Leonhard Lapin — multiplitseeritud inimene
Ootus on võimas. Tulemus on uhke. Riidehoius tormab ringi eksalteeritud kunstiteadlane Harry Liivrand, kes seletab kellelegi, vist kunstnik Jaan Toomikule: see oli sama võimas kui kaheksakümnendal!
Kuidas sündis “Multiplitseeritud inimene”? Siin on Leonhard Lapini kuus võluvat monoloogi.
Multimeediaetendusest
Ma räägin sulle sellist infot, mis ei ole üldse ilmunud. Etendusel on oma eellugu. Selline, mis on minu arvates päris unikaalne. Tegelikult oli esimene multimeediakatse, milles mina osalesin, aastatel 1977–1978. Sai kokku selline seltskond: mina, minu tollane naine Sirje Lapin, kes on nüüd Sirje Runge, Arvo Pärt, Viiu Härm, Paul-Eerik Rummo ja Jaan Vaikna, kes oli tehnikamees. Eesmärk oli teha esimene multimeedia asi Tammsaare “Rehetoas” põhjal.
Paul-Eerik pidi kirjutama teksti, Viiu Härm oleks näitlejana mänginud (võib-olla keegi veel), sinna juurde Pärdi muusika ning minu ja Sirje kujundus. Saime mitu korda kokku, aga see oli Pärdile väga halb aeg. 1978. aastal hakkas ta juba äraminekuks sättima, siis läkski ära ja nii see asi jäigi katki.
Aga mina sain sealt inspiratsiooni ja hakkasin multimeedia kohta kirjandust hankima, et teada saada, mis läänes on tehtud. Kui Pärt ära läks, ütlesin talle, et mul on valmis üks uus käsikiri. Pärt vastas: selles ühiskonnas mul ei õnnestu küll seda teha.
Siiski tegin ma käsikirja valmis ja surusin seda Aarne Vahtrale peale, kes oli sel ajal teatrite valitsuse juhataja asetäitja. Juhataja oli Jaak Allik, kes oli tol ajal ka äärmiselt mõistlik mees. 1979. aastal ütlesid nad mulle: paneme selle olümpiamängude kultuuriprogrammi.
Näitamaks, et meil on ka demokraatia, valmistati olümpiaks ette kultuuriprogramm, kus olid Hortus Musicus ja muud sellised asjad, mis olid kas lausa põlu all või mida ei soositud. Sinna õnnestus sokutada ka minu “multimeedia”. Lisaks pandi juurde kaks nime: Kalju Komissarov ja Tõnu Virve, kes küll sisuliselt midagi ei teinud, aga olid esimesel kavalehel tugevduseks. Nad käisid kontrolletendusel ja andsid nõu, aga lavastamise ja kujundamisega ei tegelenud nad absoluutselt. Seda tunnistavad nad ka ise.
Nõnda ma sain seda teha. Ikkagi ärritas asi nii paljusid ametnikke, et kokku mängiti etendust vaid kümme korda.
Mõni aeg hiljem põgenes Aarne Vahtra Pariisis Louvre’i WC-akna kaudu vabadusse. Läks sinna ruumi ja sealtkaudu kadus. Kuna ma olin temaga seotud, siis kutsuti mind KGB-sse. Sellega lõppes ka igaveseks ajaks minu suhe Eesti teatriga.
Nõukogude võim kestis edasi ja kui tuli perestroika aeg, aasta 1989, sain ma esimest korda välismaale. Avanesid uued perspektiivid ja mul polnud enam aega teatrile mõelda. Tekkisid uued võimalused, näitused välismaal ja reisid. Tuli võimalus minna Soome õpetama. Eesti kunstiakadeemias olid siis veel võimul kommunistid, sinna ei saanud minna, kuni Ando Keskküla kutsus mind 1995. aastal professoriks.
Mul oli idee teha selle konstruktivistliku etenduse järel üks sürrealistlik etendus. Naiivses usus, sest sürrealism, konstruktivism, Malevitš ja kõik see kraam oli Nõukogude Liidus keelatud. Siis mul oli plaanis Franz Kafka “Metamorfoos”. Kui nüüd käsikirju otsisin, siis leidsin peaaegu valmis kirjutatud dramaturgia.
Räpinast
Räpina on selles mõttes huvitav, et mu vanemad otsisid pärast sõda kohta, kuhu elama minna. Mu ema vanemad olid maaomanikud. Nad elasid Venemaal eesti külas ja tulid koos emaga pärast sõda Eestisse. Vaatasid kaardilt, kus oleks kõige vaiksem koht ja ei kiusataks taga. Eestisse tulles kõnelesid nad ju võru keelt (Võrumaalt pärit), ega ema kirjakeelt osanud.
Räpina oli küll kõrvaline maanurk, aga seal oli paberivabrik, kuhu toodi hävitamiseks eesti kirjandust. Tartu ülikoolist. Mulle rääkis Villem Ernits – karskustegelane, legendaarne kuju, õppejõud, kes käis peaaegu kaltsudes ringi – loo, et ülikooli õppejõude sunniti viima raamatuid Räpinasse hävitamiseks. Autod sõitsid tollal aeglaselt. Nad valisid välja kõige unikaalsemad ja paremad raamatud, ja kui auto võttis kurvi, viskasid neid teepervele. Kui tagasi sõitsid, olid kõik ära korjatud. Eestlased armastasid raamatuid. Räpina ja Tartu vahelistes taludes võib olla väga korralikke raamatukogusid.
Räpinas lõhuti neid kirvega pooleks. Aga ega seal ei töötanud ka lollid. Räpinas olid väga head raamatukogud, kus oli ka keelatud kirjandust. Mäletan, et üks jõukam kaupmees, kes 1949. aastal Siberisse saadeti, oli kogunud kuuri – müstiline suur kuur seisis lagedal väljal – otsast otsani raamatuid täis. Mussolini elulugu ja mis seal kõik oli. Rääkimata Voldemar Vagast.
Õppisin isegi gooti kirja ise ära. Kõik see andis mulle sellise haridusliku baasi, mille Tallinnas oleksin saanud ainult valitud seltskonnas, intelligentide kodudes.
Teine asi oli see, et Räpinast käisid läbi palverändurid. Igasuguseid erilisi inimesi liikus seal. Minu ema töötas kaupluses ja võttis neid meile öömajale.
Muuseas, mu pinginaaber oli Lembit Ulfsak. Tema isa oli Räpina rajoonis suur parteitegelane, ja niikaua, kui see rajoon seal kestis, seitsmenda klassini, püüdsime me Lembituga koos istuda. Pidevalt meid lahutati, sest me tegime tuhandeid vallatusi. Olime parajad pujäänid. Esimesed seiklused tütarlastega ja esimesed napsuvõtmised…
Lembit läks ära Tallinna ja hakkas mulle ärevaid teateid saatma: kui uhke elu seal on. Üks suvi tuli külla ja laulis kõiki biitlite laule. Mu hing täitus ahastava kadedusega, unistasin ainult, kuidas saaks pillid kotti ja kiiresti ära. Kui ma keskkooli lõpetasin – oli pidu nagu ikka, võeti napsu ja kabistati tütarlapsi –, siis hommikul auto ootas ja venna sõber viis mu Tallinna. Ülejärgmisel päeval joonistasin juba ERKI ettevalmistuskursustel akti.
Budismist
Mu budismipisik on pärit sellest ajast, kui Sirje ja Mart Helme lõpetasid Tartus ülikooli ja tulid Tallinna. Mart oli tihedalt Linnart Mälliga seotud ja Mälli ringkond oli ju kõva: Uku Masing, Nurmekund ja seesama Ernits, kõik nad käisid orientalistika kabinetis.
Mälli pean ma oma teiseks õpetajaks, tema avas mulle tee sinna maailma. See sobis mulle õudselt hästi. Mulle ei ole luterlus oma rituaalidega eriti meeltmööda. Vahendatud usk. Muusika, arhitektuur, pilt – selle vastu pole mul midagi, see on kena kõik, aga mulle ei meeldi vahendatud religioon. Ega mulle budismis ka ei meeldi rituaalid – mul on küll Buddha kuju, kuhu ma aeg-ajalt panen küünlaid ja lilli, aga…
Mulle sobis Mälli seltskond. Ega tookord alkoholi pruukimine ka nii massiline ei olnud, aga napsu võeti. Tegeleti vaimsete asjadega, aga elu inimlikud aspektid ei jäänud unustusse.
Mäletan, et ükskord hakkasin Räpinasse sõitma ja läksin Tartust sõprade juurest läbi, läksime Mälliga restorani. Aga siis tuli äikesepilv peale. Paduvihm! Mitu tundi ei saanud sealt välja. Saime paraja hoo sisse ja sõitsime Räpina asemel Alatskivile, kus ülikooli tütarlapsed olid väljakaevamistel. Pidutsesime edasi. Hommikul läksime Mälliga Juhan Liivi hauale ja tõstsime seal ta mälestuseks väikese toosti.
Nüüd hiljuti kirjutasin essee ja esitasin Tallinna ülikooli konverentsil: Juhan Liiv kui zen-budistlik luuletaja.
See kõik oli Nõukogude ajal vaimselt väga viljastav. Me käisime ka maal – Jaan Tooming, Sven Grünberg ja veel vaimseid inimesi –, tegime performance’id. Sealt tekkis see huvi ning edasi süvenenud huvi zen-budismi vastu. Kui ma Soomes õpetasin, sain sealt väga palju materjali ja viisin selle ka oma õpetusse sisse. Olen siin oma tudengitele ikka öelnud, et see on soomlaste peal katsetatud. Nagu Kivisildnikut on loomade peal katsetatud.
Tühjusest ja ruumist
Ruumilise mõtlemisega on nii nagu muusikalise kuulmisega. Mõnele inimesele on teda antud, mõnele ei ole üldse. Nii, nagu inimene ei süvene raadiost kostvasse või kõrtsis mängivasse muusikasse, on lugu ka ruumiga. Inimene ei süvene ümbritsevasse ruumi. Minu eesmärk on arendada kunstnikel, kes tegelevad ruumilise loominguga (eriti arhitektid ja sisearhitektid, aga ka tänapäeva kunst on läinud ruumiliseks), ruumilist mõtlemist.
Ega seda kõikidel arhitektidel ka ei ole. On kujundatud üks fassaad või kaks fassaadi, aga kui sa käid ümber maja, siis pole ühtset struktuuri. Kuigi postmodernism lubab ka seda, et struktuur võib muutuda, aga sa loed selle kohe ära, kas seda on tehtud saamatusest või on see kontseptuaalne muutumine. Tänapäeva linnas on majal viis fassaadi, kui on kõrge katusega maja. Viiendat näeb kõrgema maja aknast. Head arhitektid oskavad seda arvestada.
Ruumiline mõtlemine põhineb perspektiiviõpetuse müüdil, inimesed on läbi sajandite, kõigepealt joonistuste ja nüüd fotode abil saanud ruumist ettekujutuse, nagu fotoaparaat seda näeb. Nagu ühesilmne kükloop.
Aga inimese kaks silma liiguvad. On tehtud uuringuid, et kui inimese pilk kümme sekundit ei liigu, siis ta ei näe. Seda ma tahan arendada.
Ja ruum algab tühjusest. See on ruumi algus ja lõpp. Baaselement. Tühjus on väga tihedalt seotud meie kuuenda meelega, meie vaimu ja vaimsusega. Mõistus, intuitsioon ja kõik muud kvaliteedid, mis kuuluvad inimese tervikolemuse ehk “ise” juurde. Müütiline ruumi vaatamine kuulub mina juurde, olmemaailmaga seotud mina juurde. Laiem ruumiline mõtlemine kuulub laiema vaimse olemuse juurde, seda ma olen püüdnud arendada. Ta ei ole selline mehaaniline õpetus nagu perspektiiviõpetus. Põhineb muidugi kindlatel reeglitel, aga seda õpetust ma pean jagama nii, et jagan praktilisi ülesandeid, aga samal ajal on mul kogu aeg vaimne tekst seal juures.
Taost hakkas see pihta – tühjuse kontseptsioon on seal väga põhjalikult läbi töötatud, sellega tegeletakse. Kui me kujustame või inglise keele moodi öeldes mediteerime, siis me liigumegi puhta meele maailma – seal sünnivad kõik ideed!
Arhitektuur ei alga projektist, see algab puhtast meelest, kust tulevad kujutelmad. Mul on ka olnud ideid, mille ma olen kümme aastat hiljem suutnud paberile panna, sest varem pole ma nendele kujutelmadele
struktuuri leidnud. Soome keeles on hea mõiste päevauni – kõnnid päeval ringi, sul tekib kõigest visioon. Lähed läbi pargi ja
Paljud kunstiteosed on nii sündinud.
Malevitš tuli ka musta ruudu peale niimoodi, et maalis Vitebski aias oma kubofuturistlikku maali, õpilased olid ka juures, ja järsku tuli tal kujutelm, visioon, virgumine – ta kattis lõuendi valgega ja maalis musta ruudu sinna peale. Ta ei suutnud kolm päeva magada, süüa ega juua, oli erilises seisundis. Pärast seda hakkas ennast muidugi ka prohvetiks pidama, suureks vaimseks õpetajaks. Kes ta muidugi ka oli.
Suprealismist
On kahte tüüpi kunstnikke. Üks tüüp on need, kes tulevad nooruses hea idee peale ja süvendavad seda kogu elu. See pole paha tee, see on isiksuse tüübis kinni.
Mina olen selline Marcel Dushamp’i stiilis kunstnik, tema on mulle hea eeskuju. Mitte kunstnikuna, aga isiksusena. Ta muutis kogu aeg loomelaadi. Vahepeal ei tegelenud kunstiga üldse. Mulle muutumine sobib.
Olin modernismi enda jaoks ammendanud, modernism oli muutunud manerismiks. Praegu me näeme seda ka, moodsas disainis rakendatakse seda väga palju. 2004. aastal tulin välja triipkoodidega, nüüd vaatan, et seda kasutavad graafilised disainerid väga palju, telesaadeteni välja. Või igal pool näed sa Mondriani võtteid. See muutub manerismiks.
Samal ajal lämmatab meid tarbimisühiskond oma kujunditega lisaks sellele, et ta kasutab kunstist laenatud kujundeid. Rahvuslikud kujundid Mehhikost, Hiinast, kust iganes. Kogu see postmodernistlik saast, mis koos reklaamiga peale tuli ja tuleb.
Minu elu koosneb ühelt poolt kõrgkultuurist, kus ma elan. Kõrgkultuuriliste asjadega olen pidevalt kokku puutunud ja seda liini endas arendanud. Vaieldamatult pakub kõrgkultuur mulle rohkem huvi kui massikultuur.
Aga teisalt ma elan ühiskonnas, mis ajab absoluutselt teist rida. Minus nad kohtuvad, ja sinus ja kõigis meis. Miks mitte neid kunstis ühendada?
See on köitev, sa võid täiesti ootamatuid asju kokku lüüa. Johannes Saar kuulutas 1993. aastal, kui ma esimest korda sellega välja tulin, et see on vana avangardisti harakiri. Aga tegelikult on seda sarja saatnud päris suur rahvusvaheline edu.
Mõned viimased aastad, kaks aastat eriti, olen ma maalinud põhiliselt triipkoode, kus ma lähtun budismi põhimõttest. Ma olen sünteesinud vöötkoodi, mida ma olen töödelnud, energiavälja ideega. Maalin positiivseid energiavälju, millega annab ühiskonda mõjutada. Kui inimene läheb vähegi avatuna minu näitust vaatama, siis ta saab positiivse energia. See on puhas.
Kuid samas, selle sarja sees on mul ka hulgaliselt kollaazˇe lippude, Eesti presidendi piltidega, eri riikide rahaga, sealt tuleb välja ka suprealistlik liin – iga inimene näeb, mida tahab. Mõni näeb seal ainult pornot, kui ma pornograafiat kasutan. Aga seda on meie ümber massiliselt. Kui meie praegused pereemadele mõeldud naisteajakirjad oleksid ilmunud aastal 1960, siis oleks seda peetud pornoks.
Või võtame eesti naise – kuidas ta ennast raseerib. Kui minu nooruses oleks mõni naine selliselt raseerituna ette sattunud, siis oleks teda litsiks peetud. Korralikku kodanlikku kultuuri on üle võetud palju asju, mis kunagi kuulusid spetsiifilisse maailma või madalamate kihtide juurde. Või lausa bordellide või sekskultuuri juurde – kõik on läbi põimunud.
Kui ma seda kunstis kasutan, siis see miskipärast sˇokeerib, aga kui pereema laseb raseeritud häbedusega ringi, siis pole midagi hullu.
Suprealism on minu ühiskonnaanalüüs. Minu sotsiaalsus väljendub selles, et ma üritan eri kihte sünteesida. Ka eri materjalides.
Olen seda printsiipi rakendanud ka arhitektuuris, minu viimase aja huvi on ökoarhitektuur. Suprealism arhitektuuris on tänapäeva tehnoloogia ja modernismi ühendamine inimliku käsitööga.
Praegu olemisest
Budismis räägitakse meeleplekkidest. Meelt peaks puhastama. Meeleplekke on meil kõigil ja eks neid tekib iga päev juurde. Aga neid peaks puhastama. No näiteks sa jõuad koju, öö läbi pidutsenud – muidugi on abikaasa pahane. Selle asemel et tüli üles tõsta, hakka kohe olukorda parandama.
Ma arvan, et selleks on loodud ka kaunid kunstid. Mina propageerin kunstis ainult positiivseid ideid. Kõik kohad on jama ja negatiivset täis. Tudengitele ütlen ka: taotleme töödes harmooniat. Mitte ilu – harmooniat. Harmoonilise koosluse võib kokku panna ka väga koledatest asjadest.
Ausalt, ma olen küllastunud igasugustest ekskrementidest ja värkidest, mida on kunstis õudselt palju tehtud ja tehakse. On ära proovitud, nüüd võiks huvitavamaid kombinatsioone katsetada.
Ekskrementaalne maailm kuulub “tiineriea” juurde, mil inimene otsib oma identiteeti. Siis ta katsub oma s...a ja joob võib-olla isegi oma kust või kurat teab mida. Et teada saada, mis on tema kehavedelik. Või kui sperma purskama hakkab, siis sellega tehakse igasugu katseid. Kõik need asjad on kunstis olnud ja miks mitte, aga mina taotlen harmooniat.
Tudengid võtavad sellise programmi üpris hästi vastu, sest igaühel on selleks ajaks juba olnud mingeid traumasid…
Nüüd avati see spordikanal (Kalev Sport – toim). Meil on sport kultuuriministeeriumi all ja neelab kultuurirahast meeletult palju suurema summa kui kunst. Aga miks ei lähtuta meie kultuuripoliitikast ega nimetata Kalev Sporti kultuurikanaliks? See võiks olla kultuurikanal, kus domineerib küll sport, aga väike osake oleks võinud sealt kultuurile ka tulla. Kui meil on sport kultuuriks kuulutatud, siis miks ei tule sealt näpuotsaga teatrietendusi, kontserte või näituseülevaateid? Äkki oleks ärilises mõttes ka kasulik, eks ole…
•• Sündinud 29. detsembril 1947 Räpinas
•• Kunstnik, arhitekt ja luuletaja
•• Lõpetas 1965. aastal Räpina keskkooli
•• 1966–1971 õppis ERKI-s arhitektuuri erialal
•• 1971–1974 töötas Tallinna restaureerimisvalitsuses arhitektina
•• Alates 1990 ERKI
õppejõud, aastast 1995 professor
•• Ljubljana (1973) ja Tokyo (1974) graafikabiennaalide preemiad, samuti Eesti kunstnike liidu maali aastapreemia (1987), Kristjan Raua preemia (1989) ja Eesti kultuuripreemia (1997)
