•• Oled nüüd koos emaga tõlkinud kuus köidet “Harry Potterit”. Tundub piisavalt sportlik tulemus, et küsida: mis tunne on finišis seista?

Jah, seitsmest osast kuus on koos emaga tõlgitud. Esimese tõlkis ta üksinda ja seega tänu temale on see võlumaailm ka sedavõrd armsalt välja kukkunud.

Tunne on hea, aga ka veidi kurb. Samas ma leian, et seitse osa on täpselt paras – muidu oleks ikka veidi “seebiks” kätte kiskunud. Üldiselt on mul hea meel, et sellest asjast niiviisi osa sain, ja kahtlemata on see mind tõlkijana arendanud.

•• Oled praegu Inglismaal Birkbecki kolledžis ühiskonna ja kultuuri ajalugu õppimas. Kuidas ”Potteri” kodumaal sellesse  raamatusse suhtutakse?

Ma ei ole seni brittidega “Potterist” rääkinud, küll olen ühiselamus kohanud sakslasest juuratudengit, kellele “Potter” väga meeldib – ta luges viimase osa inglise keeles läbi.

Samuti on siin ühe Küproselt pärit tüdruku toa seinad tapetseeritud Daniel Radcliffe’i piltidega, aga ma ei tea, kas sellel on raamatuga otsest seost… Üldiselt on siiski jäänud mulje, et “Harry Potterisse” suhtutakse siin hästi – ei ole seni veel kohanud seda suhtumist, et “pähh, see on ju populaarne, järelikult saast!”.

•• Olete sellest tõenäoliselt juba kõnelenud, aga endiselt oleks huvitav teada: kuidas mitme peale tõlkimine tehniliselt käib?

Tuleb tunnistada, et see on, jah, üks põhiküsimus, mida esitatakse. Tore oleks vastata, nagu vastasid Ilf ja Petrov: üks istub käsikirja peal, et ära ei varastataks, ja teine jookseb mööda kirjastusi, aga tegelikkus pole paraku pooltki nii põnev. Tehniliselt näeb see välja nii, et  teeme peatükke vaheldumisi. Ema toimetab mind ja ennast ja kõike toimetab omakorda veel üks teine toimetaja. Ma ei oska öelda, kas see on raskem või kergem, sest olen sellise tööstiiliga juba sedavõrd harjunud. Lahkarvamusi seni ei ole olnud, ilmselt on meil emaga teatavates asjades tunnetus sedavõrd sarnane.

••  Kuidas ise autorina “Potteri” otsad kokku oleksid tõmmanud?

J. K. Rowlingu lõpp oli minu arvates suhteliselt kooskõlas tema kõikide raamatute vaimu ja struktuuriga – selles mõttes, et mingid valged laigud jäid alati järele, ta ei töötanud oma maailma nii detailselt välja nagu Tolkien. Nii et selles osas ei ole mul talle küll erilisi etteheiteid. Eriti hästi tuli ta minu arvates toime Roni ja Hermione esimese suudlusega – see oli nii armas! Ja ma katsun üldiselt vältida mõtteid stiilis “autori asemel oleksin mina hoopis…”.

•• Mis on järgmine teos, mille tõlkimise järele su näpud sügelevad?

Järgmine on imeilus teos nimega “Armastuse ajalugu”, mille autor on Nicole Krauss.

••  Kui kauaks jääb kestma “Harry Potteri” kuulsus?

Seda ei tea keegi. Aga ma ei usu, et seda niipea unustatakse – ainuüksi sellepärast, et see on paljudes koolides kohustuslik kirjandus.

•• Angloameerika kirjandus(kirjastamis)ruumis otsitakse praegu meeleheitlikult n-ö uut “Harry Potterit”. Mis seis järelkasvuga praegu on?

Kogemus näitab, et katsed millegi uue ja huvitava enneolematut edu korrata lõppevad tavaliselt läbikukkumisega, sest nad püüavad imiteerida midagi, mis võlub just sellega, et ta midagi ei imiteeri.