Enneaegsed lapsed jäävad arstide pideva jälgimise alla aastateks
Tartu ülikooli kliinikumi lastekliiniku vanemteaduri Heili Varendi juhtimisel uuritakse praegu 2002. ja 2003. aastal sündinud enneaegsete laste arengut, põhjalikke tulemusi ootavad arstid järgmisel aastal. “Seda võib aga öelda, et laste elukvaliteet on kindlasti paranenud,” kinnitas Varendi. Esmastest kokkuvõtetest rääkides tõi doktor välja, et 2002. aastal sündinud 30 enneaegsest lapsest on kolm raske puudega ja üks pime. Kümme on terved, ülejäänutel on ilmnenud teatud probleemid, kuid neid alles täpsustatakse.
“Oluline on see, kuidas nad tulevikus koolis hakkama saavad, milline on nende võime kõnet jälgida ja kui tähelepanelikud nad on,” selgitas Varendi.
2002. aastal valmis kliinikumi lastearsti Anne Ormissoni juhitud uuring, kus uuriti 1999. aastal sündinud enneaegseid lapsi. Toona selgus, et terveid lapsi oli selleks ajaks kolmeaastaseks saanutest 45 protsenti.
“Nüüd, kui enneaegsed lapsed jäävad üha rohkem elama, püüame tagada, et nende elukvaliteet samuti paraneks,” ütles Tallinna lastehaigla vastsündinute osakonna vanemarst Liis Toome, kes on mõlemas uuringus osalenud Tallinna poolt.
“Oleme loonud süsteemi, et lastearstid jälgivad kõiki enneaegseid lapsi kuni nende kaheaastaseks saamiseni, et võimalikult vara avastada tekkida võivaid arenguhäireid ning neid vältida.”
Enneaegsed tundlikumad
Oma igapäevasele praktikale tuginedes tõdes Heili Varendi, et enneaegsed lapsed on siiski tunduvalt tundlikumad kui õigel ajal sündinud. Kuigi laps võib olla suhteliselt terve, haigestub ta siiski kergemini mitmesugustesse haigustesse ning nendest ülesaamine võib osutuda väga raskeks.
Varendi juhtimisel hakatakse peagi ka eraldi kunstlikult viljastatud laste arengut uurima, et välja selgitada, mis võivad olla neid ohustavad riskitegurid.
Eraldi uuritakse ka enneaegselt sündinud laste sotsiaalset tausta. Seda eesmärgiga teada saada, kas peale meditsiiniliste põhjuste võib veel miski nende sündi soodustada.
Suurim oht kõige pisemate puhul
•• “Meie viimaste aastate ravitulemused on täiesti aktsepteeritavad maailma tasemel,” kinnitas doktor Tuuli Metsvaht. “Eelmisel aastal oli alla tuhandegrammiste suremus kümme protsenti ehk 90 protsenti neist jääb elama.” Varasemad paar aastat on see olnud 11–12 protsenti. Tüsistuste tõttu vajasid kirurgilist ravi üksikud. Alla 1500-grammiste hulgas esines vähem kui kümnel protsendil ajuvatsakestesisene verevalum (mis võib ka hilisemas elus suurendada puude tekkimise riski). Elama jääb neist 93–94 protsenti.
•• “Muidugi on nende riskid suuremad kui ajalisena sündinutel. Ka selles osas, mis puudutab koolis edasijõudmist ja tähelepanuprobleeme,” möönis Metsvaht.
•• Arsti sõnul peetakse just enne 25. rasedusnädalat sündinute puhul seda perspektiivi ikka väga küsitavaks. “22.–24. rasedusnädalal sündinute hulgas on olnud küll mõningane elumuse paranemine, aga see on just nimelt probleemsete puuetega laste arvelt,” selgitas ta. “Samal ajal on nende hulgas ka väga tublisid lapsi. See teebki siin otsuse langetamise eriti keeruliseks – kas jätkata agressiivset ravi või mitte.” Need otsused langetab arstide konsiilium.
•• Üdiselt on Metsvahi sõnul teada, et kahe kolmandiku enneaegsete laste tervis on hiljem enam-vähem korras.
