Nepali vabariiki ootab ees konfliktne tulevik
Asutav kogu pidi eile pärastlõunal kokku astuma ja Nepali pidulikult vabariigiks kuulutama, kuid kolme suurema partei kompromiss ei sündinud kergelt. Lõpuks pani peaminister Girija Prasad Koirala otsuse hääletusele ja see kiideti heaks kohaliku aja järgi õhtul kell 11.30.
Tuhanded inimesed tähistasid juba enne ametlikku otsust kuningavõimu lõppu. Samal ajal oli pealinna tänavaile koondatud ligi 10 000 politseinikku ja
20 000 maoistlikku partisani, et võimalikke protestiavaldusi tõrjuda. Rahutused on Nepalis viimasel ajal üha ägenenud: neid on võimendanud järjekindel Tiibeti toetajate meeleavalduste laialiajamine.
Üheksa komparteid
Vabariigi väljakuulutamine oli tunduvalt lihtsam kui poliitilise üksmeele leidmine. Ühel pool on sotsialistlik Koiralade perekonna partei Nepali Kongress. Teisel aga vägivaldse minevikuga maoistlik partisaniarmee, mis peab veel õppima demokraatlikku valitsemist. Lisaks on mõjukas endine Moskva-meelsete kommunistide partei, mis 1994. aastal võimule tulles kaua valitseda ei suutnud.
Kompromissiotsinguid juhtis senine peaminister Girija Prasad Koirala, kuigi tema positsioon ei ole kõige tugevam. Maoistide esimees Prachanda taotleb valimiste võitjana valitsusjuhi kohta. Praegu kehtib kolme suurpartei otsus, et riik saab endale tseremoniaalse presidendi ja tegelik võim jääb peaministrile.
Kurioosumina on demokraatia püsimise peamine garant rivaliteet kommunistide vahel. 601-liikmelises asutavas kogus on 220 maoisti, 103 ühendatud marksisti-leninisti ja veel seitsme väiksema punapartei esindajad. Nepali Kongressil on 110 kohta, järgneb Madhesi regionaalpartei 52 kohaga. Monarhistid on oma mõju kaotanud.
Seitsme partei koalitsioon maoistidega lagunes juba mullu, nüüd üritab Koirala nendega uuesti kompromissi leida. Maoistlikud partisanid ei ole just tolerantsiga hiilanud. Eksisteerib ka oht, et vabariigi kehtestamisele järgneb verine arveteõiendamine monarhistidega.
Kuningalossi kaitsmiseks oli koondatud varasema kuningliku armee üksusi, kuid esialgu kavatseb asutav kogu jätta kuningas Gyanendrale 15 päeva aega Narayanhiti palee loovutamiseks. Lossist saab muuseum, kuningas kolib aga ilmselt tagasi oma Katmandu korterisse, kus ta elas enne 2001. aastat. Temast peaks saama tavakodanik, kellel puuduvad eriõigused.
61-aastane Gyanendra, kes on olnud troonil kaks korda, esmalt 1950–1951 ja uuesti alates 2001. aastast, valmistus eile tegema avaldust. Teadaolevalt ta monarhia kaotamist ei vaidlusta, kuid üritab selgeks teha, et 2005. aasta absolutistliku riigipöördekatse taustal polnud tal halbu kavatsusi.
Tosin monarhi
•• 12 maha-ra-jdhira-ja’t jõudis 239 aasta jooksul valitseda riiki, mis asub iidsete suurjõudude Hiina ja India vahel. Tänapäeval on Nepali lõunanaaber India maailma suurim demokraatlik riik, põhjanaaber Hiina aga suurim diktatuuririik. Nepal on kahe vahel – absoluutne monarhia on minevikku jäetud, demokraatia ähvardab aga sumbuda revolutsioonijärgsesse jõukatsumisse.
•• Gyanendra on olnud viimasel ajal üsna vait, ehkki seekordne võimust loobumine on kahtlemata valusam kui 1951. aastal, mil ta nelja-aastase poisina trooni oma vanaisale Tribhuvanile tagastas. Nüüd tähendab tema lahkumine ka pika traditsiooni katkemist.
•• Gurkade valitseja Prithvi Narayan Shah ühendas varasemad väikeriigid nüüdseks Nepaliks 18. sajandil. Tema järeltulijad langesid aga 19. sajandi keskel sõltuvusse Ranade peaministridünastiast. Tribhuvan põgenes 1950. aastal riigist, sest toetas konstitutsioonilist monarhiat. Tema naasmisega suutis Nepali Kongress teha lõpu absolutismile ja võtta Ranadelt võimu. Gyanendra isa Mahendra üritas kuningana 1955–1972 uuesti vabadusi likvideerida.
•• Gyanendra venna Birendra võimuletulek 1972. aastal taastas konstitutsioonilise monarhia. Gyanendra ise poleks pidanud enam troonile naasma. Vennapoja Dipendra 2001. aastal kuningapalees korraldatud veresaun jättis aga trooni vakantseks.
