Reedel suri staažikas Eesti Televisooni töötaja Heiki Meeri  (30.09.1952–2.11.2007)

ETV kiira-kääralises majas pole ilmselt lapikestki maad, mida Heiki Meeri punaste ketside tallad poleks puudutanud selle kahekümne kuue aasta jooksul, mil ta siin telemehe ametit pidas.

Praegused kahe-, kolme- ja neljakümnesed on küllap üles kasvanud koos niisuguste lastesaadetega nagu “Mikud-Mannid”, “MM Muna”, “MM Musa” ja “Turniir”. Praegused viie-, kuue- ja seitsmekümnesed on küllap neid saateid jälginud oma laste kõrval, sest üks Heiki Meeri kindlaid veendumusi oli, et teleri ees peaks kokku saama kogu pere. Heiki käsi on olnud mängus ka saadete “Kitsas king”, “ÖÖ TV”, “Muuvi TV”, “Kaks takti ette” ja mitme teiste ajalukku läinud menusaadete juures.

Kakskümmend aastat vahvaid telesaateid välja mõelnud, toimetanud ja juhtinud mees sõitis tööle jalgrattaga ja rändas telemaja stuudiotes punastes või teksakarva traksipükstes, millel oli küljes ohtrasti taskuid. Taskud Heikile meeldisid, sest seal sai ta hoida tuhandeid häid ideid, mis pähe ei mahtunud. Sealt oli neid siis hea võtta ja kolleegidelegi jagada – kes ainult nõu ja kaasamõtlemist küsida oskasid.

Samal ajal oli Heiki puhul kindlasti tegu maailma kõige tasasema ja tasakaalukama inimesega, kes kogu elu jooksul kordagi häält ei tõstnud, vihastanud ega kellelegi inetusi öelnud. Heiki suur hobi, muide, oli elevantide kogumine ja küllap oli ta ka ise natuke elevandi moodi. Elevantide puhul meeldis talle see, et nad ei ründa kunagi esimesena, märkis ta ise.  

Viimased kümmekond aastat tegutses Heiki põhiliselt internetimaailmas, toimetades saatekavasid ja arendades ETV kodulehte. Ja päris kindel on, et tal polnud mõtteski seda tööd pooleli jätta.

Ometi on nüüd nii. Hea on vaid see, et mineku päevaks sai hingedepäev ja nii võime nüüd igal aastal mõelda, et kõik need tuhanded küünlad inimeste akendel on läidetud ka talle.

Kolleegid ETV-st meenutavad Heiki Meerit:

*

Tasase olemisega, aga kuidagi arusaamatult kindlameelne. Nii kindlameelne, et kõik püsis ümber tema. Mitte ei keerelnud, vaid just nimelt püsis. Võib-olla ka tema najal....

Väga kummaline on kustutada mailiaadressi igaveseks.

Riho Raie, Heiki saadete režissöör

*

Heiki oli osa televisioonist, mida armastan. Ta jääb alles kui üliarmas inimene. Tema boheemlik vaba hing tekitas lugupidamist. Tema usaldusest osa saada ja koos tööd teha oli privileeg. Ta oli friik ja enesesundija, kelleta oleks jäänud tegemata meie ühine teleraamat. Ta on mälestus, mida nüüdsest hoian.

Hagi Šein, endine telejuht 

*

Kui ma 25 aastat tagasi telemajja tööle sain, võttis Heiki mind oma tiiva alla. Mina olin algaja, tema juba tegija. Targa ja mõistliku inimesena ei pakkunud ta kunagi valmis lahendusi. Palus vaadata nii ja naapidi. Ikka ühest küljest ja teisest küljest. Otsuse pidin tegema ikka ise. See oligi võti, mis aitas teleelusse sisse elada ja oskusi kujundada.

Ma kutsusin Heikit “isuks“. Nüüd juba aastaid pole me koos saateid teinud ja ka tööväline suhtlemine on ajanappusel olnud kasin, aga see side on jäänud - ja ikka kutsun Heikit “isuks“.

“Ära kunagi loobu püüdmast teha seda, mida sa tõesti teha tahad,“  armastas Heiki organisatsiooni ja isikliku elu jaoks keerulistel aegadel öelda, “kui usud, et võidad, siis võidadki.“  Ja ma usun Heikit!

Tiit Kimmel, kolleeg

*

Nii kummaline kui see ka pole, on just Heiki see inimene, kes on minu elus kõige rohkem muutnud. Kohtusin temaga seitsmendas klassis, kui mina olin koolilaps ja tema praktikant. Sealt sai alguse meie tohutu ja põnev sõprus. Peale ülikooli sattusin tööle televisiooni, kus tema juba ees oli. Tegime koos saateid, kuni ka minul tiivad kandma hakkasid, siis puhus ta mulle hoo sisse ja jäi alatiseks mu nõuandjaks. Tempe, mida me tegime nii tööl kui eraelus perekonniti läbi käies, annab meenutada kogu elu. Vahva oli aga see, et eranditult kõik tembud on olnud kantud soovist liikuda edasi, saada targemaks ja muuta maailma paremaks. Sellise sõbra eest annaks ma-ei-tea-mida, kui temaga veel koos olla saaks.

Tiina Kangro, Linnalehe peatoimetaja

*

Ma ei tea ühtegi teist nii vaikse häälega inimest, kes aga alati suutis end kuuldavaks

teha. Sa lihtsalt jäid kuulama ja said aru ja tasandasid endagi häält.

Elu meie ümber on tihti liialt kärarikas. Liigne müra sind ümbritsevates mõtetes ja tegudes sunnib nii mõnigi kord käsi rüppe laskma. Ja mis siis ikka teha, et meie, vanad lasteekraanlased, näeme maailma läbi roosade prillide ega taha kuidagi aru saada, et Mikkude-Mannide maailm ja elu ise on teinekord kaks sootuks erinevat asja. Aeg on taas kord seisma jäänud. Meilt küsimata. Ülekohtuselt vara. Eve Viilup, Lasteekraani peatoimetaja