• Aleksander Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist”

• “Kalevipoeg kunstis” (koostajad Irina Solomõkova, Helmi Üprus)

• Alexander Dumas “Kolm musketäri”

• Miguel de Cervantes Saavedra “Teravmeelne hidalgo Don Quijote la Manchast”

• Herman Hesse “Klaaspärlimäng”

• Artur Adson “Siuru-raamat”

• Jakob Hurt “Setokõisi laulu”

• Mika Waltari “Sinuhe”

• Aleksander Heintalu “Estide (Tšuudide) ilm”

• Seto muinasjutud

• Karl Ristikivi luule

Raamatud olid juba varases lapsepõlves minu mänguasjad, vestluskaaslased, sõbrad, ajaviitjad ja õpetajad. Ema ostis neid igal palgapäeval juurde.

Raamat, millest õppisin lugema, oli Puškini “Muinasjutt tsaar Saltaanist”. Vanaema luges seda ette. Vaatasin ilusaid pilte merest, luigest ja ilusatest kleitidest. Millegipärast pugesin selle raamatuga maja alla keldrisse, vaatasin, veerisin ning äkki hakkaski raamat rääkima ja ma lugesin.

Meie ainukese kunstiraamatu, albumi “Kalevipoeg kunstis” oli kinkinud mulle keegi ema sõbrannadest, kui mul katsikul käis. Vaatasin heroilisi pilte meie müütilisest vägimehest, erisuguseid kunstniku-käekirju: kõik Kalevipojad olid eri nägu, ei teagi, miks, aga muudkui lehitsesin.

“Kolm  musketäri” võtsin Rõuge alevi raamatukogust. Kõik osad lugesin läbi, lisaks “Don Quijote”. Ajaloolisi romaane loen siiani heameelega, kuigi järjest kriitilisemalt.

Keskkoolipõlve lemmik oli Hermann Hesse “Klaaspärlimäng”. Mulle meeldis lugu vihmategijast. Oma kultuuris avastasin need lood Juhan Jaiki lugedes, kes, lubage meenutada, oli minu lapse- ja noorpõlves keelatud kirjanik, tema raamatud olid erifondis.

Lugedes Artur Adsoni “Siuru-raamatut”, sain aru rühmituste moodustamise teooriast, lõunaeestlaste salonglikust iseloomust ja muudest olulistest asjadest, mis aitavad tõlgendada ja süstematiseerida võru kirjandust. Ülikoolis selgus, et viie kilomeetri kaugusel minu sünnikülast oli Sänna trubaduuri kasvupaik. Nagu armas Pärlijõgi sõudis ka tema looming minu juurde sula käigus.

1905. aastal välja antud Jakob Hurda “Setokõisi laulu” kogutud III köide oli minu suurim raamatuelamus. See on ka  luuleelamus, folkloori ja laulude juurde viiv teekond, mis pole veel poole pealegi jõudnud. Elav monument.

Mika Waltari “Sinuhe” muutis mu elu. Lugu härgade seljas tantsivast preestrinnast, tema hukust armastusest loobununa, hoiatas otsesõnu, et ela, ära lükka õnne ära millegi nimel, mida võib-olla polegi. Kogu Mika Waltari looming kõnetab mind. Isegi romaanikirjutamist õppisin tema õpetuse järgi.

Aleksander Heintalu “Estide (Tšuudide) ilm” on raske, põhjalik ja arendav. See on  lugemiseks ja tarvitamiseks mitmeid põlvi. Muinasjutud “Marjakobar” ja teisi setu muinasjutte” avastasin põhjalikult oma lastele lugedes. Seal on rohkem tõtt kui ajalehtedes ja rohkem uudist kui televisioonis.

Karl Ristikivi luule oma irooniliste-kurbade ridade ja piltidega tuletab end kogu aeg meelde. Eks ma vahest tunne teise isatu hinge valu.

Kirja jäi panemata geoloogiat õppinud ema kohvrist lapsena leitud pilvede atlas ja selle mõju: selili rohus, raamat käes, pilvi määramas, Võrumaa eriliste pilvede all. Vaadake Navitrolla piltide pealt. Loetelust jäid välja ka psühholoogiaraamatud ja eneseabiõpikud, neid loen samuti edaspidigi, erilist lemmikut ei oska välja tuua. Lisaks Agatha Christie ja Darja Dontsova teoseid. Praegu loen küll koos Leelo ja Truvariga palju lasteraamatuid.