Hein alustab mitte arhitektuuriajaloolasena, vaid “päris” ajaloolasena: saame põhjaliku ülevaate Tartu ülikooli ajaloost ning eestluse ja saksluse vahekorrast 19. sajandil. Samuti saame teada Eesti üliõpilaste seltsi tekkimisest, maja ehitusplaanidest ja avapidustustest. Mulle pakkus nalja raamatus välja toodud fakt, et kuna EÜS-i maja avapidustused olid seltsi siseasi, siis ei tohtinud seda ajakirjanduses kajastada. Siiski ilmus Teataja naljalisas lühike teade ühest “Eesti rüütlite ordust, kes Taara tammikus oma uut “kivilat” pühitses”. Umbes nii võiks oma uudiseid EÜS ka tänapäeval kajastada.

Kui Ants Hein jõuab arhitektuuri juurde, nimetab ta mitmeid hooned, mis on eestluse arengus sümboli tähendusega: Tallinna Kaarli ja Jaani kirik, Tartu Maarja, Viljandi Pauluse, Narva kirik jt. EÜS-i 1902. aastal pühitsetud maja on aga oluline selle poolest, et arhitekt oli eestlane Georg Hellat. Õigupoolest olid meie esimesed Peterburis või Riias õppinud arhitektid ehitusinsenerid või nagu Hein neid nimetab, ehitustehnikud. Veidi vaidleb ta vastu Mart Kalmule, kes on kirjutanud, et “maju ei projekteerinud nad mitte enese loominguliseks realiseerimiseks, vaid elus edasijõudmiseks ja seda nad oskasid”.

Kes oli esimene arhitekt?

Hein kaitseb Hellatit ja teisi eesti soost arhitekte ja annab neile väärilise koha meie arhitektuuriajaloos. Vaidlustes on jäänud lahtiseks, kes siis ikkagi oli Eesti esimene arhitekt. Kalm peab esimeseks tõeliseks eesti arhitektiks hoopis Karl Burmani, kuna Hellati majal pole midagi eestipärast, pigem on siin tunda Põhja-Saksa neogootika mõjusid. “Ka lamedavõitu kelpkatusele on rehielamu asemel rohkem eeskujuks lõunamaiselt laiaräästalised Ameerika preeriavillad,” kirjutab Kalm oma “20. sajandi Eesti arhitektuuri ajaloos”. 

Mulle isiklikult meeldib

EÜS-i maja väga, kuigi juba alguses anti talle ka hävitavaid hinnanguid. Küll aga väärivad sümboli staatuses olevad hooned kõik samasugust monograafiat nagu Ants Heina kirjutatu.