Ohtlik punavöötaud sööb Eesti männikuid

Maaülikooli metsateadlased löövad häirekella, sest eelmisel aastal esimest korda Tartumaal avastatud männiokkaid ja ühtlasi ka puid surmav seenhaigus punavöötaud on tänavu kevadeks juba Lõuna-Eesti enda haardesse võtnud. Kuna haiguskoldeid on juba leitud ka Põhja-Eestist, võivad peaaegu kõik meie männikud löögi alla sattuda.

Maaülikooli teaduri Märt Hanso sõnul on maailmas männikuid hävitades palju kahju tekitanud haigus meil nii jõuliselt levida saanud just viimaste põudade ja soojade talvede tõttu. “Võrumaa, Põlvamaa ja Valgamaa on seda haigust praeguseks täiesti täis: isegi sealsetel noortel mändidel on seda haigust massiliselt, ohtlikult palju,” nentis Hanso. “Uued kolded on selle talvega tekkinud juba ka Põhja-Eestisse.” Nii on taudi leitud ka näiteks Tallinnast Õismäe ringi läheduses kasvavatelt mägimändidelt.

Kuna punavöötaud on Eestis täiesti uus nähtus, ei oska metsateadlased enne põhjalikku

uuringut veel öelda, kuidas taud meie ilmaoludes käitub ning kui kiiresti võib see siinseid männikuid suretada.

“Haigus surmab eelkõige vanemaid männiokkaid. Kui okaste kahjustumine toimub mitmel järjestikusel aastal, muutuvad puud nõrgemaks ning surmahoobi võivad männikutele anda hoopis kahjurputukate ründed,” selgitas ta, kuidas punavöötaud võib meie männikutele saatuslikuks saada. “Samas kui meil peaks tulema käreda külmaga talv, võib see haiguse levikut piirata.”

Mõju ei ole täpselt teada

Teistest Eestis levinud puuhaigustest muudab punavöötaudi ohtlikumaks asjaolu, et see võib ühe aasta jooksul toota mitu okkaid nakatavat eoste põlvkonda.

Hanso tõi ka välja, et punavöötaud toodab üht ohtlikumat seenemürki dotistromiini, mis annab nakatunud okastele tekkinud triipudele ja laikudele erepunase värvuse. “Seni pole veel täpselt teada, kuivõrd võib see punavöötaudist nakatunud okstega kokku puutuvaid metsatöölisi ning ka okkatoidulisi loomi ohustada,” lisas ta.

Kui algul leiti meile lõuna poolt jõudnud haigust vaid mustalt ja mägimännilt, siis peagi avastati, et eosed on nakatanud ka meie harilikke mände.

“Kõige lihtsamalt tunneb haiguse ära männiokastele tekkinud erkpunaste triipude ja laikude järgi, mille keskel võivad olla ka väikesed mustjashallid punktid haigust levitavate eostega,” selgitas Hanso.

Kuna punavöötaud on karantiinialune haigus, peaksid oma metsast taudi märke leidnud maaomanikud sellest kohe teavitama metsakaitse- ja metsauuenduskeskust. Hanso märkis, et kindlasti peaksid metsaomanikud esimeses hirmus hoiduma haigestunud mändide langetamisest ja põletamisest. “Tegutseda tuleb vastavalt metsapatoloogi soovitustele,” sõnas ta.

Leviku taga

kliimamuutused

•• Lõuna-Euroopa, Põhja-Ameerika ja ka Lõuna-Aafrika männikutes on punavöötaud kujunenud üheks põletavamaks probleemiks. Erinevalt teistest okkahaigustest on punavöötaud põhjustanud igas vanuses mändide haigestumist ja hukkumist suurtel pindaladel.

••Seda kiirelt laienevat epideemiat seostavad teadlased kliimamuutustega. Näiteks meie oludes piiraks taudi levikut käreda külmaga talved.

•• Üllatuslikult on punavöötaudi juba avastatud ka Soomes.

•• Kui keegi juhtub looduses liikudes kusagil nägema ebatavaliselt palju pruunistunud männiokkaid (eriti mustal ja mägimännil), tuleks neid lähemalt uurida, kas neil on punased ristvöödid.

•• Haiguse üksikasjalikuma leviku kaardistamise ja uurimise huvides on maaülikooli teadlased tänulikud, kui metsaomanikud  leitud haiguskolletest ka neile teatavad (e-posti aadressil mart.hanso@emu.ee). Eriti väärtuslikud on nende jaoks teated uutest Põhja-Eestis avastatud haiguskolletest.