“Portselansuits” ehk Teatri sünd teatriliidu saalis
Iseseisva elu alguse kohal kummitab hirm keskea, mandumise ja kompromisside ees ning vaimuhäiretesse mähkuv surmaihalus näib olevat ainus vaba valik. Ent lihtne lugu ei ole enam nii lihtne, kui poissi pole üks, vaid kaks, kuna teda saadab ta deemonlik teisik. Aastaid tagasi toimunud traagiline intsident, mis vihjetena päevavalgele tõuseb, võis olla juhtunud niihästi päriselt kui ka tegelaste peas.
Kui omal ajal oli draamazˇanris au sees (soovitavalt mitmeplaaniline) karakter, kes avanes tegevuse kaudu, siis nüüdisaegses dramaturgias on lugu (trooni anastamine, saatusepöörded, õilsa tegelase hukk jms) üle viidud tegelase teadvuse tasandile. Kuna karakterit enam ei avata väljastpoolt lajatava “saatusesõrmega”, siis peab karakter end teisiti avama, näiteks ise endast rääkides.
Küsimus ei ole enam selles, kuidas tegelane kriisiolukorras käitub, areneb ja muutub, küsimus on selles, kui huvitavalt ta endast räägib. Ashilevi napp, tundlik ja poeetiline dialoog vaheldub eksistentsiaalsete mõtisklustega, kus autor ei pelga kasutada suulises ettekandes kohmakaks osutuvaid võõrsõnu, poeetilisi kujundeid ega põim- ja rindlauseid.
Ei tahaks siinkohal ahvatleda noort autorit lihtsuse ja argikeelsuse populaarsele teele, küll aga julgustaks otsingutele, kuidas metafüüsilisi ja filosoofilisi mõttekäike dramaturgia vahenditega edasi anda nõnda, et mõtlemisest sünniks mängurõõm ja kaasamõtleja maailmatajus nihe.
Ashilevi jagab Ike karakteri kaheks, tema deemoni nimetab ta Kassiniks. Piibellikult väljendudes tunneb Ashilevi tegelases ära hea ja kurja, teeb vahet tervel ja haigel, lahutab elu- ja surmatungi. Nõnda võib “Portselansuitsus” ära tunda lähenemist allegoorilisele tüübiloomele.
“Portselansuitsu” Ikele ei ole verbaalne eneseväljendus teraapiavorm, vaid oma haiguse taasloomise vahend, mis lubab kahtlustada, et Ike polegi ehk haige ega lõhestunud isiksus, vaid loominguline natuur, kes õilistab oma nõrkusi ja süvendab oma minapildi originaalsust endale diagnoosi langetamise kaudu.
Lavastusest
Kui siseneda teatriliidu majja, astuda retrohõngulisse koosolekusaali, mis pole mõeldud teatri tegemiseks, võib oodata või karta kirjandusõhtut, kergelt markeeritud lavalise seadega intiimset tundedraamat. Ent see, mida lavastaja Lauri Lagle oma trupiga teeb, on antud ruumi ja teksti ümbersünd puhtas, et mitte öelda totaalses teatris.
Noor lavastaja ei pelga väikeses ruumis vallandada jõulist bakhanaaliat. Leidlikult avardatud lavaruumis voolab, sajab ja aurab ohtralt vett, on värvilist valgusmängu, head muusikat. Kitsukesel õrrel istuvat publikut lämmatatakse julgelt tossu ja bensiiniauruga. Ja mis kõige huvitavam – seejuures ei teki kordagi tunnet, nagu puuduks lavastajal ruumi- ja proportsioonitaju. Vastupidi – kui oled lummatud stseenide mängulistest lahendustest ja kohati lausa filmilikust visuaaliast, ütled endale kodukootud prohvetina: “Lavastaja on sündinud!”
Lauri Lagle ei poe lavastava näitleja vähenõudlikkuse varju, ei too kuuldavale vabandusi, et pakuti, võtsin vastu, proovin, muidu olen ikka näitleja edasi. See, mis tundub olevat “Portselansuitsu” fenomen, on pühendumine ja materjali pööramine huvitavateks lahendusteks. Näitlejate tegutsemist oli huvitav jälgida. Stseene ei lahendata mitte anekdoodi võtmes, ahaa-elamusena, vaid näitlejatele antakse aega mõjuda ja seisundeid luua. Noored näitlejad Sten Karpov, Kristo Viiding ja Maarja Mitt ajavad südamega oma asja, nende kohalolek on intensiivne ja mängu siirus põimub orgaaniliselt huumoriga.
Ehkki “Portselansuits” ei kujuta endast lavastusena veel küpset partituuri, milles iga element oleks asendamatu ja taandamatu, on see mäng ometi külluslik. Helde käega pillates minnakse välja kogu pangale, nagu oleks tegu viimse teatri-
päeva lähenemisega.
Selline asi puudutab, puudutab ka neid, kes ei kuulu põlvkondlikku tsunfti, kuid kes oskavad hinnata head teatrit.
