Kunagi sai ajatäiteks lehitsetud vanu Sirbi aastakäike ja imestatud: 1970-ndatel oli kultuurilehel huumorilisa asemel vaid üks naljakülg, ent see-eest oli nali naljakas.

Humoristina teatakse teisi-päeval juubelit tähistavat Kalli hästi, võib-olla liigagi. Poppide telesarjade “M-klubi” ning “Pehmed ja karvased” stsenaristi ja Vanalinnastuudio näidendite autori ja tõlkija puhul kipub ununema mehe tegevuse tõsisem pool, kas või tõsiasi, et Kall töötas iseseisvuse taastamise järel Sirbi peatoimetajana. Või siis see, et tema kirjutas stsenaariumi väga heale kodumaisele filmile “Rahu tänav”, mis oli küll sarkastiline, ent käsitles vägagi kibedat teemat. Või siis kuhjaga kvaliteetseid tõlkeid Vene klassikast.

Enesekriitilisuse poolest tuntud Kall on end nimetanud harimatuks inimeseks, temaga paar aastakümmet koostööd teinud Eino Baskin kinnitab aga, et teist nii erudeeritud humoristi annab otsida. “Minu arvates on Kall lausa entsüklopeediliste teadmistega mees, rääkimata sellest, et ta on hea maletaja.” Baskin kiidab Kalli kui teravmeelset ja maitsekat humoristi, kes ei harrasta allapoole-vööd-nalju.

Nõukogude võim nalja ei mõistnud, seetõttu olidki Pikker ja muud huumoriväljaanded rahva seas minev kaup. Baskini mäletamist mööda helistati keskkomitee ideoloogia-osakonnast päris sageli Vanalinnastuudio direktorile ja avaldati imestust, et Kall ja Volkonski on endiselt palgalehel.

Omal ajal kirjutas Kall alla ka “40 kirjale”, aga muidu eelistab poliitikat jälgida satiiriku positsioonilt. Tõsi, ta on süüdistanud meie riigimehi satiirituru solkimises – kui poliitikud mõjuvad juba poliitiku paroodiana, on neid raske parodeerida. “Ülimalt narr on naeruvääristada naeruväärset,” kirjutas Kall enne viimaseid parlamendivalimisi.

Vana Baskin palub edasi öelda, et soovib Kallile palju tervist, jaksu ja töötegemise indu. “Selle žanri kirjutajaid tunnen pea kõiki, aga niisugust säravat isiksust nagu Toomas Kall – andke mulle muidugi andeks – pole kohanud.”


Kaarel Kressa