Kes keelas meestel nutmise?
Emotsioonid on veenuslastest naiste pärusmaa. Marsi märgi all tegutsev mees on külm ja kaalutlev ning läheb läbi elu muutumatul ilmel, nägu ees ühesugune nagu Aseri tellis. Nii meile käsulaud vähemasti ette kirjutab. Norm “mehed ei nuta” kõlab kui põline imperatiiv, mille positsiooni kohustusliku käitumisjuhisena ei kõiguta isegi see, kui mehed tegelikult elus ikkagi murduvad ega suuda oma tundeid kontrollida. “Meen hääv fii-ilings,” plõnnis multifilmitegelaste Beavise ja Buttheadi õrnahäälne hipist õpetaja lõkketule paistel kitarri, ja mitte kellelegi ei jäänud segaseks, kes oli sedakorda kretiin.
Kas see norm on ka loomulik ja tervislik ning vastab meeste psüühika eripärale, on iseküsimus. Olulisem on aga, kas norm ikka tõepoolest kehtib. Ajalukku ja kirjandusse vaadates ei paista nutukeeld vastuvaidlematule toonile vaatamata kaugeltki absoluutne ega ka põline. Nii sageli korratud ja põliseks peetud käsk näib olevat justkui juurteta. Mehed on olnud aastatuhandeid samasugused, kuid suhtumine nende pisaraisse on minevikus omajagu erinenud kaljukindlast mittenutmise normist.
Kirjanduskangelased, kes on ajastu kõige mehemad mehed, peaksid ju selgelt tabusid vältima, kuid nutmiskeeld on neile tundmatu. Pisarate valamine kestab läbi ajaloo. Nutavad nii veatuimad antiikkangelased kui ka õilsaimad rüütlid. Isegi sajanditagused ajaloolõigud viitavad, et maailmasõja dramaatiliste sündmuste aegu uppusid väärikad vuntsidega mehed täiesti avalikult pisaraisse. Nende tundepaljastused olid jutuaineks, aga neid ei koheldud halvakspanuga. Ometi kehastasid just nemad mees-ideaali – olgu siis tegemist rüütliideaali või sellest võrsunud dÏentelmeni rollimudeliga.
Nutame kuulsuse nimel
Homerose eepos “Ilias” sisaldab nutukohti ja veelgi põhjalikumalt näikse seda ilmingut käsitlevat “Odüsseia”. Kangelane Menelaos, mees, kes omal ajal Trooja maha põletas ja mõõgateral valusalt välkuda lasi, valab langenud kaaslasi leinates veel aastaid hiljemgi pisaraid avalikult ja häbenemata. “Nüüd aga kõiki ma neid taga nutan ja kurdan ja kaeblen / Tihtigi siin oma ruumikas lossis; ma kord südant rasket kergendan / ohkeil ja oigeil.” Nagu lugeda võib, kõlbas oma tundepuhangutest rääkida teistelegi. Veelgi enam, too pisaraterohke episood läheb edasi üleüldise nutuga, kui liituvad ka naised ja härdameelsusest saavad hoogu juurde lauas istuvad ja juba tihkuvad külalised. “Nii tema ütles ja kõikidel neil tuli tahtmine nutta. / Härdalt itkes Helena, too argotar, Zeus-isa tütar, / Nuttis Odysseuse poeg ja ruugepea vürst Menelaoski.”
Nutt on isegi mõneti kiiduväärne, sest iga valatud pisar teeb langenud kangelasi suuremaks, tugevdab nende mälestust. Meeste nutt kujutab endast vahendit, millega tasuda tänuvõlga kurblikku teise ilma siirdunutele. Ehk nagu vapper ülik põhjendas: “Sedavõrd ainult saavadki au meilt õnnetud kooljad / Et peast lõikame juukseid ja nutuga kastame palgeid.”
Nutusse suhtumine polnud kuigivõrd muutunud ka pea kaks tuhat aastat hiljem, mil vormus Frangi keisri Karl Suure rüütlist pajatav teos “Rolandi laul”. Surev krahv, kes on ometi ajastu kõige mehem mees ja vooruse kehastus, taob meelehärmis mõõka vastu kivi, endal pisarad voolamas lahingus hukkunute ja “hallipäise keisri” pärast. Ei mingit kohustuslikku ratsionaalsust ega emotsioonitust. Näeme hoopis suuri mehi, kellel on suured tunded. Meeste pisarad pole siingi mingi normist hälbimine, kulmukortsutust pälviv möödalask, vaid kõrgeim austuse vorm, mida esitatakse esteetilise naudingu nimel pikalt ja detailirohkelt. Tõsi küll, Eesti eepos “Kalevipoeg” on soomeugrilikult vähem emotsionaalne ja meeste pisaratel seal kohta ei ole. Kreutzwald jätab nutustseenid vana Kalevit leinavale Lindale, kes nutab kohe terve Ülemiste järve.
Isamaa pärast võib
Teeme veel ühe pika ajalise hüppe rohkem kui tuhande aasta jagu edasi ega leia nutukeeldu ka sealt. Ka siis rõhutasid dokumenteeritud nutujuhtumid pigem sündmuse erakordsust kui isiku haprust. Midagi taunimisväärset polnud selles, kui Esimese maailmasõja puhkedes puhkesid ka tollased rahva- ja riigiesindajad nutma. Ajaloolane Barbara Tuchman mainib oma ilmasõja algust kajastavas teoses “Augustikahurid” väärikaid suursaadikuid, kes sõjakuulutust üle andes vastaspoole diplomaatide ees pisaraisse uppusid. Nuttu ei suutnud hoida alamkojas kõnet pidanud Briti dÏentelmenid. Veenev meeleliigutus aitas 1980. aastate USA presidenti Ronald Reaganit, kelle sõjasündmustele viitav valimisreklaam, kus tema hääl hakkas ühtäkki murduma, rõhutas riigipea inimlikku ja patriootlikku palet.
“Mehed ei nuta” ei tähenda mitte seda, et nad ei nutaks. See tähendab hoopis, et meeste pisarad on väärtuslik valuuta, mida kõlbab valada isa, isanda või isamaaga juhtunud suure õnnetuse puhul. Tugeva isiku nõrkusehetk on haruldane ja väärtuslik. Sellisel juhul pole üle ääre voolav emotsioon mitte normirikkumine, vaid hoopis sündmus, mis väärib esteetilist eksponeerimist. Pigem on see norm mõeldud vähem tähtsate asjade hingevõtmise vastu, kasvatusliku abinõuna nooremale eale. Need, kellele ei meeldinud tühiasjade pärast vesistamine, keelasidki nutmise ära, kuid jätsid alles oma erandid. Seega, mehed, ärge pirisege tühja, valige nutuks väärikas paik ja põhjus ning küllap teid keegi ikka lõpuks raamatusse raiub.
