Režissööri ja stsenaristi Olivier Dahani (sündinud 1967) pretensioonikas suurfilm “Edit Piaf – elusse armunud” on pälvinud kriitikutelt vastakat tagasisidet, kusjuures on iseloomulik, et film ei näi kedagi ükskõikseks jätvat.

Piafi biograafia asjatundjad on pahaks pannud meelevaldselt välja jäetud seiku lauljatari biograafiast (filmis ei mainita kordagi Piafi efektiivset osalust vastupanuliikumises Teise maailmasõja ajal ega süveneta ka mitme Piafi kuulsa armukese rolli Prantsuse kultuuriloos). Seevastu need, kes lauljatarist üleliia palju ette ei teadnud, on kurtnud segaduse ja küsimuste üle, mis jäid pärast filmi vaatamist õhku.

Olivier Dahan ei kasuta traditsioonilisi eluloofilmi jutustamise võtteid – ta ei ole truu kronoloogilisele järjepidevusele. Film ei alga Piafi lausa dickenslikult kurva ja värvika lapsepõlvega ega lõppe pärast kuulsusrikkaid aastaid, kirglikke armulugusid ja sama kirglikku elupõletamist lauljatari kiire vananemise, haiguse ja surmaga. Lavastaja ei kasuta ka teist populaarset võtet, kus laulja hapra vanadaamina lebaks haigevoodis ja vaataks tagasi elatud elule.

Piafist saaks mitu filmi

Kronoloogiline ümberasetamine töötab suurepäraselt, kui vaatajal õnnestub oma peas lugu ikkagi kokku panna. Olivier Dahan on võtnud endale küllatki riskantse ülesande, ta on ilma kergelt tabatava loogikata jutustanud kaks ja pool tundi kestva hüpleva, ent samas äärmiselt intensiivse loo lauljatari erakordsest saatusest.

Mõistagi ei saa keegi reÏissöörile ette heita, millisel moel ta otsustas Piafist lugu jutustada ning kuhu oma filmi rõhud asetada, küll aga võib küsida, kas reÏissööri-stsenaristi valikud on end lõpptulemusena õigustanud. Igatahes pole tegu kergesti seeditava “hurmava koguperefilmiga”, selleks on film liiga ebamugav ja ehe. See, mida vaataja filmi vaadates mõistab, on fakt, et Edith Piafi saatusest saaks mitu filmi, mis oleksid kõik suuremad kui elu. Lisaks niigi erakordsele saatusele tegeles Piaf oma eluajal ka aktiivse müüdiloomega. Film keskendub laulja armastusele muusika, poksija Marcel Cerdani ja elu (ning elupõletamise) vastu.

Kahtlemata on filmi nägu, süda ja suurim õnnestumine näitleja Marion Cotillard Edith Piafi rollis. Kuna pikale ja kaunile Cotillardile ei ole looduse poolt antud välist sarnasust Edith Piafiga, tuli appi võtta näitlejameisterlik ümberkehastumine tegusas ühenduses grimmikunstiga. Marion Cotillardi mäng hääle, miimika ja kehakeelega avaldab muljet. Cotillard läheneb julge teatraalsusega groteskile, temas pole jälgegi filmilikust minimalismist.

Marion Cotillard mängib Edith Piaffi noorest tüdrukust kuni viiekümnendale eluaastale läheneva, haigusest ja enesehävitamisest kurnatud naiseni ja laulab tema laule (lisaks autentsetele salvestustele kasutatakse ka näitlejanna enda võimsat lauluhäält) ning teeb seda veenvalt, julgelt ja raugematu energiaga.

Kriitika kriitikaks, las koerad hauguvad, küllap leiab film tänuliku sihtgrupi ja iga vaataja võib leida filmist oma loo, oma tähendused ja valada saalipimeduses lauljatari saatusele kaasa elades oma pisaraid. Ning reÏissöör võib endale truuks jäädes öelda Edith Piafi sõnadega: “Ma ei kahetse midagi!”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid