Kahjuks leidis aset taas intsident sinimustvalge värvikombinatsiooniga,” kirus rajoonileht Töörahva Elu Lydia Koidula sünnipäeva tähistamist veel 1987. aasta 24. detsembril. “Taas” sellepärast, et kaks kuud varem oli esimene “intsident”.

Kuigi see artikkel oli määratud toimunut halba valgusse jätma, peab Võru ettevõtmiste peamisi eestvedajaid Ain Saar praegu seda hoopis rõõmustavaks märgiks, et ajaleht oli nõus neid kolme värvi selles järjekorras üldse mainima. Oli aeg, kui sinimustvalge lipu heiskamise eest karistati huligaansusparagrahvi alusel.

Iseenesest ei juhtunud Võru surnuaial 21. oktoobril 1987 midagi traagilist. Verd ei valatud, inimesed tulid vaid meenutama Vabadussõjas langenuid. Kuid sel hetkel oli tegemist uue murranguhetkega pärast Hirvepargi miitingut Tallinnas ja nelja mehe IME-ettepanekut ajalehes Edasi.

1987. aasta teisel võimudest sõltumatul miitingul pärast augustikuist Hirveparki osales Võrus 21. oktoobril hinnanguliselt 3000–4000 inimest. Esimest korda õnnestus välja tuua sinimustvalge lipp, ilma et võimud oleks suutnud seda tõkestada.

“Saar organiseeris ürituse, Aare Männiste publiku,” räägiti hiljem rahva seas. Saar oli punkar, kes oma kaaslastega hakkas 15. oktoobril 1987 levitama kodusel trükimasinal paljundatud kutseid (kokku 66) tulla 21. oktoobril Võru surnuaiale mälestama Vabadussõjas langenuid. Männiste oli kompartei rajoonisekretär, kelle juhtimisel nägid võimud nii palju vaeva, hoidmaks inimesi surnuaiast eemale, et surnuaia ümbrus oli õigel päeval tema kiuste rahvast täis.

Ürituse algatajad küsisid ka kohalike võimude luba, kuid rajooni täitevkomitee juht Elmar Tiit keelas “Nõukogude-vastase” ürituse järsult. Kompartei mobiliseeris oma jõud seda nurjama. Mitu päeva enne üritust käidi koolides ja asutustes keelamas ja hirmutamas. Rahvamalevlased pandi inimesi eemale peletama, õpetajad valvesse, et õpilasi surnuaiast eemal hoida. Miilitsavalvega piirati surnuaed ümber. Sõjaväeosa oli häireseisundis.

Miiting toimus siiski

“Kas teile, Saar, peab eraldi järele tulema!” oli keegi erariietes mees samal hommikul käratanud, kui Saar töö juurest kahe sõjaväelase jõul bussi suruti ja see Tallinna poole sõitma hakkas. Saar ise kirjeldab nurjunud katset Lasnamäel saatjate käest põgeneda raamatus “Aktsioonide aeg”. Kuid õhtul, mil “intsident” Võrus oli juba lõppemas, ei olnud Tallinnas enam kellelgi tahtmist teda kinni hoida.

Õigupoolest valitses rahvakogunemisel Võrus mõningane nõutus, sest Saar ja tema kaaslased olid kadunud. Kuid miilitsa-

ahelik ei suutnud rahvast surnuaiast eemal hoida.

Ka korraldajate kõne tekst oli kohale jõudnud ja selle luges ette kooliõpilane Epp Sõna. “Täna, 21. oktoobril oleme tulnud siia kalmistule, mälestamaks neid, kes hukkusid võideldes, kartmata surma, ning kes nüüd on vajunud unustuse hõlma.” Sõja julmusi tauninud lühike kõne lõppes minutise leinaseisakuga, mida valjuhäälditest kohe segama hakati. Männiste ise juhtis vägesid.

Keegi oli toonud kohale ka väikese isetehtud sinimustvalge lipu. Rahvas marssis surnuaialt lahkudes Võru parteikomitee ja sõjakomissariaadi juurde, nõudes Ain Saare ja Mia-Ly Saare (kes otse inimeste silme ees oli miilitsaautoga äsja ära viidud) vabastamist. Täitevkomitee lipuvardasse sinimustvalget heisata tol korral siiski ei suudetud. 

Võru miilitsaülem Uno Kruusimaa olevat kuuldavasti kõhuvalule viidates koju läinud, kuigi ta ise lükkas selle hiljem ümber. Tollane siseministri asetäitja Arved Jaaska olevat aga mingi heidetud asjaga pihta saanud ja käskis rahvamassi jõuga laiali ajada. Kuid miilitsavägesid juhtima jäetud Aare Urm keeldus rahvast laiali ajamast ja pani nädalapäevad hiljem miilitsavormi lõplikult kappi, on ta ise kirjeldanud.

Asjaosaliste meenutustest on näha jõuline surve, mida KGB kohalik ülem Ervin Oras nii enne kui ka pärast rahvakogunemist aktiivsematele muinsuskaitsetegelastele avaldas. Küll keelitati koputajaks hakkama, küll ähvardati, kuid nii meenutustest kui ka ajaleheartiklitest ilmneb, et isegi kohalikud võimud ei teadnud, mida rahvaalgatuse nurjamiseks ette võtta.

Surve suunati sugulastele ja ülemustele, Võru mööblivabrik vallandas ühe korraldaja Argo Männimetsa kaks päeva pärast rahvakogunemist, Saar kaotas töö restaureerimisvalitsuses pool aastat hiljem, samalaadne saatus tabas mitmeid teisi nendega seotud inimesi. Võru muinsuskaitseklubi oli niivõrd jäisesse KGB haardesse võetud, et eelistas rahvakogunemisest juba ette end distantseerida.

“Huligaanitsemine mõisteti hukka,” teatas Töörahva Elu 24. oktoobril 1987, kuna kompartei rajoonikomitee väitel “teatud grupp noori käitus huligaanselt”. Ajaleht Noorte Hääl oli juhtunu juba päev varem maatasa teinud.

Viis päeva hiljem ilmutati kahe koolidirektori manitsuskirjad. 5. novembril ähvardas miilitsaülem Kruusimaa, et huligaanitsejad saavad karistada. Kokku kümnele osalejale määrati rahatrahv kümme kuni 30 rubla, kõige karmima trahvi sai Epp Sõna. Kuid Saare loodud Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 korraldas jõulude eel korjanduse, mis hüvitas trahvisummad.

Järgmise skandaali tekitas Võrus aga see, et Peeter ja Ain Saar tulid novembriparaadile loosungiga “Vähem valet, seltsimehed!”. Sedapuhku vastati ajalehes täpselt kolm nädalat hiljem ilmutatud sama pealkirjaga sõimuartikliga. Saare karistamist nõudva argumendina toodi näiteks Läti iseseisvuspäeval 18. novembril miilitsale tulnud telefonikõne, et “keegi huligaan käib Rannatare ja autobussipeatuse juures ringi kodanlikuaegse riigilipuga”. 

Laviini peatada ei suudetud

Järgnevalt toodi leheveergudele Saart manitsema veel üks tema endine õpetaja ja Kreutzwaldi muuseumi direktor. Vähemalt viimati käitumises on kohalikud muinsuskaitsjad terve 1987. aasta tõdenud ränka KGB surve all olekut.

Pärnus sama aasta 7. novembri eel levitatud ja hauarüvetusele ning venelaste tapmisele kutsunud kirjad olid ilmselge provokatsioon. Kuid seal kogunenud enam kui tuhandele inimesele pidas kõne kohaliku muinsukaitseklubi juht Eduard Rajari. Edaspidi osutus juba võimatuks tõrjuda “Nõukogude-vastaseid” miitinguid, viimati üritas kompartei seda Tartus 2. veebruaril 1988.

Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1, mille Ain Saar ja tema sõpruskond detsembris 1987 asutasid, kujunes jõuks, mis suutis oma sõnumi pidevalt rahva ette tuua. Nad hõivasid ka 1988. aastal 1. mai paraadi tribüüni, avasid 23. juunil taastatud Vabadussõja ausamba Võrus, heiskasid teisel katsel 15. juulil 1988 sinimustvalge lipu Suurele Munamäele, andsid välja käsitsi trükitud ajakirja Avalik Arvamus ja püstitasid infostendi Võrus.

Kuid Saar ise saadeti novembris 1988 Rootsi ning kolonni tegevus soikus 1992. aastal. Saar oli ka Eesti Kongressi saadik. Mullu kuuldi temast Eestis taas, kuna tema nimi oli lisatud Tiit Madissoni, Jüri Liimi ja Aavo Savitschi tõotusele pronkssõdur Tõnismäelt teisaldada.

Võrulaste tahteväljenduspäev

•• Homme tähistab Võru linn esimest korda kohalikku tähtpäeva, mille algatas uut tulemist tegev Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr 1 ja millele saadi toetus ka praeguselt Võru linnavõimult, Võrumaa muuseumilt, kultuurimajalt Kannel ja Katariina kirikult. Võrulaste tahteväljenduspäev (kohalikus keeles Võrokõisi julgusõ päiv) peab meenutama kahekümne aasta taguseid sündmusi, mis tegid Võrust mõneks ajaks Eestis vaba mõtte pealinna, nagu kinnitab pressiteade.

•• 21. oktoobri hommikul korraldatakse linnas teatraliseeritud reklaamüritus nimega “EKP Võru rajoonikomitee sügistuur”, mis tuletab absurdsuses meelde 20 aasta tagust võimuorganite propagandat, millega püüti takistada inimeste minekut kalmistule.

•• Tahteväljenduspäeva peasündmusel ehk õhtusel tõrvikurongkäigul kalmistult kesklinna parki on lubanud osaleda ja kõnega üles astuda president Toomas Hendrik Ilves. Õhtul on esinema kutsutud ansambel Untsakad.

Võru linnavalitsus kutsus võrulasi homme sinimustvalgeid lippe heiskama. Autod soovitatakse parkida Katariina kiriku esisele platsile, Rannatare esisele platsile või siis Võidu väljakule. Surnuaia juurde aitavad inimesi viia kokkuleppel Sebega käima pandud eribussid.

•• 1997. aastal, rahvakogunemisest kümme aastat hiljem, korraldasid Võru instituut ja Võrumaa muuseum konverentsi, selle materjalid avaldati raamatus “Rindelinn Võru”. Ain Saare enda meenutused ilmusid aasta hiljem nime all  “Aktsioonide aeg 1987– 1988”. Tänavu otsustati Eestisse naasnud Ain Saarele anda ka Võru linna teenetemärk.

•• Homme esitletakse uut juubeliraamatut “Võru veri ei värise”, mis sisaldab pressiesindaja Kaja Tulluse sõnul kirjeldusi Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr 1 sünni eelloost, loomisest ja tegevusest läbi aegade, sisaldades dokumente, fotosid ja intervjuusid inimestega, kes olid sündmuste keskel. Raamatut trükiti 500 eksemplari.

Mis järgnes 1988. aastal

•• 9. jaanuar – kolonni liige Meelis Ivask vallandati töölt.

•• 18. veebruar – Töörahva Elus avaldati Võru rajooni sõja- ja tööveteranide nõukogu artikkel, milles sõimati kolonni liikmeid ekstremistideks.

•• 24. veebruar – kolonn dekoreeris Vabadussõjas langenute kalmud kuuseokstest kirjaga “Eesti Vabariik 70”. Samal õhtul vandaalitsesid võimuesindajad Vabadussõjas langenute kalmudel.

•• 25. märts – kolonn korraldas küüditatute mälestuspäeva. Hiljem anti Ain Saar ja Kaja Tullus selle eest kohtu alla. Kolonni liikmed Raul Koppel ja Anti Neering vallandati töölt.

•• 14. aprill – rajooni täitevkomitee võttis vastu määruse ehitiste ja rajatiste kohta, et keelata Vabadussamba taastamist.

•• 15. aprill – Ain Saar vallandati töölt.

•• 1. mai – Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 hõivas Punaste Küttide (Vabaduse) väljakul tribüüni. Nõuti Eesti iseseisvust.

•• 23. juuni – kolonn taasavas vabadussamba Võru kalmistul. Kohale oli tulnud 8000–10 000 inimest üle kogu Eestimaa.

•• 11. juuli – toimus kohtuistung. Ain Saart taheti vastutusele võtta 1. mai ja 28. mai demonstratsioonide organiseerimise eest. Kohus mõistis ta õigeks.

•• 12. juuli – Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr 1 heiskas sinimustvalge lipu Suure Munamäe torni. Lipp võeti rajooni täitevkomitee ja Haanja sovhoosi partorgi mahitusel maha.

•• 15. juuli – kolonn heiskas uuesti Eesti rahvuslipu Suure Munamäe torni.