Rio de la Plata lahe rannikul leitud kivistunud jäänused osutusid hiigelsuure senitundmatu närilise koljutükkideks. Nende põhjal on välja arvutatud, et loom võis kaaluda üle tonni ja olla kolme meetri pikkune.

Juba aastate eest amatöörpaleontoloogi leitud kivististe uurimisel tuvastati, et need kuuluvad Dinomyidae perekonna närilisele. Sellest perekonnast on tänapäeval alles vaid üks hävimisohus liik – pakaraana (Dinomys branickii), mis on küll vaid kuni 15 kg raskune ja alla 80 cm pikkune. Suurim tänapäevane näriline – kuni 65 kg raskune, 130 cm pikkune ja 50 cm turjakõrgusega kapibaara (Hydrochoerus hydrochaeris) – elab samuti Lõuna-Ameerikas.

Hästi säilinud kivistisi uurides ja teadaolevate sarnaste närilistega võrreldes jõutigi järeldusele, et uue liigi esindaja, millele pandi nimeks Josephoartigasia monesi, kaalus üle tonni ehk rohkem kui kaheukseline auto Smart, tõi võrdluse Montevideo ülikooli teadlane Ernesto Blanco.

Olendil olid ilmselt üsna nõrgad lõualihased ja hammaste ehitus viitab pigem sellele, et nad toitusid pehmemat sorti taimsest materjalist, võib-olla ka veetaimedest. Briti teadusajakirjas Proceedings of the Royal Society ilmunud uurimuse autorite sõnul elasid hiigelnärilised pliotseeni-pleistotseeni perioodil ehk kaks kuni neli miljonit aastat tagasi, mil nende kõrval tegutsesid sellised kiskjad nagu mõõkhambulised tiigrid ja lihatoidulised suured lennuvõimetud röövlinnud.

“Näriline ei suuda eriti kiiresti joosta, nende kiskjatega aga tuli võidelda. Sellise suuruseni võis see liik areneda just enda kaitsmise nimel,” oletas Blanco.