Romaaniülikool: Graham Greene “Meie mees Havannas”
Peatükis “Kuningas” saab d’Artagnanist teisel katsel Louis XIV ihukaitseväe ülem, kelle esimene ülesanne on luurematk Bretagne’i. “Ma hakkan siis kuninga salakuulajaks?” küsib ta. “Ei,” vastab kuningas, “te lähete luurele.” “Jah,” vastab d’Artagnan mõtlikult, “kui tuleb luurata vaenlase tegevuse järele, siis ... ollakse ainult sõdur.” Kas olla spioon või sõdur, need on kaks eri asja, möönab d’Artagnan.
Vist ei ole enam ühtki tunnistajat, kes võiks tõendada, mil määral arutasid kaks väga lähedast sõpra, Dumas’ tõlkija Henno Rajandi ja Greene’i tõlkija Lennart Meri, oma tööd tehes luuramise semiootikat ja kui palju nad seejuures itsitasid. Mõlemad olid kasvatuselt anglofiilid, ent Prantsusmaa ja Kuuba olud erinesid siiski väga palju. Ajastud samuti. Luurel käies astus ka d’Artagnan läbi kõrtsist, kuid ta ei vajanud mingeid peeneid jooke ega naisi – hilisemate spiooniromaanide nii sagedasi komponente.
Luuramise mõte on selgitada välja vastaspoole tegelik olukord ja soovitada omadele, kuidas kasutada olukorda enda huvides ära. Luurata tuleb nii, et sa ennast ei paljasta, kuid ka nõnda, et sa tekitaksid vastasele võimalikult palju tüli. Greene’i romaani peategelaseks on mees, kellele pole sääraseid asju kunagi õpetatud. Kodutehnikakaupmees James Wormold (üks või-malikke vasteid eesti keeles oleks “maovana”, kuid on mõeldav ka “voolikuvana”, sest osal tolmuimejatel on pikad voolikud) on luuramises kui koolitatud spetsialistide professionaalses töös täielik võhik, kel pole aimugi, kui palju keerulisem on spionaaÏi masinavärk tema tolmuimejatega võrreldes.
Luuramise anatoomia
Luuregi võib töötada nagu tolmuimeja ehk koguda täielikku sodi. Ometi on tema eesmärk just vastupidine – saada õhk läbipaistvamaks. Asja lihtsamaks tehes: luure peab talitama nagu kolmainus – püüdma kinni rämpsu, hävitama selle uut rämpsu tootmata ja lisama hapnikku. Pole usutav, et Greene mõistnuks seda omast tarkusest juba tollal, kui ta Eestis käis, sest muidu tulnuks ta kutsuda luuresse väga varakult, vaevalt tudengina. Veelgi enam, koguni “rebasena”.
Tagantjärele on selge: mitte mingi luure ei suutnud hoida ära ei president Rubén Fulgencio Batista y Zaldívari (1901–1973) diktatuuri (kuidas saab diktatuuri kehtestada ka demokraatlikul moel, see tuli jutuks ühenduses Cincinnatusega Nabokovi romaanis “Kutse tapalavale” – EPL 04. 04) ega Castro kommunismi. Kuivõrd demokraatiagi vajab luuret – see on väga vaieldav –, sedavõrd on ilmne, et Kuuba kommunism on nn läänemaailma jäme praak ja ühtaegu ilmne kinnitus Kuuba ühiskonna enesekaitse tugevusele. Eesti Vabariigi iseseisvusest rahvusvaheliselt tunnustatud mõt-tes saadi jagu umbes 20 aastaga. Castrolik kommunism on püsinud ligemale pool sajandit. Kui see on olnud vajalik, siis on kogu luuramine lähtunud üksnes sellest, mis on luurajatele isiklikult kasulik, ja kui luuramine poleks olnud kasulik, siis – mis mõttes tegeleb luure tegelikkusega? Õigupoolest tegeleb ta sel juhul ju valega.
Greene naerab kõik selle välja. Ta esitab meile luuramisest karikatuuri, mis näitab nii situatiivset kui ka eksistentsiaalset jaburust. Kas see tähendab, et Greene on relativist soovitusega “võtke asja nii ja naa”? See on mõeldav, ent paraku äraspidiselt, sest otsekohe tekib küsimus: missugune on Greene’i moraal? Kirjanik, kellel see ülevas mõttes puudub, pakub peamiselt ajaviidet. Vahepalu.
Nobeli auhinna sügavusest
Graham Greene esitati korduvalt Nobeli kirjandusauhinna nominendiks. Mitte võimatu, kuid väga raske on näidata, kes muutis XX sajandi maailma rohkem: kas Agatha Christie (1891–1976) või Graham Greene. Kumbki pole sõnastanud ei oma rahvale ega tervele universumile noore Gustav Suitsu moodi lauset eestluse paratamatuse ja euroopluse vajalikkuse kohta. Greene’i “Meie mees Havannas” kirjeldab seda, kuidas tähtsam kui uurida luuraja pabereid, on teha kindlaks, missugune on ta ise (puhas sisekontrolli ülesanne!). Käesoleva romaani kangelane ehk tolmu-imejakaupmees pole palju rohkemat kui lihtsameelne seikleja, eluvend, kelle ajaloolisteks analoogideks võiksid olla kõik kelmid, need vallatud sulipoisid, kes saavad alati hakkama. Luuramisega on lugu teisiti, sest luure on võimeline ka karistama, ka kõrgeimal määral.
See, mida Greene käsitleb, on õigupoolest mõnus moraalitus. Tema järgi ei ole luure kunagi tõsiselt võetav, sest ta eksib. Nagu öeldud, uurib valet.
Vale uurimise paradoksaalsus avaldub selles, kuidas inimesel tuleb siiski kunagi tunnistada, et kahjuks võib ilus vale olla väga halb tõde. Greene annab siin vihjeid, ent ei lähe kaugemale. Paneb mõtlema, et tänini pole saanud Nobeli auhinda vist mitte ükski humorist. Nagu parandaksid kannatused rohkem meelt kui riukad!
Elu ja looming
Henry Graham Greene
(2.X 1904 Hertfordshire, Berkhamsted — 3. IV 1991 Corsier-sur-Vevey Genfi järve ääres)
•• 1910–1921 kodulinna koolis, kus isa oli direktor.
•• Õpilasena meeleheitehood, mida tuli ravida psühhiaatriliselt.
•• 1922–1925 ajalootudeng Bal-liol College’is Oxfordis.
•• 1926 astus katoliku usku
•• 1926–1930 tööl Timesi kirjade osakonnas.
•• 1930–1941 literaadielu avansside ja honoraride vahel.
•• 1941–1945 Briti luures. Seda tuleb võtta mõistmisega: niiviisi täitis Greene oma kohustuse kodumaa kaitsmisel sõjas.
•• 1966–1990 Antibes’is, Provence-Alpes-Côte d’Azuris, Corseaux’s, Vaudi kantonis ·veitsis jm.
•• Looming: “The Man Within” (1929), “Brighton Rock” (1938, ee “Brightoni karamell”, 1993, tlk Mihkel Loodus), “The Heart of Matter” (1948), “The End of the Affair” (1951, ee 1995, tlk M. Loodus), “The Quiet American” (1955, ee 1958 ja 2006, tlk Edith Roks), “The Potting Shed” (1957), “Our Man in Havana” (1958, ee 1961 ja 1985, tlk Lennart Meri), “A burn-out case” (1961, ee 1967, tlk Lydia Mölder), “The Comedians” (1966, ee 1970, tlk L. Mölder), “Ways of Escape” (1980).
•• Veel tõlkeid eesti keelde: “Doktor Fisher Genfist ehk Pommipidu” (ee 1999, tlk M. Loodus), “Hirmu ministeerium” (ee 1992, tlk M. Loodus), “Kaotaja teeb puhta töö” (ee 1985 ja 1993, tlk Krista Kaer), “Kümnes mees” (ee 1993, tlk Virve Krimm), “Palgamõrvar” (ee 1993, tlk M. Loodus), “Rännud tädiga” (ee 1995, tlk M. Loodus), “Salaagent” (ee 1994, tlk M. Loodus), “Salakaubavedajad” (ee 2007, tlk M. Loodus), “Südamesoov” (ee 1955, tlk Viktor Veskimäe), “Vägi ja au” (ee 2001, tlk M. Loodus ).
Mäng, hiir ja kass
Luuramine võib olla nii
mänguline kui ka märgiline
•• Greene’i esimesi monograafe oli David Lodge (1935), üks karussell-romaani loojaid ja intellektuaalse keskkonna kui peaaegu musta kasti kujutajaid.
•• Lodge’i on eesti keelde tõlgitud (nt “Väike maailm”, ee 1996, tlk Kersti Unt) ja asjatundlikumad semiootikahuvilised teavad teda. Tema raamat Greene’ist ilmus 1966. Eestisse puutub see aspekt, Greene’i retseptsioon, vähemasti neljal eri viisil.
•• Luuramine on tihtipeale ka hiire mäng kassiga ja Greene ei kirjutanud sellest mitte kõrvalt, vaid seest. Pole kahtlust: alates 1950. aastate keskpaigast pani paljusid eestlasi mõtlema, kes meie inimestest on luuraja. See oli küsimus ka Greene’i tõlkiva Lennart Meri jaoks.
•• Teise punkti sisu seisneb vahekorras, millal on luuramine rohkem mänguline ja millal märgiline. Castro riigipööre ei olnud mäng, kuid oli märgiline. Teadmata semiootikast midagi, arutasid tavalised eestlased tollal seda väga.
•• Kolmas punkt seisneb selles: kuigi tõlkija püüab kirjaniku saatust teistsuguses kultuuris korrastada, jääb sellesse saatusesse ikkagi tohutult suuri tühikuid. Greene’i suhtes oli selleks näiteks tema usuvahetus, mis kindlasti ei olnud seotud lootusega saada “kvootemaad”. Greene’i eestikeelsele lugejale on kõik see veel tundmatu maa.
•• Neljas punkt on pisut vallatu. Graham Greene oli rohkem kirjanik kui luuraja. Kord kass nagu iga looja, kord hiir, keda püüab vastuluure. Mõnikord võib säärast ambivalentsi ka nautida. Lennart Meri ei saanud tõlkida “Meie meest Havannas” kogemata. Vaevalt tõlkis ta seda ka vastu tahtmist. See Greene’i teos irriteeris teda. Kes aga ütleks, kumb on lugenud Graham Greene’i süstemaatilisemalt – kas tulevane president Lennart Meri või tulevane president Arnold Rüütel?
