Sümptomid, mida oleme sageli harjunud pidama menopausi omadeks, ilmnevad tihti aastaid enne tegelikku menopausi (ehk enne menstruatsiooni lõplikku lakkamist).

Kui oled 40-ndates naisterahvas, ärkad öösiti higisena, sinu menstruatsioon on ebaregulaarne ning sellega kaasneb sageli rohke vereeritus, on võimalik, et oled jõudnud perimenopausi. Et tegelikule menopausile eelnevate kuude või isegi aastate jooksul leiab organismis aset hormoonide taseme kõikumine, kogevad paljud naised teatud perioodil eelnimetatud sümptomeid. Kui menopaus on konkreetne aeg, millest alates menstruatsiooni enam ei toimu, siis perimenopausi võib pidada pigem menopausile eelnevaks protsessiks.

Perimenopausi on sageli väga erinevalt tõlgendatud, kuid ühes on eksperdid samal meelel – see algab menstruaaltsükli ebakorrapäraseks muutumisega ning lõpeb aasta pärast viimase menstruatsiooni lõppu, kui naine jõuab menopausi.

Perimenopaus võib naistel märgatavalt varieeruda. Keskmine kestus on kolm kuni neli aastat, kuid perimenopaus võib kesta ka vaid mõne kuu või küündida kümnendini. Mõned naised on kuumahoogudest ja pikkadest vererohketest päevadest väga kurnatud. Teistel ei esine sel perioodil üldse vaevusi. Osal naistel võib menstruatsioon lakata päevapealt, samal ajal kui teistel kestab ebaregulaarne veritsemine aastaid. Õnneks on inimesed saanud vananemisega kaasnevatest muutustest teadlikumaks, samuti on paranenud võimalused kõige ebameeldivamate kaebuste leevendamiseks.

Tants hormoonidega

Perimenopausi ajal aset leidvad füüsilised muutused saavad alguse hormonaalsetest muutustest, seda ise-äranis naissuguhormooni östrogeeni taseme muutusest.

Meie reproduktiivse ea kõrg-aastatel on organismis ringleva östrogeeni tõus ja langus menstruatsiooni jooksul küllaltki mõõ-dukas. Östrogeeni taset reguleerivad organismis peamiselt kaks hormooni – folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH) ning luteiniseeriv hormoon (LH). FSH stimuleerib folliikuleid – vedelikuga täidetud kotikesi munasarjades, mis sisaldavad östrogeeni tootmiseks vajalikke munarakke. Kui östrogeen saavutab organismis kindla taseme, saadetakse signaal ajuripatsile, vähendamaks FSH produktsiooni ja tootmaks enam luteiniseerivaid hormoone.

See omakorda stimuleerib munasarja vabastama munarakku folliikulist (ovulatsioon). Folliikulid toodavad lisaks östrogeenile ka progesterooni, et valmistada ette rasedust. Östrogeeni ja progesterooni taseme tõustes langevad FSH ja LH tase. Juhul kui rasedust ei järgne, progesterooni tase langeb, tekib menstruatsioon ning tsükkel algab uuesti.

30. eluaastate lõpuks progesterooni tootmine väheneb. Samuti väheneb folliikulite hulk ja langeb kvaliteet, põhjustades östrogeeni taseme langust ja ovulatsioonide harvenemist. Selle tulemusel pikeneb 40. eluaastateks menstruaaltsükkel ning “päevad” võivad muutuda ebaregulaarseks. Östrogeeni tase võib järsult langeda või tõusta üle normi-väärtuse. See omakorda tingib FSH tõusu, millega organism üritab stimuleerida munasarju tootma rohkem östrogeeni.

Kuigi kõrgenenud FSH tase võib olla märk alanud perimenopausist, ei ole ühekordne FSH määramine siiski veel piisav indikaator, sest hormoonide tase vaheldub ööpäevas väga laiades piirides.

Perimenopausi tunnused

Mõnikord on raske eristada naise kehas toimuvaid hormonaalseid muutusi sagedamini aset leidvatest keskeamuutustest. Lapsed lahkuvad kodust, suhted elukaaslaste vahel muutuvad, muutub töö iseloom, halveneda võib naise või tema partneri tervis. Arvestades muutusi, mis naisi sel eluperioodil tabavad, on ebatõenäoline, et perimenopausi sümptomid on sõltuvad ainuüksi hormonaalsetest kõikumistest.

Kuumahood ja higisööstud

•• Hinnanguliselt kannatab 35–50% perimenopausis naistest äkiliste keha valdavate kuumahoogude ja higisööstude all, mis kestavad u viis kuni kümme minutit. Sageli esinevad hood öösiti, kuid need võivad naisi tabada ka päevasel ajal. Harilikult algavad hood pealaelt, näolt, kaelalt või rinnalt ning naised tajuvad neid väga erinevalt. Mõne jaoks on hoog vaid õrn soojatunne, mis valdab äkitselt keha. Teine leiab end jälle üleni märjaks higistatult. Kuumahood kestavad sageli aasta või kaks pärast menopausi. Kümnel protsendil naistest jätkuvad need veel aastaid pärast sedagi. Üleameerikaline uurimus, mis hõlmas 15 000 naist, näitas, et Aafrika päritolu ameeriklannadel oli kuumahoogusid rohkem kui valgetel suguõdedel. Kõige vähem kõigist etnilistest gruppidest esines kuumahooge Aasia päritolu naistel. Samuti leidis uurimus, et hoogude teke on seotud suurenenud kehakaalu, suitsetamise ja stressiga.

Tupe kuivus

•• Perimenopausi perioodil põhjustab östrogeeni taseme langus tupe limaskesta õhenemist ja kuivust. Tupe kuivus, mis enamasti pärast menopausi süveneb, võib põhjustada sügelust ja ärritatavust. See muudab omakorda vahekorra valulikuks ning võib viia seksuaalsuse vähenemiseni keskeas.

Rohke veritsus

••  Et kehas ei toodeta enam piisavalt progesterooni, mis reguleerib emaka limaskesta (endomeetriumi) paksust, võib emaka limaskest enne irdumist (menstruatsiooni) muutuda liialt paksuks. Selle tagajärjeks on väga vererohke menstruatsioon. Samuti võivad probleemiks kujuneda östrogeenist tingitud fibroidid ehk healoomulised kasvajad emakaseinas ja endometrioos (emaka limaskesta koe migratsioon teistele vaagna-elunditele).

Unehäired

•• 2005. aastal avaldatud andmed kinnitavad, et 40%-l perimenopausis naistest esineb unehäireid. Mõned uuringud on näidanud seost öiste higisööstude ning häiritud une vahel, teised seda aga ei kinnita. Probleem on liiga mitmetahuline, et näha selle põhjust vaid hormoonide kõikumises. Vananedes unetsüklid muutuvad ning unetus on sagedane vanuse tõusuga kaasnev häda nii meestel kui ka naistel.

Meeleolumuutused 

•• Hinnanguliselt kannatab 10–20%  perimenopausis naistest meeleolumuutuste all. Mõned uurimused väidavad, et menopausi kujunemise perioodil on omavahel seotud östrogeeni tase ja depressiooni teke. Samas pole mingit tõestust selle kohta, et keskeas naiste depressioon oleks seotud hormonaalse taseme kõikumisega. Tegelikult on leidnud hoopis kinnitust fakt, et üle 45-aastased naised põevad depressiooni sootuks vähem kui nooremad. Samuti on ebatõenäoline, et menopausiga seotud hormonaalsed muutused muudavad naised kergesti ärrituvaks, kuigi perimenopausi ootamatus võib olla vägagi stressirohke ja mõjuda ärritavalt. Mõned naised võivad hormonaalsetele muutustele olla enam vastuvõtlikud kui teised. 2005. aasta andmete põhjal on keskeas kujuneva meeleolumuutuse riskitegurid stress, üldine kehv tervis ning varasem depressioon.

Muud kaebused

•• Paljudel naistel tekib menopausi kujunemise perioodil probleeme lühimälu ja keskendumisraskustega. Kuigi on teada, et östrogeen ja progesteroon mängivad rolli aju funktsiooni säilimisel, on veel liiga vähe informatsiooni, eristamaks normaalsest vananemisest ja psüh-hosotsiaalsetest muutustest tulenevaid tegureid neist, mis on seotud muutustega hormoonides.

Kuidas vaevusi leevendada?

Vasomotoorsed sümptomid (kuuma- ja külmahood)

••  Esimene reegel: väldi võimalikke hoogude põhjuseid, nagu soe õhutemperatuur, kuumad joogid, vürtsikas toit. On kindlaid tõendeid selle kohta, et kontrollitud hingamine ning sügava hingamise tehnika aitavad kuumahoogusid vältida (vt lisa “Kuumahood”). Kõige tõhusamat ravi pakuvad öiste higi-sööstude ja kuumahoogude korral östrogeeni sisaldavad preparaadid. Naised, kel ei ole emakat operatsiooni käigus eemaldatud, peavad lisaks östrogeenile võtma ka progestiinipreparaate, et vältida emakavähi tekke riski. Enamikule naistele sobib väikese östrogeenisisaldusega preparaat, mida võetakse tabletina. Samuti on võimalik östrogeeni manustada ihupiimana jalgadele ning geelina kätele. Mõlemad variandid on saadaval retseptiravimina. Väikese östrogeenisisaldusega preparaatide pikaajalised riskid ei ole teada.

Naised, kes ei suitseta ning soovivad rasedust vältida, või-vad kasutada väikese hormoonisisaldusega rasestumisvastaseid pille ehk beebipille (vt “Ebaregulaarne menstruatsioon ja rohke veritsus!”). Pillide eeliseks on asjaolu, et need reguleerivad menstruatsiooni ja vähendavad perimenopausis hormonaalset kõikumist. Progestiinid üksinda vähendavad samuti kuumahooge, kuid nende ohutus sel otstarbel kasutatuna on kontrollimata.

Naised, kes kannatavad tõsiste kuumahoogude all, kuid ei saa või ei taha võtta hormoonravi-preparaate, võivad saada leevendust mõnest antidepressandist, epilepsia- või vererõhuravimist. Mõnel neist ravimitest on kõrvaltoimed, mis võivad nende kasutamist piirata. Samuti tuleb alati arvestada ravimite omavaheliste kõrvaltoimetega.

Info toidulisandite ravivast toimest kuumahoogude puhul on vastuoluline. Pikka aega on kuumahoogude raviks kasutatud kobar-lursslille. Pikaajalised uuringud on siiski näidanud, et selle taime kasutamine ei andnud perimenopausis naistel märkimisväärset raviefekti. Võrdlevad uuringud eri taimedega (hiina heinputk, Ïen‰enn, aasristik) näitasid samuti, et kuumahooge leevendav toime oli tagasihoidlik või puudus üldse.

Ebaregulaarne menstruatsioon ja tugev veritsus

••  Naistele, kes kannatavad ebaregulaarse veritsuse all ega taha rasestuda, on hea võimalus väi-kese hormoonisisaldusega beebipillid. Pärssides ovulatsiooni, reguleerivad need menstruaal-tsüklit ja stabiliseerivad emaka limaskesta. Samuti kaitsevad pillid emaka limaskesta ja munasarjavähi eest, hoiavad ära kuumahoogusid, vähendavad tupe kuivust ja ennetavad luuhõrenemist. Kui on tegemist ebaregulaarse veritsusega, nt igapäevane või väga tugev veritsus, tuleks pöörduda günekoloogi poole. Suukaudseid rasestumisvastaseid pille võib võtta menopausini. Et teha kindlaks, kas naine on jõudnud menopausi, teeb arst kaheksandal päeval pärast viimase pilli võtmist vereproovi, mis näitab FSH taset organismis. Ainus täielikult usaldusväärne kinnitus menopausi jõudmisest on menstruatsiooni puudumine 12 kuu vältel ilma hormoonpreparaatideta.

Tupe kuivus

••  Väikese hormoonisisaldusega beebipillid või otse tuppe manustatav östrogeen (kreemina, tabletina või geelina) võib vaginaalset kuivust leevendada, kuid hormoonravi ei ole ainus võimalik lähenemine. Tuppe niisutavad preparaadid, manustatult kaks korda nädalas, parandavad tupe niiskustaset, elastsust ja happelisust. Samuti aitab tupe toonust hoida seksuaalne aktiivsus. Sellega kaasneb sobiva happelisuse hoidmine, mis kaitseb tuppe põletike eest. Suguühte võib muuta vähem valulikuks ka apteegis saada olev lubrikant ehk libestusaine. 

Kuumahood

••  Enamik naisi ei oska kuumahooge enne tegelikku menopausi oodata ning see on neile perimenopausis ebameeldivaks üllatuseks. Nn kuumahood, mida teaduslikult kutsutakse ka vasomotoorseteks sümptomiteks, on kõige sagedasem kaebus perimenopausis naistel. Samuti esinevad kuumahood äkilise menopausi korral, mille tingib kirurgiline sekkumine või teatud tüüpi ravimid (nt kemoterapeutikumid).

Kuumahood tekivad ootamatult ja kestavad sageli ühest kuni viie minutini. Raskusastmelt on need erinevad, varieerudes lihtsast soojatundest kogu keha haarava põletusesarnase aistinguni. Kuumahoog võib väljenduda näo ja ülakeha punetuses, higistamises, külmavärinates ja mõnikord hajevilolekus. Kui selline hoog tabab inimest ebamugavas situatsioonis, võib olukord muutuda väga piinlikuks. Kuumahoogude esinemissagedus on erinev. Mõnda naist tabavad need vaid kord nädalas, teine peab taluma kümmet hoogu päevas, lisaks ka öösel.

Enamik ameeriklannadest tunneb kuumahoogusid vahetult enne menopausi. Siiski näitavad uuringud, et kuumahood ei ole kõiki naisi haarav nähtus ja eri riikides on ka nende esinemine erinev. Näiteks Mehhikos asuval Yucata poolsaarel elavatel naistel ei ole üldse kuumahoogusid täheldatud. See võib aga olla tingitud erinevustest kultuuris ja elustiilis, samuti mängivad oma osa toitumisharjumused.

Kuigi kuumahoogude füsioloogiat on uuritud juba üle 30 aasta, ei teata siiani täpselt, miks või kuidas need tekivad. Selles, et östrogeen on kuumahoogude tekkes tähtis tegur, ollakse ühel meelel. Vastasel korral ei oleks östrogeenravist vasomotoorsete sümptomite leevendamisel abi. Kuid östrogeen ei lahenda veel kõiki probleeme. Näiteks ei ole teadlased leidnud erinevust östrogeeni taseme vahel neil naistel, kel kuumahood esinevad, ning neil, kel neid ei ole. Kuumahoogude tekke põhjuste parem tundmine annaks meile võimaluse rakendada uut, mittehormonaalset ravi. Kuigi hormoonasendusravi pärsib kuumahooge, ei ole see siiski täielikult riskivaba.

Robert R. Freedman on oma kolleegidega Wayne’i meditsiiniülikoolist uurinud kuumahoogude teket juba 25 aastat. Uuringute käigus on nad palunud naistel kanda spetsiaalseid seadmeid, et koguda informatsiooni hoogude tekke kohta: neelata spetsiaalseid ravimeid, et mõõta keha baastemperatuuri, ning veeta öid laboratooriumis, et dokumenteerida kuumahoogude esinemist. Arstid on mõõtnud naha temperatuuri, verevoolu ning higistamist menopausis naistel kuumahoogude ajal, enne ning vahetult pärast seda. Freedman leidis, et naised, kel esinevad sagedased kuumahood, on tundlikumad keha temperatuuri muutustele kui need, kel kuumahoogusid ei esine. Keha üritab säilitada temperatuuri sobivas n-ö termoneutraalses vahemikus. Kui meie keha temperatuur ületab selle vahemiku ülemise läve, hakkame higistama. Kui aga temperatuur langeb alla alumist piiri, tunneme külmavärinaid. Neil, kel esinevad kuumahood, on termoneutraalne ala nii väike, et seda praktiliselt ei eksisteerigi. Selle tõttul põhjustavad juba imeväiksed temperatuurimuutused kehas mõnele naisele kas kuumahoogusid või külmavärinaid.

Mis põhjustab aga termoneutraalse ala ahenemise? Üks võimalus on, et sellesse on kaasatud ajus leiduva norepinefriini kõrgenenud tase. Et norepinefriini taseme tõus põhjustab termoneutraalse ala ahenemist, on kinnitanud loomkatsed. Norepinefriini taset alandav ravim klonidiin suurendab aga termoneutraalset ala naistel, kel esineb kuumahoogusid. Samuti toimivad östrogeen ja mõned antidepressandid. Ometi ei tunne teadlased veel kõiki mehhanisme.

Et kuumahoogude tekke üks peamisi põhjusi on keha baastemperatuuri tõus, on selle vältimise esmaseks vahendiks jahutamine: jooma peab jahutavaid jooke, kasutada võiks lehvikuid ja õhukonditsioneeri ning kanda kihilisi riideid. Teiseks mittemeditsiiniliseks võtteks on kontrollitud hingamine. Doktor Freedman on oma uurimustes tõestanud, et kontrollitud hingamisega on võimalik kuumahoogude teket vähendada isegi 50%. Oma katsetes õpetas ta naisi pikalt, aeglaselt ning sügavalt sisse hingama, sagedusega kuus kuni kaheksa korda minutis. Parim viis õppida kontrollitud hingamist on võtta joogatunde ning kasutada õpitut kaks korda päevas 15 minuti jooksul. Kontrollitud hingamist võib kasutada alati, kui on tunne, et kuumahoog hakkab tekkima.

Tõlkis Liina Vassil

Kommentaar

Eva-Maria Niine-Roolaht

PERH-i günekoloog

Perimenopaus on eaperiood, mis eelneb menstruatsioonide lõplikule lakkamisele. Sellel perioodil võib munasarjade hormoonide produktsiooni järkjärgulise vähenemise tõttu esineda kuumahoogusid, tupe kuivust, ebamugavust suguelus, unehäireid ja meeleolumuutuseid. Tõhusaim vahend kuumahoogude leevendamiseks on hormoonasendusravi (HAR), kus kasutatakse naissuguhormoone. Kasutada võib siis kas ainult östrogeene või östrogeeni ja progestageeni kombinatsiooni.

Ravi määrab alati naistearst, kes kaalub vaevuste tugevust, või-malikke vastunäidustusi konkreetsel naisel ning arvestab ka patsiendi soove. HAR-i lubatavuse üle otsustamiseks küsitletakse patsienti väga põhjalikult ning tehakse eri analüüse ja uuringuid. Kõik HAR-is kasutatavad preparaadid on Eestis retseptiravimid. Retsepti võib korduvalt väljastada ka perearst. Eestis on saadaval lai valik HAR-i preparaate – eri hormooniannusega, kas pideva või tsüklilise kasutamisskeemi ja ka erineva manustamisviisiga (tabletid, plaastrid, geel ja lokaalselt tuppe manustatavad ravimid). Manustamisviisi valik võib sõltuda ka kaebuste iseloomust. Kui peamine kaebus on näiteks tupe kuivus, siis eelistatakse lokaalselt kasutatavat ravimit. Lisaks kuumahoogude ja tupe kuivusega seotud vaevuste vähendamisele kaitseb HAR ka luude hõrenemise eest, mis on seotud munasarjade talitluse lakkamisega. Vahel võib arst naisele soovitada HAR-i ka ainult luude hõrenemise profülaktikaks. Alternatiiviks HAR-ile perimenopausi vaevuste vähendamisel on selektiivsed östrogeeniretseptori muundajad.

On väga hea, et üha enam räägitakse eaga kaasnevatest muutustest organismis. Just seepärast julgevad naised sagedamini arstide poole pöörduda, et vaevustele leevendust saada, ega häbene oma kaebusi kui eaga seotud ilminguid. Ja vahel võib mõni perimenopausile iseloomulikuks peetav vaevus olla hoopis ravi vajava haiguse sümptomiks.