MIHKEL RAUD: Kakskümmend aastat poppi
Ent tõelise rahvusvahelise popartistide seltskonnaga kohtus ideoloogilise surutise tingimustes kasvanud kohalik “musafänn” siiski alles 1988. aastal. Need prisked kaks dekaadi, mis lahutavad praegu väidetavalt majanduskaose tingimustes rappuvat Eestit toonasest, on meid popkultuuri tarbimises kõvasti kasvatanud. Ühest küljest esindas möödunud nädalal Eestit üleeuroopalises telesaates nõdrameelne slaavi “tümakas”, justkui poleks Big Country ja P.I.L. kahekümne aasta eest Tallinnas uut sotsiaalkultuurilist epohhi käivitanudki. Teisest küljest on ainuüksi juunikuu esimesel nädalal Eestit külastavate kõrgema suurusjärgu popiidolite nimekiri muljet avaldavam kui kõigi kunagiste Rock Summeri peaesinejate oma kokku. Nii et päris kuu peal me siiski ei ela.
Kasumilootuseta üritused
Ilmselt usuvad kohalikud kontserdikorraldajad, et avalikus ruumis peaaegu hüsteeriliselt käsitletava majanduskaose kiuste leiab viimaste aastate jooksul oma tarbimisharjumusi “õiges suunas” revideerinud eestlane võimaluse külastada vähemalt kaht selle aasta suurkontserti. Ja tore on, et usuvad. Jüri Makarov uskus kakskümmend aastat tagasi täpselt sama ning kümned tuhanded inimesed ründasidki Steve Hacketti ja Leather Nuni esinemisi.
Küünilises ja kõikenäinud läänes oli see juba siis absoluutselt mõeldamatu. Mõni aasta hiljem sai Eestist uus küünilise ja kõikenäinud lääne keskpunkt, eriti pärast Michael Jacksoni Tallinna-kontserti. Rolling Stonesi mängule müüdi “kõigest” 30 000 pileti ringis. Puht ärilises mõttes muutus kohalik sõubisnis – vähemalt senise ambitsiooni ja mastaapidega – küsitavaks ettevõtmiseks.
Ja ometi pole siinne kontserdikalender veel kunagi varem näinud välja nii atraktiivne kui sel suvel.
Eesti on nende paarikümne aastaga tundmatuseni muutunud. Haaravad lood eriveokitega Eesti riigipiiri ületavast kontserditehnikast ning pöörastest nõudmistest, mida popstaarid kohalikele promootoritele esitavad, on tasahiljukesi ajalehtedest kadunud. Pealkirjad stiilis “Ace of Base hullutas eestlasi” asenduvad ajapikku rahulikumate reportaaĻidega ning vaevalt saab näiteks Bob Dylan Eesti pressilt selle pärast kolki, et ta “publikuga piisavalt ei suhelnud” (nagu juhtus Alice Cooperiga kümmekond aastat tagasi). Ja mis kõige olulisem: kohalik meelelahutustööstus näib vähemalt ositi mingis vaimses plaanis pöörduvat tagasi Rock Summeri päevisse. Võib-olla sellepärast, et sajaprotsendilisi kassahitte pole moodsas maailmas enam olemas; võib-olla sellepärast, et mõne sõuärimehe pintsakupõues elab siiani “musa-fänn” – igatahes mahub praeguses Eestis Demis Roussose ja Backstreet Boysi vahele ka Lou Reed, kellega kontserdikorraldaja vaevalt loodab ülearu suurt kasumit teenida. See pole lihtsalt võimalik.
