(:)tädistu, pedestu või pätistu
Luuletust on lihtne analüüsida, heal luuletusel on algus, keskpaik ja lõpp. Eesti mehel on aga eelkõige ja ainult lõpp. Lõpp nii kohaliku väljasuremise eesrindlase kui ka globaalse pedestumise vaikiva ohvrina. Aga enne kui jõuame lootusetusse tänapäeva, teeme lühikese ekskursi ajalukku.
Sellist väljendit nagu metsaeided, metsaneitsid või metsatädid ei ole olemas, sest ajalugu tunneb ainult metsavendi. Mis metsavendadest sai, on teada – maha löödi. Genotsiid hävitas eelkõige mehi. Kes olid poliitvangid? Peale Lagle Pareki ikka ja jälle mehed. Kes sõjas surma said – taas mingid mehed.
Keda okupatsioonivõim kottis? Ikka mehi ja mehiseid isendeid. Vaiksed pesapunujad, leemekulbi liigutajad ja tuhvlialused ei häirinud ei politrukke ega kagebiste. Nii pole imestada, et metoodilise genotsiidi tulemusel on mehelikke mehi väga vähe järele jäänud.
Genotsiid hävitas mehed
Meeste geenid on hävitatud. Allesjäänud geenidele pole aga tänapäeva maailmas kohta. Pole enam viikingiaeg, kus on tarvis täiega silmade vahele valada, isegi Sinimägede paremad päevad on möödas. Paraku on ka migrandid täiesti alla käinud, mäletate seda pronksiöö märatsejat, Libressi pakiga vandaali? Tüüpiline.
Maailm on hukas, võtame või odaviskaja Värniku – eemalt vaadates ehe kirvenäoga Võru traktorist, aga kui tema juttu kuulama jääd, võid näokreemide asjus palju targemaks saada. Mehed peavad täna-päeva ühiskonnas tegema kõige alandavamaid ja mustemaid töid, sest kõrgkoolidesse pole neil asja.
Kõrgkoolid on eidestunud, seal annavad tooni sotsiaalteadlase mentaliteediga kapitulandid, Epp Laugu tüüpi metoodilised hämarusejüngrid, Rein Veidemanni laadsed endised komsomoliaktivistid ja kõikvõimalikud tädid. Marju Lauristini tüüpi maskuliinseid isikuid kohtab haruharva, ülikooli meeste hulgas aga mitte kunagi.
Kapitalism ei vaja mehi
Kas poliitik, eriti Eesti poliitik, saab olla mees või üldse midagi mehelikku? Sittagi, vaadake mis Toomas Hendrik Ilvesest on saanud. Kunagi pidas ta haaremit ja võttis põlisvaenlase diplomaate vastu laual joogaasendis. See oli tõeline tase, aga nüüd on tast saanud sotside, selle pedepartei jalanarts.
Eks mandumine olegi ainus viis siinmail karjääri teha. Kas te kujutate ette, et Eesti poliitik on tugev, vapper, ennastsalgav, põhimõttekindel või siis vähemalt vaimne? Ükski neist mehelikest omadustest ei sobi Eesti poliitikule, sest kapitalism nõuab talt lömitamist, silmakirjalikkust ja mitmekülgset orjameelsust.
Nii olemegi jõudnud olukorda, kus Angelist leiab rohkem mehi kui riigikogust, parteikabinettidest ja ministeeriumidest kokku. Miks see nii on? Kõiges on süüdi kapitalism, vanamutilik maailmakord, kus probleeme lahendatakse Raskolnikovile lähedase eidest liigkasuvõtja kombel.
Ahvikari, mitte mehed
Kapitalistlikud mehetüübid meenutavad ka kehalt naisi. Karikatuuridelt tuttav kapitalist on paks ja lodev nagu budistlik heaolukehastus või tanuga vanaema. Teine levinud tüüp on Simpsonitest tuttav tuumajaama kõdu või hüsteerilise naisõpetaja analoog ja trenditeadlik japi/juhmakas kooli-tüdruk kirikukoorist. Sellised me oleme, sest selliseks on meid tehtud.
Nagu me hästi teame, pole äris kohta mehelikkusel, suur raha teenitakse korruptiivselt, see tähendab täiesti riskivabalt ja ilma vähimagi initsiatiivi või loovuseta. Passiivselt ja perversselt.
Mehelikul algel on ainult kaks väljundit: sport ja kunst. Toetan teooriat, mille kohaselt sport on üks nõdrameelsuse liike, mainitud õpetuse poolt räägib juba kas või ainult see, et spordiringkonnad toetavad Pekingi olümpiamänge. Inimesed, kes on nõus Hiina mõrvaritega koostööd tegema, pole targad ega head.
Meheliku energia suunamine sporti on inimsusvastane kuritegu, sest sport ei loo väärtusi. Erinevalt kunstist ei aita ta mõtestada maailma, kommunikeerida kõrgemaid vaimseid väärtusi, toota uusi ideid ega arendada mõistust. Sport on ummiktee, energia raiskamine.
Siit see lollus tulebki
Kunste aga ei toetata, nii ei saa mehed oma andeid kunsti ja kirjanduse alal rakenda, kogu eideliku ühiskonna toetus kuulub kehalisele kasvatusele. Mis vastab loomulikult ja sajaprotsendiliselt tädistunud kontingendi moe- ja telemõistusele ning kiimalisele ilmavaatele.
Õnneks on meeste hulgas veel suur hulk tüüpe, kellele ei sobi tädistumise ega pedestumise peavool ega ka selle ainus majanduslikult mõistlik alternatiiv sport. Need mehed valivad kuritegevuse tee. Pätid on tänapäeva linnavennad, kes eitede võimule vapralt, aga vähese eduga vastu astuvad.
Ka pedestumine pole muud kui passiivne vastupanu eideliku maailmakorra ebainimlikkusele. Mehelik mõistus ja jõud annavad ka geikultuuris hiilgava tulemuse: paljud peded on loovamad, ilusamad ja tundlikumad kui naised. Nii hoiavad nad kokku ega lange lõppkokkuvõttes siiski naiste tasemele.
Emased, ärge inisege
Vastu vaielda teil mulle ei õnnestu, armetud emased. Peded mängivad jalgpalli ja malet meesteliigas, kus tulemused, tase ja rahasummad on palju rämedamad kui naisteliigas, selles teisejärgulise spordi getos. Mis on naiste jalgpall või naiste poks? Ratsutajad näiteks eelistavad naiste seltskonnale hobuseid. Kapitalistlik/eidelik maailmakord on kokkuvõttes siiski pigem halb kui hea. Ehkki naiste põgenemine köögist on andnud meile oivalised meeskokad ja kodumasinad, ei sünnita külmikud ja mikroahjud lapsi. Kuigi tõrjutud meeste jõupingutused on viinud dopingutööstuse, kuritegevuse ja laiatarbepederastia seninägematutesse kõrgustesse, on inimkonna keskmine IQ oluliselt langenud.
Korvpallivaatamine on isegi piiblilugemise kõrval ühemõtteline dekadents. Täpselt nagu Exeli tabeliga jebimine ja asjade ostmine on maadeavastamise ja mammutiküttimise taustal tühi töö ja vaimunärimine. See ei rahulda ju meest, sinu vanadusnõtra vanaema ehk küll.
Mutikeste diktatuur on läinud niikaugele, et maailma vastikus ületab juba ammu taluvuspiiri. Nii olemegi jõudnud siiamaani, kus tegelikkus ajab oksele ja seda on võimalik vaadata üksnes televiisori või klantslehe vahendusel. Jälk.
