Inimene võib olla oma saatusest suurem ja oma eeskujuga innustada teisigi saatusekaaslasi arendama võimeid puudest olenemata. Suhkrutõve tagajärjel pimedaks jäänud Kristiina Peetsalu, kellele Tallinna vanalinna Lionsi klubi eraldas 12 000-kroonise stipendiumi, on oma saatusest suurem. Hoolimata sellest, et peale nägemiskaotuse kannatab ta ka neeruvaevuste all, hoiab ta end pidevalt tegevuses: tegeleb tantsuga, praktiseerib masseerijana, õpetab eesti keelt ja õpib välismaal psühholoogiat. Pime on ta nüüdseks olnud paar aastat, kuid tema soov ennast arendada pole raugenud.
Puudega inimeste tegevust ei takista sageli mitte üksnes puue ise, vaid ka võimetusest tekkiv stress ja sissepoole tõmbumine. Enamik selliste eripäradega inimestega tegelejatest rõhutab, kui tähtis on tagada neile peale äraelamise ka rakendus. Tegevuseta “rikneb” iga inimene, ka kõige võimekam.
Puudega inimeste ühiskonda kaasamine nõuab kahtlemata nii riigi kui ka kodanike endi pingutusi ja see on meie läänelikku piirkonda kuulumise mõõt. Läänelik, sotsiaalselt mõtlev ühiskond annab osalemisvõimaluse ka nõrgematele. Või siis nendele, kellel on ehk keha nõrk, kuid tahe tugev. Aastate eest esimest korda läände reisima läinud eestlasi rabas sageli see, kui palju oli nendes ühiskondades näha füüsilise või vaimse puudega inimesi. Aeg, kui ühe või teise eripäraga inimesed peideti “tervete” eest ära, on ka siin möödas.
Lionsi klubid on sügisest saadik andnud olulise kodanikualgatusliku panuse pimedate ja vaegnägijate aitamise. Nende korjanduskampaania “Saa nägijaks!” ei hiilga ehk teab mis suurte summadega. Kuid hoopis olulisem on kodanike osalemisvõimalus ühiskondliku kokkukuuluvustunde märgina ja signaal puudega inimestele selle kohta, et neid pole unustatud.
