KÜLLO ARJAKAS: Täistuledes aastapäevad
Paraku saame vaid tinglikult rääkida Eesti Vabariigi üheksakümnest aastast, sest pisut enam kui pool sajandit sellest ajast on maa olnud võõrvõimu all. Seetõttu pole meil mitme väiksema ega suurema juubeliga õnne olnud.
Aastapäeva tähistamise traditsioon sai alguse 15. veebruaril 1919. aastal, mil vabariigi sisekaitseülema kindralmajor Ernst Põdderi juurde kutsuti ajakirjanikud ja vaimulikud, et nad teeks ettepanekuid 24. veebruari tähistamiseks. Peeti vajalikuks iseseisvusmanifest koolides ja kirikutes veel kord ette lugeda, korraldada päeval paraad, õhtul ajakohased kontserdid ja lõbustused rahvale. Koosoleku põhjal ilmus kindral Põdderi käsk vabariigi aastapäeva tähistamise kohta ja 19. veebruaril otsustas Ajutine Valitsus kuulutada esmaspäeva, 24. veebruari pühaks.
Nii pandi 1919. aastal alus tavale, kus põhielementideks on aktused, paraad ja lõbustused. 1919. aasta 24. veebruari keskpäeval toimus väeosade paraad, kus oma lippude all marssisid veel seltsid, koolid ja organisatsioonid. Kõne pidas peaminister Konstantin Päts. Õhtul oli Estonias kontsert eesti heliloojate teostest ning teatrisaalis etendati August Kitzbergi näidendit, mille eel pidas isamaalise sõnavõtu Friedebert Tuglas.
Veel anti Estonias väike pidusöök sõbralike välisriikide esindajatele. Neid oli vähe, sest Eesti Vabariiki polnud keegi tunnustanud. Lipuehteis linnades, alevites ja valdades peeti pidulikke volikogude istungeid, hiljem küll loobuti nende iga-aastasest pidamisest.
Tankid ja surmasõlmed
1920. aasta iseseisvuspäeva tähistati suuremalt. See oli vaid paar nädalat pärast võidukat Tartu rahu. Nii osalesid rongkäigus tankid ja pealinna kohal tegid tiire lennukid, sooritades lisaks veel mõne surmasõlmegi. See oli emotsionaalselt võimas vaatepilt, sest enamik inimesi polnud eales ei tanke ega lennukeid näinud – kui mõni ajalehepilt välja jätta. Üldine vaimustus olnud sedavõrd suur, et osa inimesi tahtis pealinna keskväljakult maha võtta tsaar Peeter I kuju.
Tähelepanuväärseks kujunes 1921. aasta paraadi algus: riigivanem ja kaitseväe juhataja tegid tiiru väljakul, tervitades väeosasid. Orkestrilt kõlas “Porilaste marss”. Kui riigijuhid jõudsid Jaani kiriku juurde, hakkas pealtvaatajate seas kümmekond kommunisti “Internatsionaali” laulma. Seepeale kõlas vilet ja karjumist – möllu kuipalju. 1922. aasta iseseisvuspäeva eel oli Peeter I sammas ikka omal kohal. Üks seltskond oli tahtnud küll ööpimeduses Peetrit maha kangutada, ent ratsapolitsei sekkumine lõpetas omapäise tegevuse. Peetri kuju tõstis kirgi aina kõrgemale, sest näiteks noorseppade ühendus keeldus “paraadi jälgiva” Peeter I pärast sellest osa võtmast. 1923. aasta veebruaris kardeti, et pikaajalise käreda külma tõttu tuleb aastapäevaparaad ära jätta ning ajakirjanduses avaldati vastavaid hoiatusi. Vaatamata jätkuvale külmale otsustati 24. veebruari varahommikul ikkagi väeosad paraadile saata, ka rahvast uudistas hulganisti. 1925. aasta iseseisvuspäeva ajal külastasid Eestit kõrged külalised: Läti Vabariigi president Janis Cˇakste ning Rahvasteliidu peasekretär James Eric Drummond.
Enam-vähem traditsiooniline tähistamine jätkus järgnevatelgi aastatel. 1926. aasta tõi suurema uuenduse, sest Vabaduse platsil töötasid nüüd elektrilised valjuhääldid. 24. veebruaril 1927. aastal andis mereväeorkester juba tunniajase raadiokontserdi.
Omariikluse kümnendat aastapäeva 1928. aastal märgiti pealinnas küllaltki tagasihoidlikult. Riigi kümnendaks sünnipäevaks ilmus õhuke, vaid 31-leheküljeline pehmekaaneline trükis. Kuigi 1920. aastate teine pool oli majanduslikult soodne aeg, leidus raamatus küllaltki palju pessimistlikke noote. Üsna suurelt tähistati riigi kümnendat aastapäeva Pärnus: Rüütli tänav ehiti kahe auväravaga ja “Endla teatri kui iseseisvuse hälli” esine tähistati uhkete vanikutega. 23. veebruari keskpäeval lõpetati ametiasutustes töö, teatris toimus aktus. Õhtul peeti paraad ning Pärnu linnapea Oskar Kask luges teatri rõdult ette manifesti. Rahvast oli väljas kui murdu. Kolm auväravat rajati sel aastal veel näiteks Rakvere tänavatele. Lisaks seati seal linnavalitsuse aknale üles valjuhääldi, mille kaudu said linlased kuulata raadioülekannet riigikogu pidulikust koosolekust ja kõnesid pealinna sõjaväeparaadilt.
1930. aastatel pandi mitmel pool 23. veebruaril pärjad Vabadussõja mälestusmärkide juurde – kas kesklinnas või kalmistul – ning õhtuti korraldati pidusid noortele. 24. veebruarile jäi sõjaväe ning kaitseliitlaste paraad ning kohalike puhkpilliorkestrite esinemised linnatänavatel. Mõnel pool suleti 24. veebruaril kõrtsid ja peenemad joomakohad – et purjakil inimesi tänavatel näha poleks.
Autosid nihutav aastapäev
Eesti Vabariigi kahekümnendat aastapäeva 1938. aastal tähistati autoritaarsele ajajärgule omase suurejoonelisusega.
Ürituste üleriigilist korraldust koordineerisid riiklik propagandatalitus ning Isamaaliit. Üritused pealinnas algasid 23. veebruari keskpäeval Estonias kontsertaktusega, kus kõneles peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu. Seejärel pandi pärjad Tallinna reaalkooli kõrvale Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde.
Pika Hermanni tornis lehvis valgustatud siidilipp, ilusasti dekoreeritud Toompea lossis põles elektrilampidest kiri “Elagu vaba Eesti”. 24. veebruari hommikul toimus arvukalt hommikukontserte, kella 11–14 said asjahuvilised jäädvustada oma tervitused-õnnitlused Toompea lossis eraldi selleks välja pandud külalisraamatusse. Tallinna linnapea avaldas üleskutse jätta ärides-elumajades kõik tuled põlema. Ametliku tähistamise kõrvale jätkus spontaanset rõõmu: 24. veebruaril 1938 oli pea terve Tallinn linnatänavatel ja noored tõstsid kamba peale koguni mõne auto meetri-kahe võrra edasi.
Juba mitmel eelneval aastal peeti vastuvõtt Estonia asemel Kadrioru lossis, mis seekord oli eriti mõjusalt illumineeritud. Kohal oli diplomaatiline korpus ning kohalik koorekiht. Suursündmuse auks ilmus hulk väiksemaid trükiseid ja 1939. aastal ilmusid igati esinduslikud albumid “Eesti. 20 aastat iseseisvust” ja “20 aastat ehitamist Eestis. 1918–1938”.
Järgnevat, 1939. aasta 24. veebruari tähistati viimast korda suurejooneliselt: paraad oli väga populaarne, inimesed kogunesid ligi tund varem, et paremaid kohti saada. 24. veebruar seoti ka Eesti linnade-külade vabastamisega punastest 1919. aastal, s.t 20 aasta taguste sündmustega, ning ühtaegu tähistati 23. veebruaril suurelt president Konstantin Pätsi 65. sünnipäeva – ajalehed olid täis õnnitlusi presidendile.
Järgnevalt andis juba tunda Teise maailmasõja hingus ning 1940. aasta veebruaris tähistati omariikluse 22. aastapäeva baasideaja Eestis. Sõjaväelasi, kaitseliitlasi ning tuletõrjujaid osales tavalisest mõnevõrra vähem ning samuti ei toodud mitmes linnas enam sõjatehnikat välja. Linnades, kus viibisid Punaarmee üksused, uudistasid ka nende esindajad paraadi.
