Mingeid numbreid esimesel päeval ei ilmunud, kõlas lihtsalt tõendamata süüdistus. Päev hiljem täpsustas ajaleht Izvestija Djukovi väiteid ja paraku ilmnes vale.

Eesti võimud ei saagi liialdada, sest nad pole lihtsalt kunagi rääkinudki nendest arvudest, mida Djukov enda arust ümber lükkab. Nimelt mitte ükski Eesti ametlik ega isegi mitteametlik ajalooallikas pole rääkinud 60 000 kuni 100 000 mahalastust Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal.
Selliste suurusjärkudega on valetanud vaid nõukogude võim 1946. aastal Nürnbergi tribunalile edastatud andmetes natsliku okupatsiooni kohta Eestis: 125 000 mõrvatut Saksa okupatsioonialuses Eestis ei vastanud lihtsalt tõele.

Kõige stalinismimeelsem portaal Regnum esitles Djukovi vaid 700-ses tiraažis trükitud raamatut, levitades valet ka ingliskeelses meedias, Venemaal ruttasid teda vahendama Ria Novosti, kommunistlik Pravda ja Gazpromile kuuluv Izvestija.

Isegi enamik venekeelsest meediast tõrgub juba propagandistlikke valesid avaldamast. Kuid Eesti venekeelses Delfis hõiskas osa kommentaatoreid rõõmust – nad said oma vihakamist eestlaste vastu jälle välja elada. Muide, teine Aleksandr Djukov juhib aktsiaseltsi Gazprom Neft.

Djukov väidab, et küüditatud olevat Eestist vaid 30 000 inimest, mis vastab tõele 1941. ja 1949. aasta küüditamiste puhul. Kuid küüditati ka 1945. ja 1951. aastal, mida ta nähtavasti ei tea. Ta toob ka uue arvu, rääkides 9450 hukatud eestlasest. Kuid sellega ei kummuta ta mingit Eesti valitsuse “valet.”

Ametlikeks võib Eestis pidada president Lennart Meri kutsel loodud ja Max Jakobsoni juhitud Rahvusvahelise Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti komisjoni aruannet ja kaudselt ka Okupatsioonide muuseumi numbreid.

Okupatsiooniohvrite koondarvu neist esitab Okupatsioonide muuseum, tugines omakorda stalinismikuritegude uurimisele keskendunud ühenduse Memento mustakaanelistele koguteostele, milles on okupatsiooniohvrite nimekirjad ja mida on võimalik igaühel kauplustest osta.

Nendele tuginedes kinnitatakse, et 1940-1988 vangistati poliitilistel põhjustel Eestis 60 000 kuni 80 000 inimest, neist umbes kümnendik natsliku, üheksa kümnendikku aga nõukogude okupatsioonivõimu poolt. Teisal oletatakse küüditatute ja vangistatute koguarvuks isegi kuni 100 000. Täpset hukkunute arvu Eestis ei osata seni öelda.

Kokku 89 000 okupatsiooniperioodidel hukkunust räägib vaid link Eesti ajaloolaste koduleheküljel, lugedes selle sisse represseeritute kõrval ka kõik sõjas hukkunud.

Okupatsiooniohvriteks loetakse ka 72 000 sõja lõpul läände põgenenud või sinna viidud inimesi, kellest vaid väikesel osal oli võimalik koju naasta. Ja muide, NKVD asus koju naasnuidki veel hiljem eraldi jälitama, osa neist saadeti juba Grodno raudteejaamast otse Gulagi. Läände jäämine oli ilmselgelt põhjendatud.

Jakobsoni komisjon kinnitab, et 1940. aastal vangistati Eestis poliitilistel põhjustel ligi 1000 ja 1941. aastal ligi 6000 inimest, kellest hukati või suri vangistuses vastavalt 750 ja 5600. Küüditati 1941. aastal enam kui 10 000 inimest, kellest ligi 3000 saadeti vangilaagritesse, teised asumisele. Ligi 2000 tsiviilelanikku mõrvati 1941. aasta suvel. Ligi 33 000 Eesti elanikku mobiliseeriti punaväkke ja ligi 25 000 evakueeriti. Need kõik on kontrollitavad nimekrijade koostamisega, mitte statistiliste numbritega.

Natsliku okupatsiooni ajal mõrvati kuni 1000 Eestist pärit ja tuhandeid mujalt sisse toodud juute, kokku ligi tuhat mustlast ja veel kuni 7000 eestlast. Nõukogude sõjavangidest hukkus Eesti aladel umbes 15 000, leidis Jakobsoni komisjon.

Sõjajärgsete repressioonide koguulatusest pole tänaseni lõplikku ülevaadet. Küüditati siit sakslasi 1945. aastal, kõikidest rühmadest elanikke 1949. aastal ja jehoovatunnistajaid 1951. aastal. Kuid paragrahvide 58 (mitte N Liidu, vaid just Vene NFSV kriminaalkoodeksi järgi – ehk kas Venemaa saab end ikka süütuks lugeda?) ja 68 (ENSV kriminaalkoodeks) järgi karistati poliitilisi teisitimõtlejaid nõukogude aja lõpuni.

Ajaloolane nii ei käitu

Ajaloolase haridus eeldab ennekõike oskust allikmaterjalidega tutvuda ja nendele ka kriitiliselt läheneda. Kui Djukov on kuskil näinud okupatsiooniohvrite koguarvu, siis ta pole vaevunud uurima, kas jutt on hukatutest või ka kannatanutest. Kui ta on siiski vaevunud lugema, sel juhul levitab ta aga juba teadvalt valet.

Djukov ilmselgelt ajaloolase elukutset ei esinda, sest allikatesse süvenemata ja kuulujuttude põhjal raamatuid kirjutada võib vaid nõukogude taustaga propagandist. Propagandistlik on ka raamatu pealkiri: “Müüt genotsiidist.”

Venemaal on õnneks piisavalt ka ajaloolasi. Stalinistlike repressioonide koguulatus on tekitanud ka seal teravaid vaidlusi, kuid represseeritute nimekirjade avaldamine võimaldab küsimusi oluliselt vähendada.

Varem Venemaalgi levinud oletused sajast miljonist stalinismiohvrist küll tõele ei vasta, kuid arv 20-30 miljonit on viimasel ajal üha enam juurdumas. Ja seda mitte “Eesti ajaloovõltsijate” vaid Venemaal FSB ja prokuratuuriga koostöös represseeritute andmeid avaldavate ajaloolaste endi töö tulemusel.

Kuid 20 miljonit represseeritut või Ukrainas toiduaineid konfiskeerides nälga tapetud inimest on juba piisav arv, et rääkida genotsiidist. Eesti ohvrite hulk ei muuda siin enam midagi. Nagu see ei muuda olematuks ka natside korraldatud genotsiidi. Ja Eesti pole ka kunagi holokausti eitanud.

Miks “ajaloolane” Djukov valetab? Mina suudan seda selgitada vaid faktiga, et Venemaal on teatud üha mõjukamates ringkondades moodi läinud stalinistlikke roimasid õigustada. Ja roimade õigustamisest nende kordamiseni on vaid üks samm.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid