“See on küll täiesti välistatud, et inimene tuleb minu juurde ihusse auke tegema ja saab siit mingi tõve külge,” ütleb Helen Zeider, kelle igapäevatööks ongi inimestele kõikvõimalike aukude tegemine, et nood siis sinna igasuguseid vidinaid riputada saaks – ninna, kõrva, nabasse, keelde, kulmu, huulde ... Piercing on asja peenem nimetus.

“Mina kasutan ühekordseid nõelu – auk tehakse ära ja nõel läheb seejärel hävitamisele. Instrumendid, mida kasutan – tangid, käärid jne – need steriliseeritakse pärast iga inimesega tegelemist, selle jaoks on autoklaav või sterilisaator,” selgitab Helen. Ja nõustub, et kui kõike seda ei tehta – instrumentide steriliseerimine, ühekordsed nõelad – on oht nakkus saada täiesti olemas. HI-viirusesse nakatumine on Heleni arvates siiski üsna ebatõenäoline, suisa võimatu – tegu on iseenesest nõrga viirusega, mis väliskeskkonnas ei levi ja hävib juba 70-kraadise kuumuse käes. Küll aga tasub Heleni sõnul peljata hepatiiti (B- ja C-vormid), mis on väga elujõuline: viirus võib väliskeskkonnas elada kuni kaks nädalat ja kuuma käes nii kergelt ei hävi. 

Augustamise ohud ei ole aga ainult teoreetiline võimalus instrumendiga mõni viirus saada. “Inimene võib olla näiteks allergiline, enamasti nikli või kaadmiumi vastu, siis tuleks kasutada niklivaba metalli või hoopis plasti. Tuleb ka arvestada seda, et pärast protseduuri on ikkagi tegu lahtise haavaga. Kui hoolas ei olda, võib ka hiljem mingi viiruse saada. Ja põletikuoht on ka, kindlasti tuleb auku puhastada ja desinfitseerida. Lahtine haav on igal juhul riskifaktor!” tuletab Helen meelde. Samas on naine pisut üllatunud, kui vähe kliendid temalt võimalike riskide kohta küsivad: “Väga vähesed küsivad, kas ma kasutan ühekordseid nõelu jne. Nii et ei ole väga teadlikud inimesed.”

Vähest teadlikkust on tähele pannud ka pealinna üks hinnatumaid tätoveerijaid Dimon Taturin. “Sajast inimesest, kes minu juurde tulevad, küsib heal juhul üks, milliste vahenditega ma töötan ja kas need on ühekordsed. Teisalt: minu juurde ei satu n-ö inimesed tänavalt, tullakse sõprade-tuttavate soovituse peale. Ja võib ka olla, et nad lihtsalt usaldavad mind”.

Nagu augustaja Helen, nii välistab ka Dimon võimaluse, et tema juures keegi tätoveerimise käigus mõne viiruse kaasa võiks saada. Põhimõtteliselt on aga tema arvates siiski väga ebahügieenilistes tingimustes nakkuse saamine võimalik – kui minna nurgatagustesse räpastesse urgastesse oma nahka kaunistama. Dimon kasutab oma töös tätoveerimismasina küljes ainult ühekordseid nõelu. “Tätoveerimisbisnis on nii palju edasi arenenud, nõelad on kõik steriilsetes pakkides ja Euroopa Liidu sertifikaadiga. Varem, kui veel ühekordseid nõelu ei kasutatud, töötasime ja kartsime ise ka. Tuli nõelu ise steriliseerida, selleks pidi ostma autoklaavi. Kõik see võttis aega. Tahan aga öelda, et normaalse meistri juures, kes oma tööst hoolib, pole praktiliselt mingit võimalust viirusega nakatuda,” on Dimon kindel. 

Tervise Arengu Instituudi ekspert Kristi Rüütel on praktikutega sama meelt: “Võin nende juttu kinnitada. Kui kõrvade või mille iganes läbitorkamisel või tätoveerimisel kasutada uusi, ühekordseks kasutamiseks mõeldud steriilseid vahendeid, siis mingit riski nakatumiseks pole. Teoreetiline olukord võib vahel harva siiski ette tulla – näiteks vanglates, kus inimesed vastastikku üksteist tätoveerivad.  Aga see teooria toimib ainult siis, kui on kokkupuude värske verega. Kui nõela kasutati näiteks eile, puhastati korralikult ära ja täna kasutatakse uuesti, siis riski tegelikult pole. Aga oht on siis, kui üks torkab ennast ja siis kohe järgmine, veri veel tilgub nõela otsast, siis on teoreetiline risk olemas. Suurem oht on õõnesnõelte puhul, mis võib teoreetiliselt olla nakatamisohtlik ka järgmisel päeval. Kirurgilised nõelad on ohutumad. Aga isegi teoorias on sel viisil nakatumise protsent suhteliselt väike.

Sama kehtib ka välismaal puhkusereisil käies: ei maksa langeda hetkeemotsiooni ohvriks ja jumal-teab-kellel end augustada-tätoveerida lasta. Kuigi risk HI-viirust saada on väike, võite niimoodi endale mõne muu nakkuse saada, hepatiidi näiteks. “Praeguseks on teada juba üle 30 haiguse, mis levivad vere kaudu,” hoiatab Rüütel, kuid lohutab: kui ka juhtub nii, et nakkus võis olla instrumendil, millega teid töödeldi, ei ole kunagi 100% kindel, et see nakkus ka teile üle kandus, seda isegi HIV-i puhul. “Köit ja puuoksa otsida oleks väga ennatlik,” ütleb Rüütel.