Kindlasti tahaks ümberseadmist esimese vaatuse teine pilt, mida mängitakse mõisahoone siseruumides ja mis osutub suurema osa vaatajate jaoks praegusel kujul lihtsalt jälgimatuks. Kokkuvõttes on aga “Roosiaia” taassünd selle suve küllaltki kahvatute uuslavastuste taustal ootamatuks ja rõõmustavaks leiuks.
Kiviloo suveteater
Enn Vetemaa
“Roosiaed”
•• Lavastaja: Eva Klemets
•• Osades: Margus Tabor, Ene Järvis, Katrin Pärn, Tanel Jonas, Külli Reinumägi, Malle Pärn, Erik Tammsoo ja Vaino Napp
•• Esietendus 1. augustil Kiviloo mõisas
