Kahe värske autori, Tamur Kusnetsi ja Kaupo Pähkli esikteosed ilmusid ajaliselt lähestikku ja kuuluvad mõlemad fantaasiakirjanduse hulka. See tähendab praegusel juhul, et kolle hakitakse mõõga, mitte laseriga, keerukamaid probleeme lahendatakse maagia, mitte teaduse abil. Seetõttu tasub neid raamatuid ka koos kajastada, ehkki igas muus mõttes on tegu täiesti kontrastsete teostega.

Teatav süžeeline sarnasus on “Hundipäikese ajal” ja “Ehatähe rüütlil” siiski olemas – mõlema kangelaseks on kõrgesti sündinud noormees, kes peab oma vanemate tapjaga arved õiendama.

Kusnets istutab oma peategelase ajaloolise rahvasterändamise aegsete barbarite sekka. Autori ainesesse sisseelamine on olnud põhjalik. Raamatu lõppu lisatud leksikon kulub igati ära, nii ei jää ka asjasse pühendamatule lugejale teadmata, kes on lachner ja kes odalman ning kuidas erineb spatha teraga antud löök pugio omast.

Kusnetsi taotluseks on olnud ajastutruudus ja naturalism, nii et roomlastele peavalu valmistanud barbaritele pole õrnahingelisust külge poogitud. Autori lüürilisus ilmneb pigem eri fantaasiarikaste viiside leidmises terase ja inimihu kohtumise kirjeldamiseks, näiteks võib tuua lause “Maapinna muutsid libedaks veri, väljalöödud ajud ja pahkluude ümber takerduvad soolikad”. Eks ole ilus?

“Ehatähe rüütel” kasutab teistsugust esteetikat, nagu viitab ka raamatu romantiline pealkiri. Kaupo Pähklile iseloomulik kirjeldus kõlab pigem nii: “Ronkmustad juuksed olid keskelt lahku kammitud ja langesid kahe kesköövärvi kosena õlgadele ja rinnale, raamides piimvalget, teravate põsesarnadega nägu ja moodustades sellega võrratu kontrasti.”

Raamatu kangelase Ylvio rüütliideoloogia on pärit tunduvalt hilisemast ajast kui “Hundipäikese aja” peategelase Ballimari oma, kes daamide ette juba põlvili ei lange ning kelle räpasusele juhib autor korduvalt lugeja tähelepanu.

Ilus, tugev, julge

Peale sarmi ja hea südame iseloomustab vaprat rüütlit ka ületamatu relvaosavus ja strateegianne, mis kannavad teda kenasti ja üllatustevabalt printsessi ning poole kuningriigi poole. Seksuaalmaagiat viljeleva nunnaordu liikmed, kelle pilli järgi kangelane kogu raamatu vältel tantsib, kutsuvad teda koguni kassikeseks!

Kusnetsi kangelased on teisest puust, isegi naeratus frangist sõjavangi näol toob nende silmis kaasa homoks tembeldamise ohu. Kuulsa kimmerlase Conani hingesugulase Ballimari vooruste hulka kuulub näiteks hea seedimine, mida iseloomustab võime röövilt toodud vangid laevahukujärgses olukorras nahka pista.

Ballimari liikuma panevaks jõuks on kättemaksuiha ning raamatu “positiivseks kangelaseks” võib pigem pidada üsna mõõduka suhtumisega sakside pealikku Wulfgari, kelle vastu peategelane vandenõu haub.

Erineb ka raamatute keel. Kusnetsi sõnavara paistab olevat autori ja toimetaja poolt rangelt läbi sõelutud, peale võõrapärase kõlaga erialamõistete kasutatakse ohtralt unarsõnu nagu “ündma”, “ilnis” või “vüümima” (on neid üldse kunagi kasutusel olnud?).

Pähkli tegelased räägivad tavalises 21. sajandi Tallinna keeles, nentides näiteks deemoni kohta, et too “tüdines taidlemisest ära, laamendas end tühjaks ja tõmbas tagasi sinna, kust ta tuli”. Üldiselt paistab, et kui Kusnetsit on inspireerinud verised germaani saagad, siis Pähklit lustakad Robin Hoodi lood ja muidugi varem loetud fantaasiateosed.

Kaaludes osutub “Hundipäikese aeg” igati etemaks teoseks. Pähkli “Ehatähe rüütel” on vanemale koolieale sobiv kergesti tarbitav fantaasiakirjandus, Kusnetsi raamat aga kirjandus, mis selliste eesliidetega toestamist tingimata ei vaja.

Pähkli tugevaks küljeks on võitluste ja lahingute üksikasjalikud kirjeldused, millest võiks keskaegset linnust piirama valmistuvale asjaarmastajale tublisti abi olla. Ent üldiselt oleks ta võinud julgemalt kääre kasutada – eeskätt venima kippuvate dialoogide ja tegelaste arusaamatul põhjusel korduvate kirjelduste osas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid