STEN TAMKIVI: Majanduskriis kui saunalava
Jõudsime üsna kiiresti ühele nõule, et kopeerida sealset eluolu ei saa – Valley ei ole niivõrd geograafiline koht, kui arenev keskkond.
Pigem toodi esile hulk kultuurilisi tähelepanekuid, mis innustavad sealseid uuendusmeelseid ettevõtjaid ja insenere ning on loonud keskkonna, kus tahetakse uute ideedega tegeleda. Samasuguse kultuuri levik Eestis on hädavajalik eeldus, kui tahame maailma teadmistemahukas äris mingit rolli mängida.
Üks teadmuspõhise majandustegevuse võtmeid on haridus, lai silmaring ning eri valdkondade vahel seoste tekitamise oskus. Teine oluline innovatsiooni eeldus on tihe ettevõtjate ja ülikoolide koostöö. Insenere on palju ning nad liiguvad sujuvalt ülikoolide ja innovaatiliste ettevõtete vahel.
Ning veelgi laiemalt: kogukond tervikuna on sidus. Tarkade, hakkajate ja rahakate inimeste vahel luuakse võrgustikke, mis võimendavad ja tekitavad uusi ideid. Et pelgalt leiutisest saaks toode, peavad biokeemik, turundushai, riskikapitalist ja patendijurist tahtma istuda koos ühe laua taha.
Julgeda läbi kukkuda
Silicon Valley hindab avatust ja tunnustab läbikukkumisi. Peab olema julgust uute ideedega riskida ja julgust ka põruda, sest mida suurem on risk, seda tõenäolisemalt see juhtub. Kuid oluline on läbikukkujaid mitte halvustada, sest see võtab neilt julguse uuesti proovida. Kui aga jätkub julgust uusi ideid katsetada, ei jää ühel hetkel ka edu tulemata. Innovatsioon eeldab katsetamist soosivat keskkonda. Eesti-suuruses riigis ei saa see olla üksikute entusiastide, vaid kogu rahva ja riigi mure. Muidu leiavad entusiastid sobivama keskkonna mujalt.
Mis siis ikkagi takistab Eestit liikumast ideid ja teadmisi väärtustavas suunas? Peamine on meie enda tahtmine. See on nagu vana anekdoot troopilise saare elanikust, keda üritatakse töötama veenda. Ta ei saa aga pingutuse mõistlikkusest aru: kui palmi all lamada ja banaan ise suhu kukub, siis miks peaks vahepeal rügama, et nautida sellist elu alles pensionipõlves? Kui laiskus annab soovitud tulemuse, milleks siis punnitada?
Jõulisest tegevusest, mis suunaks Eesti haridussüsteemi tootma hinnatud teadlasi ja mitu korda rohkem tipptasemel insenere, on räägitud kümmekond aastat. Kui midagi kardinaalselt muuta, tuleb tulemust oodata 10–15 aastat. Kui alustada praegu, saabuvad tulemused 2022. aastaks.
Konkurents tippajudele
Mida teha enne need 15 aastat “uue laine” spetsialistideta? Niisama päevi õhtusse veeretada, sest kvalifitseeritud tööjõudu ei ole? Kui soovime ikkagi panna rõhku teadus- ja arendustegevusele, siis on ainult üks valik: meelitada seni riiki mujalt maailmast võimalikult tarku inimesi, kes oleksid nõus ajutist vaakumit täitma. Just meelitada, sest konkurents tippajudele on üleilmne ning ärksad pead ei oota Eesti piiri taga sabas. Kui praegu bürokraatiat leevendada, kasvaks meil rahvusvaheline talendibaas mõne aasta jooksul. Ent miskipärast ei näi eestlane suutvat sel teemal nüansse tabada. Haritud tipptalendi ajutine küllakutsumine pannakse ikka veel ühte patta lihttööliste massilise sisserändega.
Kuidas tagada see, et need vähesed innovaatorid, kes meil juba on, mujale ei läheks? On neil äkki siin tegutsedes mõni konkurentsieelis? Mulle helistab iga paari kuu tagant mõni ettevõtja ja küsib, kas mõistlikum oleks viia oma Euroopa Liidu valdusfirma Luksemburgi või Hollandisse. Mina täpselt ei tea, kus ja miks on parem. Aga kas Eesti riik teab, miks on selliste üleilmsete innovaatorite, nagu Amazon.com, Apple, PayPal, Skype jpt, Euroopa peakorterid registreeritud Luksemburgis, mitte Tallinnas? Eesti eesrindliku majanduskeskkonna ainus lipukiri – madal tulumaks – on tore, aga mitte konkurentsivõimeline. Kui teaks, mida teha, ja praegu midagi muudaks, läheks kindlasti viis-kaheksa aastat, enne kui Eesti muutub tehnoloogiafirmade asutamiseks eelistatud kohaks.
Mulle ei meeldi, et pean nii palju kasutama unistavat väljendit “kui praegu midagi muuta”. Kui tegutseda tänase asemel homme, saab tulemuse mitte 2022., vaid 2030. või 2050. aastal. Tegutsema peab... eile.
Elu homse päeva arvelt
Aga praegu on Eesti troopiline saar, kus küpsed puuviljad ei taha puu otsas püsida. Tulud kasvavad ja konkurents on väike. Seni kui mõte on kinni möödunudaastases 12%-ses majanduskasvus, ei tüüdata end küsimusega, mis saab edasi. Nii teeme asju, millel ei ole Eesti rahvusliku rikkuse kasvatamisel tulevikku: madala lisaväärtusega tootmine, allhanked, igamehe-kinnisvaraarendus, import ja tarbimine, tarbimine, tarbimine. Viimast, muide, mitte juba kogunenud kapitali eest, vaid tuleviku palgatuludelt ette laenates ja liisides. Ja kust tuleb see tuleviku palgakasv?
Siin tekibki esmapilgul ketserlikuna näiv mõte. Üks parajalt mugavusest välja raputav ja harjumuspärase kiire “papiteenimise” asemel kõrget lisaväärtust otsima sundiv majanduskriis ei teekski ehk halba.
Majanduskriisi all ei pea ma silmas Leningradi blokaadi tingimuste simuleerimist. Ma ei räägi seda rahvuslikust masohhismist ega soovist pensionäre või noori peresid kägistada. Räägin olukorrast, kus lühiajalised, vähe lisaväärtust loovad ja banaanipüüdmisele keskendunud tegevused ei tagaks enam edu.
“Liiga tihti mõtleme me majandusasjadest nüansivabalt,” kirjutas David Leonhardt kolmapäevases International Herald Tribune’is. “Suhtume majandusse kui kohalikku spordimeeskonda, mis kas võidab või kaotab.” Leonhardti sõnul on selline lähenemine ekslik. Ning tal on tuline õigus.
Lühikese aja mõttes on iga majanduskriis jube vastik, seda küll. Natuke nagu esmakordselt saunalaval istumine. Higi tilgub, hingata on raske. Ent saunarahvana teame, et saunas käimine ja vihtlemine tõmbab vere käima, teeb poorid puhtaks ja tugevdab tervist. Ka külm õlu maitseb pärast sauna hoopis teistmoodi kui enne.
Kas kriis tuleb, millal ta tuleb või kas ta juba käib, polegi siin oluline. Mis oleks, kui võtaksime jalad kõhu alt välja ilma selle küsimuse vastust teadmata ja hakkaksime tänasest tegutsema, mõeldes paar-kolm käiku või kümme aastat ette! Et meil kõigil oleks hea elada ja Eesti võiks olla tunnustatud väikeriik, mis lisab ümbritsevale maailmale nähtavat väärtust ka 25 aasta või sajandi pärast.
Või on meil kõigil siin palmi all juba liiga mugav, et end selliste mõtetega tüüdata?
