Võib küsida: kas tegemist on järjekordse nostalgitsemisega Nõukogude aja kunsti teemadel? Ega see ei rauge: küll tehakse näitusi tolleaegsest olmest, arhitektuurist, disainist, noorte suvepäevadest (Eesti Rahva Muuseumi praegune näitus) või laste mänguasjadest (Viljandi muuseumis). Kas poleks aeg asutada samasugune muuseum nagu see, mis avati mullu Berliinis ja kus on eksponeeritud kogu Saksa DV aegne atribuutika?

Kumu “Kestev minevik” on siiski nende näituste reas teistsugune. Siin kuraatori sõnul “dekonstrueeritakse” uuemas Eesti kunstis olevaid Nõukogude-aegseid märke. See derridistlik mõiste on nii laiali valgunud, et kõlbab iga kontseptsiooni põhjendamiseks. Kui palju on aga näitusel semiootilises mõttes märke, mis on lahti muugitud ja reinterpreteeritud? Vahest Mare Tralla tänapäevane tõlgendus Vera Muhhina “Töölisest ja kolhoositarist”, kuigi see mõjub pigem paroodiana. Tolle aja ikoonide üle ilkuda on alati hea. Samuti võiks minu pärast ette võtta ka Amandus Adamsoni monumendid.

Et näituselt vaatab vastu selline rida – pronkssõdur, mahajäetud Nõukogude armee ehitised, Vigri jms –, oli oodata. Mõjuvamad on pronksmehe teemadel Silja Sarapuu “Heinategu” ja  Kristin Kalamehe “Igavene tuli”. Sarapuu on leidnud võimsa visuaalse kujundi, kus tütarlaps niidab vikatiga erkpunast nelgipõldu ja viib lilled Tõnismäele. Nagu oleksid brutaalselt hävitatud lilled süüdi selles, et Tallinnas oli selline monument. Kalamees aga ajab asja täiesti absurdi, flirtides pronksmehega nagu naissoost Pygmalion. Veenev on ka Maarit Murka vitraazˇ punasõdurist – sellised kaunistasid (muidugi märksa suuremas mastaabis) kõikvõimalikke militaarseid võimuasutusi. Üldse oli monumentaalkunst siis hinnas ja nüüd on isegi vahel kahju, et 1990. aastate alguse ikonoklasmi tuurides hävitati ka palju väärtuslikku.

Aga Lapin?

Rääkides veel märkidest: üks läbiv sümbol on banaan, mis on Tralla “kolhoositari” käes ja Hanno Soansi lavastuses tema jalge ees pronksmehe kuju tagaküljel. Heie Treier on meenutanud, et Nõukogude ajal sümboliseeris banaan ja selle lõhn vabadust.

Vanalt kaardiväelt, nagu Peeter ja Eve Linnapilt, on valitud fotosid ja montaaže kaugematestki aegadest. Ise mõtlesin, et oleks võinud teha kummarduse ka Leonhard Lapinile, kelle “Märkide koversatsioon” oli üldse üks esimesi nõukoguliku märgisüsteemi dekonstruktsioone.

Et näitusel on ka väga noori kunstnikke, kellel Nõukogude aeg jäi vaid varasesse lapsepõlve, siis meenutatakse peale tollaste jaburduste ka helget lapsepõlve. Näiteks Jana Suviste (snd 1979) meenutab oma videos, kuidas vanaema kuulas mingit ragisevat raadiot, kõik kogunesid tema ümber ja kõva häälega ei tohtinud rääkida.

Tõeliselt heaks tegi tuju John Smithi repliik Margareta Fuksi “Sovhoos Tallinnale”. Seevastu Neoformati “Jessenin Tallinnas” polnud isegi lõbus.

“Vigri bõl zdjes”

Aleksandr Tsapov

kunstikriitik

•• Ei saaks öelda, et Kumus avatud näitus “Kestev minevik” oleks üleliia huvitav. Loomulikult on näitus huvitav n-ö “in general”, aga kui olete tuttav eesti nüüdiskunsti lähiajalooga, siis on puhtisiklik küsimus, kui mitu korda te olete nõus mingeid töid ühel või teisel moel uuesti vaatama. Olgu, siin on uusi asju, nagu Jane Suviste interaktiivsus, Jasper Zoova progresseeruv “comeback” või Liina Siibi vähenäidatud feikdokid. Aga Linnapid, Trallad ja Soansid on poolegi silmaga kunstiskenet jälginule ammuilma tuttavad.

•• Pigem on huvitav, miks see näitus on kokku pandud. Arusaadav, et iga kuraator peab leidma konksu, mille kaudu end teostada. See on osa kunstiteaduslikust professionaalsusest: sa esitad probleemi, küsimuse ja kleebid sinna külge kunstnike tööd. Anu Allas otsustas, et tema võtab käsitlusaluseks “nõukaaja” märgid, kestva mineviku. Mulle näib see kuidagi lihtsustatuna. Mis on need spetsiifilised märgid? Sirp ja vasar? Sõduri univorm? Monument?

•• Kujundaja Raul Kalvo on näitusesaali muutnud korteriolmeks: tapetseeritud seinad, riidekummutid, Slavutitsˇi televiisorid jne. Väga museaalne lähenemine: püüda taastada olnut, viia meid ajareisile. Ja üleüldse, mida tähendab kestev minevik? Igasugune minevik kajab juba tulevikku ette ja kestab alati edasi, kuivõrd sa suudad seda lihtsalt tähele panna.

•• ETV keelab ära Leopoldi pilava saate. Elcoteqi bussid viivad inimesi varavalges äärelinnadest tehaseliinile tööle. Pool Tallinna elab endiselt mikrorajoonides. Eesti lennuvägi kasutab endiselt õppustel AN-2 ehk “metsavahti”. Kestev minevik. Millest me siin üldse räägime –  “nõukaaeg” on nii ja naa meie sees ja ümber. “Aleksandr bõl zdjes” ja Vigri ka.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid