Marina Kaljurand: Venemaad ei tohi karta! Siin pole midagi karta!
“Ma olen kindel, et suhted lähevad paremaks, see on ainult aja küsimus,” usub suursaadik, kelle juhtimisel pidas Eesti saatkond aasta tagasi Moskvas vastu Euroopa lähiajaloos pretsedenditule piiramisele. Sügisest töötab Marina Kaljurand Tallinnas välisministeeriumi asekantslerina.
Kas teate, et Kaljurand on Eestis sageduselt 428. perekonnanimi. Rajevskaja oleks palju haruldasem. Mis te arvate, kui te oleksite oma neiupõlvenime alles jätnud – paljud ju teevad nii –, kas teil oleks olnud Venemaal kergem suursaadik olla? Eesti suursaadik Marina Rajevskaja!
Ema on rääkinud, et see pole nimi, mida meie pere on sajandeid kandnud. Ema perekond võttis selle nime kas 1920-ndatel või 1930-ndatel. Nad arvasid siis, et see perekonnanimi kõlab hästi. Nii et ma ei saa öelda, et selle perekonnanimega seoks mind midagi väga emotsionaalset. Ma abiellusin noorelt (20-aastaselt), siis mul ei tekkinudki sellist küsimust, kas jätta neiupõlvenimi. Tundus loogiline võtta abiellumisel abikaasa perekonnanimi.
Aga kas see nimi oleks mu elu siin kergemaks teinud....No ega mu elu polnud Moskvas raske ka Kaljuranna nimega. Vene välisministeeriumis küsiti mult küll, kas ma olen kuidagi seotud kuulsa Rajevskite dünastiaga. Aga mingit sidet mul pole. (Rajevskid oli Tsaari-Venemaal tuntud aadlikud, Nikolai Rajevski oli tuntud väejuht 1812. aasta Isamaasõja ajal, Puškini sõber – J. P)
Kui palju te viimase aasta jooksul olete intervjuusid andnud?
Väga palju. Ilmselt rohkem, kui suursaadik peaks. Ma mõtlen Eesti ajakirjandusele. Diplomaadi töö on arendada suhteid kahe riigi vahel, selgitada oma riigi seisukohti, suhelda asukohamaa ajakirjandusega, Vene meediaga – selgitada, rääkida. Teine asi on Eesti meedia, millele ma oleks võinud anda vähem intervjuusid, kuigi olen ka päris paljudest intervjuudest keeldunud. Samal ajal saan aru, et tegemist oli avaliku huviga.
Kas teile on selle kohta märkusi tehtud?
Ei, kõik intervjuud kooskõlastatakse välisministeeriumi pressi- ja infoosakonnaga. Kuigi saadikutel on õigus anda intervjuusid ilma kooskõlastamata, olen mina alati oma intervjuud peamajaga kooskõlastanud.
Kas võib öelda, et need kolm saadikuaastat, eriti viimane, mõjutasid oluliselt teie elu?
Kindlasti mõjutasid. Kõik mu ametikohad välisministeeriumis on mõjutanud mu elu, sest kõik nad on juurde andnud mingisuguse kogemuse. Ma ei kujuta kunagi ette, millal võib seda kogemust vaja minna. Rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi ratifitseerimine või Eesti inimõigustealaste raportite kaitsmine ÜRO-s või töö Iisraelis või töö Venemaal – kõik need on mulle meeletult kogemust ja tarkust juurde andnud. Igapäevane elamine Venemaal, suhtlemine siin on mulle väga-väga palju juurde andnud. Aga ma olen hea meelega nüüd x arv järgmisi aastaid Eestis. (Naerab.)
Kas miski ennustas 2005. aasta suvel, kui te andsite nõusoleku hakata saadikuks, et need tulevad nii tormilised aastad, teie “17 kevadist hetke”?
Neid ei olnud 17, neid oli seitse! Eesti-Vene suhted olid keerulised juba 2005. aasta suvest, kui Eesti riigikogu ratifitseeris piirilepingu koos preambulaga ja Vene välisministeerium teatas õige ruttu, et nemad võtavad oma allkirja piirilepingult tagasi. Aga, et asi läheb nii hulluks nagu ta eelmise aasta kevadel, seda ei osanud ma tõesti ette näha.
Miks te enne ütlesite, et seitse kevadist hetke?
Sest saatkonna blokaad kestis seitse päeva.
Üks kõige kriitilisemaid hetki oli siis, kui našid ründasid pressikonverentsil ruumi, kus te istusite. Mis te oleksite teinud, kui nad oleksid tõesti sisse murdnud?
Ma ei tea, see käis nii kiiresti, et ma ei jõudnud suurt midagi mõelda. Nutma ma poleks igal juhul hakanud!
Olid need n-ö seitse kevadist hetke kõige raskem aeg teie elus?
Ei! Mul on elus olnud oluliselt raskemaid aegu.
Miks te üldse soovisite Venemaale suursaadikuks kandideerida?
Ma ei saa öelda, et ma oleksin põlenud kannatamatust soovist siia suursaadikuks tulla. Ma ei kirjutanud avaldust, kui sellele kohale konkurss tehti. Kui mulle pärast tehti ettepanek tulla siia saadikuks, siis esimene reaktsioon oli muidugi ehmatus, siis üllatus ja kõhklus. Arvasin, et Venemaal saab saadikuna töötada inimene, kellel on poliitiline kogemus, kellel on suur välispoliitiline kogemus ja kes on kogenud diplomaat. Ma polnud kindel, et ma olen õige inimene. Aga minister (Urmas Paet – J. P) palus ta mul mõelda ning perega pidada nõu. Paari päeva pärast ütlesin talle jaa-sõna. Ma ei kahetse seda.
Mis tundega te Venemaalt lahkute?
Hästi palju segaseid tundeid. Ühelt poolt...ma ei tea, kas rahulolu on õige sõna, aga selline tunne, et üks töölõik on tehtud. Olid need suhted, millised nad olid, aga ma võin rahuliku südametunnistusega öelda, et ma tegin kõik, mis sõltus minust, et meie suhted paraneksid.
Mõned mõttes tunnen ka pettumust, sest suhted meie naabri Venemaaga peaksid olema paremad, kui nad praegu on. Aga see pettumus pole selline, et mul jäi midagi olulist tegemata, vaid see pettumus on selline, et me oleme NAABRID ja me oleme suutelised paremaks. Ma olen kindel, et suhted lähevad paremaks, see on ainult aja küsimus.
Kindlasti on see lahkumine ka emotsionaalne. Ma ei julge öelda, et oleksin leidnud siit sõpru kogu eluks, aga kindlasti leidsin siit huvitavaid tuttavaid, kellele tulen kindlasti külla. Nii et igasuguseid tundeid on.
Kas olete Venemaast ja siinsest tööst väsinud?
Nii ei saa öelda. Muidugi on vahel tunne, et ei jõua enam rääkida, kaua võib või et täna ei viitsi enam kutsutud õhtusöögile minna. Seda tuleb ette igas töös. Järgmisel päeval tunnen jälle, et kõik tuleb hästi välja – suhtlen, käin, selgitan suurima heameelega.
Mille üle te Moskva töös kõige rohkem rõõmu tunnete?
Kõigest hoolimata suutsime säilitada dialoogi Vene ametnikega ka kõige keerulisemal ajal, suhtlemine nendega ei katkenud. Ma olin esimene Eesti saadik, kes tuli Moskvasse kui Euroopa Liidu riigi suursaadik. Selle paari aasta jooksul olen näinud, kuidas on muutunud Euroopa Liidu suhtumine Venemaasse. Loosungist “Räägime Venemaaga ühel häälel” liigutakse juba tegude suunas ja see on väga positiivne. Meie tundsime seda kõige paremini eelmise aasta aprillis, kui meie taga ei olnud mitte 1,3 miljonit, vaid 500 miljonit.
Kuidas arvate, kas Eesti inimesed tajuvad ja hindavad seda, kui suur asi tegelikult oli see, et meie taga olid need 500 miljonit?
Ma arvan, et saadakse aru ja hinnatakse, sest kui EL-i astumise referendumil oli poolthääletajate protsent vist 67, siis nüüd läheneb toetus EL-ile juba 80 protsendile. Inimesed on saanud aru, mida tähendab Euroopa Liit. Et see pole ainult vabadus vabalt liikuda, võimalus õppida välismaal, majandusareng, vaid see tähendab ka, et kui üks Euroopa Liidus vajab abi, siis teised tulevad ja toetavad.
Mulle jäi kevadel silma üks suur artikkel Izvestijas sellest, et suvel lahkuvad Venemaalt paljud olulised suursaadikud. Ning selles reas seisis kõrvuti USA, Briti ja Ukraina saadikuga ka Eesti saadik. Isegi veidi märgiline.
Ei ole piinlik olla, ei ole.
Teil kujunesid välja erilised suhted Venemaa patriarhi Aleksius II-ga.
Ma ei saa öelda, et tekkisid erilised suhted Tema Pühadusega. Mul on tõesti olnud õnn temaga kohtuda mitu korda ja vestelda temaga. Ma arvan, et meie vestlused olid võib-olla natuke teistsugused, kui oleksid tema vestlused mõne teise riigi suursaadikuga. Võin kinnitada, et Tema Pühadusele on Eestimaa väga oluline ja väga kallis. Ta räägib sellest kui oma ajaloolisest kodumaast. Ta alati tunneb sügavat huvi igasuguste pisiasjade kohta – Eesti hariduse, Eesti inimeste vastu, mida praegu loetakse, mida praegu kirjutatakse, kuidas Eesti elu praegu läheb, kuidas näeb välja Eesti raha. Need ei ole ainult riikidevahelised suhted või kirikuelu, mis teda huvitab. Need vestlused on minusse jätnud alati väga sügava jälje, sest tegemist on erilise inimesega. Tal on eriline aura. Ta on väga kogenud inimene, selline nagu ainult vanad inimesed saavad olla – elutark. Ta on heatahtlik. Tema puhul ma olen vaadanud, et silmad räägivad väga palju – tema suu ei naerata, aga silmad naeratavad. Või siis tema silmad muretsevad, kui ma räägime kodututest lastest, kas siis Venemaast või Eestist, kui me räägime aidsist. On näha, et ta elab kõiki neid asju väga-väga üle. Ta muretseb väga nii Eesti kui ka Venemaa ühiskonna pärast.
Kas te rääkisite alati eesti keeles? (Marina Kaljuranna emakeel on samuti vene keel nagu Aleksius II-gi – J. P)
Kui meil olid ametlikud kohtumised, kus olid juures teised ametiisikud, siis me alguses vahetasime tervitused eesti keeles ja läksime vene keelele üle, et ka teised saaksid jälgida. Aga kui rääkisime kahekesi, siis rääkisime eesti keeles. Loomulikult järgisin ma alati seda, kuidas Tema Pühadus soovis. Tal on väga hea eesti keel. See on hämmastav, sest ta ei suhtle enam iga päev eestlaste-eestimaalastega ja eesti keeles, kuid on ikkagi säilitanud nii hea eesti keele. Ta austab selle riigi keelt, kus ta on sündinud.
Kas Aleksius II-l on üldse veel kellegagi Moskvas eesti keeles rääkida?
Seda ma ei oska kommenteerida, kui palju tal siin on kellegagi eesti keelt rääkida. Mul oli ühel diplomaatilisel vastuvõtul lõunalauas väga huvitav kohtumine Tema Vikaariga, isa Arseeniga. Ja ta ütles, et ta oli olnud Tema Pühadusega Eestis, enne seda kui Tema Pühadus tuli Venemaale, ja Tema Pühadus oli alati rõhutanud eesti keele tähtsust, eesti keele olulisust Eestis. Nii et isegi Vene õigeusu vaimulikud, kes ei olnud eestlased, õppisid ära eestikeelsed palved. Ning isa Arseeni luges sealsamas lõunalauas mulle eesti keeles ühe palve alguse, mida ta mäletab siiamaani, kuigi nad tulid Eestist ära 1980-ndate lõpus.
Järgmisel aastal on Tema Pühadusel 80 aasta juubel. Kuidas te arvate, kas ta tuleb veel Eestisse?
Ma loodan väga, et tuleb.
Rahva silmis olete te praegu kindlasti üks tuntumaid Eesti diplomaate. Kindlasti ka üks tuntumaid naisi Eestis. Kas teid poliitikasse ei tõmba, mõni partei pole veel ettepanekut teinud?
Konkreetseid ettepanekuid pole tehtud, aga eks juttu on olnud. Aga ei, ma olen väga rahul oma praeguse tööga. Arvan, et diplomaatia on mu kutsumus. Ma ei näe oma tulevikku poliitikas.
Aga rahvusvaheline karjäär, sellele te ei mõtle?
Ütlen veel kord, et mul on järgmine töökoht olemas, ma lähen väga hea meelega tagasi Tallinna välisministeeriumisse. Rahvusvaheline karjäär oleks võib-olla huvitav, aga mitte praegu.
Kas see on teiste Eesti diplomaatide seas kadedust ka tekitanud, et te nii põneval ajal juhtusite Moskvasse ja saite kuulsaks? Nii et inimesed tänaval ära tunnevad...
Seda peate nende käest küsima. Ma väga loodan, et ei. Mina vaatan seda niimoodi, et minu isiku, minu nime kaudu sai Eesti inimestele arusaadavamaks Eesti diplomaatide töö kui selline – mida nad teevad, mis on nende igapäevane töö jne. Loodetavasti sai vähemalt osaliselt murtud müüt, et diplomaadid käivad ainult vastuvõttudel, šampuseklaas käes, ja räägivad...
... ja saavad liiga palju palka võrreldes Eesti palkadega...
… ja lapsed elavad välismaal ja õpivad kallites koolides – kindlasti oli selline müüt Eesti ühiskonnas olemas. Loodetavasti sai nüüd Eesti rahvale selgemaks, miks maksab maksumaksja raha, et pidada välismaal saatkondi. See ei olnud ainult Eesti Moskva-saatkonna töö. Eelmise aasta kevadel töötasid absoluutselt kõik Eesti saatkonnad üle maailma, kõik Tallinna peamaja diplomaadid. See, et pildile sai üks inimene, see on loomulikult teiste suhtes ebaõiglane. See peaks olema tegelikult Eesti välisministeeriumi grupipilt.
Kui ma ütlen, et te olite naine, kes pidi Moskvas ära helpima Tallinnas meeste kokku keeratud jama või mehed Tallinnas tegid poliitikat ning teie pidite seetõttu üle elama väga ohtliku olukorra, siis kuidas te vastate?
Ei, see ei ole niimoodi. Ei ole! On olemas Eesti riik, on olemas Eesti riigi poliitika, on olemas Eesti riigi välispoliitika ning mina, nagu ka teised välisministeeriumi ametnikud, viin ellu Eesti riigi välispoliitikat. Kus on ohtlik, kus vähem ohtlik – igal pool võib intsidente ette tulla. Needsamad politseinikud, kes seisid ümber pronkssõduri ning keda loobiti pudelite ja kividega või mis iganes inimesed teistes kohtades – seda ei saa mõõta. Kohe kindlasti ei saa öelda, et naine päästis siin seda, mida mehed kuskil tegid. Ei ole olemas mehi ja naisi, on olemas poliitikud, diplomaadid, ametnikud. Ma arvan, et mul on olnud kerge siiamaani oma tööd teha, sest ma usun seda, mida ma räägin. See on Eesti diplomaatide väga suur pluss ja eelis, et me ei esita kuivi jutupunkte, vaid me jagame ka neid põhimõtteid, millest räägime.
Tegelikult oleks pidanud saatkonnas saadikuna piiramisrõngas istuma Matti Maasikas, aga tema läks kantsleriks.
Ja kui ta oleks siin istunud, siis ta oleks oma tööd väga hästi teinud. Nagu ükskõik, kes minu kolleegidest. Ma olen selles täiesti kindel. See on töö nagu iga teine töö.
Kui palju naisi on üldse Eesti diplomaatide seas?
Diplomaatidest on isegi rohkem kui pooled naised, aga suursaadikute seas on veerand naised, 40 saadikust on kümme naised.
Seda on ju vähe! Naised saavad suursaadikuna suurepäraselt hakkama. Moskvas olete teie juba järjest teine naissaadik.
Välisministeeriumis on meeste-naiste suhe väga (suursaadik rõhutab seda sõna – J. P) hea! Julgen väita, et meil on olukord parem kui enamikus ministeeriumides. Kui vaadata välisministeeriumi juhtkonda, siis varsti on koos minuga asekantsleritest kolm naised. Ja tööandjana on välisministeerium ka väga teadlik võrdõiguslikkusest. Kui inimest lähetatakse välismaale, püütakse nii palju kui võimalik arvestada peret. Näiteks seda, et millal algab kooliaasta, et lapsed saaksid kooli minna. Kui laps käib lasteaias, siis on võimalik võtta lapsehoidja.
Kas teie olite EL-i Moskva-saadikute seas ainuke naine?
Jah. Ma olin kogu oma ametiaja ainuke EL-i naissuursaadik.
Kas see aitas ka kuidagi, et te olite üks väheseid naisi saadikute hulgas ja paratamatult paistsite seetõttu silma?
Mõnes mõttes mõjub see Venemaal tõesti. Moskvas on see üsna harjumatu, et naine on suursaadik. (Sügisest saadavad britid Moskvasse suursaadikuks naise – J. P) Sellel olid oma varjatud plussid. Ikka sätiti mind lõuna- või õhtusöögil istuma ürituse peakülalise kõrvale. Näiteks istusin ma lõunalauas Vene asevälisministrite kõrval, kuhu Eesti saadik poleks muidu ehk sattunud. Kunagi ütles mulle üks Vene välisministeeriumi diplomaat naljaga pooleks, et ta ei saa mind isegi ropult sõimata, sest ma olen naine.
Mitu korda te sõitsite Moskva kuulsa metrooga?
Päris palju. Ma sõidan hea meelega metrooga. Muidugi ei saa ma sõita metrooga, kui tegemist on esindusüritusega, kuhu sõidetakse lipuautoga.
Kas praegu saate jälle vabalt Moskvas liikuda, ka metroos?
Saan küll.
Kui kaua kestis see aeg, kui pidite tingimata saatjaga liikuma, sest julgeolekupolitsei nõudis nii?
Olid ja on teatud nõuded, mida ma täidan. Võin öelda, et Eesti politseinikud on teinud Venemaal tihti märkamatut, aga väga tänuväärset tööd minu, teiste saatkonna töötajate ja saatkonna turvalisuse tagamisel.
Sündmused saatkonna ümber aasta tagasi on kõigile teada. Aga teil juhtus Venemaal veel intsidente, mis tagantjärele tunduvad lõbusad, aga juhtumise hetkel nad seda kindlasti ei olnud. Mis juhtus eelmise aasta märtsis Karjalas Petroskois? Minu andmetel jälitas seal kohalik miilits või mõni eriteenistus – kes seda teab – täiesti varjamatult Eesti saatkonna autot, kus te istusite. Pehmelt öeldes ei ole see tavaline, et suursaadiku autot asukohariigis niimoodi jälitatakse...
(Pärast väikest mõttepausi.) Ma ei taha seda kommenteerida.
Samuti ei saanud te julgeolekukaalutlustel minna Kabardi-Balkaariasse Naltšikisse Elbruse päästekomando ülemale Boriss Tilovile Eesti ordenit üle andma, kuigi plaanisite seda mitu korda. Miks?
See on tõsi, et seoses julgeolekuolukorraga Venemaal olid mõned visiidid regioonidesse, mis jäid ära. Üks selline piirkond oli Naltšik ja teine koht, kuhu mul ei õnnestunud koos Soome ja Ungari saadikuga minna, oli Hantõ-Mansiisk, kuhu tahtsime sõita kaks korda – 2006. aastal ja eelmise aasta mais. (Sama koht, kus nädala pärast toimub soome-ugri rahvaste kongress – J. P) Iga visiit lepitakse varem kokku. Kui vastuvõtja mingil hetkel ütleb, et mingitel põhjustel tuleb visiit edasi lükata või ära jätta, siis tuleb seda loomulikult arvestada. Pean ütlema, et mul pole kunagi palutud visiiti ära jätta, vaid on soovitatud lükata see edasi sobivamasse aega.
Naltšikiga on selge – seal on aeg-ajalt relvastatud kokkupõrkeid ning see pole tõesti teab mis rahulik piirkond. Aga miks paluti teil edasi lükata sõit Hantõ-Mansiiskisse?
Esimene kord mingite ilmastikunähtuste tõttu, vist oli suur vihmasadu. Teine kord, eelmise aasta mais, arvati, et poliitiliselt pole sobiv aeg Eesti saadiku külaskäiguks ja ma ei oleks ka ise saanud töö tõttu minna. Kena oli see, et solidaarsusest jätsid sõidu ära ka Soome ja Ungari saadik.
2006. aastal ühe Eesti matkaja elu päästnud Tilovil jääbki siis orden saamata, mida ta ootab juba poolteist aastat?
Ta saab selle kindlasti kätte. Asjaolud on lihtsalt selliselt läinud. Kui me ei saa talle ordenit kuidagi Naltšikisse viia, siis võib-olla saame kokku leppida, et ta sõidab Moskvasse.
Viimasel ajal on teil samuti olnud mõned intsidendid, ikka nende Kremli-meelsete noorteorganisatsioonide liikmetega. Kas mu andmed on õiged, et viimati 7. mail Dmitri Medvedevi kroonimisel? Mis siis juhtus?
Nad tülitasid mind ja püüdsid siduda Georgi linti minu auto lipuvarda külge.
Kas saatkonna elu käiakse senini häirimas?
Ma ei saa öelda, et käiakse häirimas, aga aeg -ajalt toimuvad piketid või meeleavaldused saatkonna ees. Aga ma pean ütlema, et praegu võtab Vene miilits tarvitusele kõik abinõud. Kui see on ikkagi sanktsioneerimata üritus, siis see lõpetatakse miilitsa nõudel kohe. Kui on sanktsioneeritud meeleavaldus, siis on kohal nii palju inimesi, kui on luba antud, nad on rahumeelsed ega tee midagi, mis solvaks või mõnitaks Eesti riiki. Selle vastu ei saa olla, et inimesed avaldavad oma meelt. See on nende õigus.
Mitu korda te olete kohtunud Vladimir Putiniga? Kas olete saanud temaga silmast silma rääkida?
Ainult üks kord – siis, kui andsin üle volikirju. Ta ei öelnud midagi erilist, paar viisakuslauset. Mäletan, et mina tervitasin teda Eesti presidendi poolt ja kordasin küllakutset Eestisse.
Teist lahkudes jääb veidi pooleli üks väike, aga kena projekt, nimelt Juri Lotmani büsti panek Moskva kesklinna. Rääkige palun sellest lähemalt.
See on üks väga kena projekt, mida saatkond teeb koos Venemaa väliskirjanduse raamatukoguga. Alguses andsime tänavu kevadel koostöös välja Lotmani artiklite kogumiku Puškinist. Mõte tuli eelmisel suvel, kui oli näha, et on vaja teha midagi väga inimlikku ja mittepoliitilist. Selle kaudu saab näidata, et olenemata sellest, millised on meie poliitilised suhted, on meil nii palju asju, mis meid ühendavad. Me oleme naabrid. Mida rohkem suhtleme, mida rohkem leiame sarnasusi, seda parem mõlemale poolele. Tundus, et Lotmani kuju on selline sümbol. Ta on juut, kes õppis Peterburis, töötas Tartus ning kirjutas oma parimad teadustööd Puškinist, Vene poeesia päikesest. Siin on nii palju niidikesi ja sümboleid, mis meid ühendab.
Nii et Lotmani büst Venemaa väliskirjanduse raamatukogu sisehoovi tuleb?
Kindlasti tuleb. Büst on tellitud, kunstnik juba töötab. Selle maksab kinni Eesti riik ning see on kingitus raamatukogu aatriumile. Büst hakkab seisma kõrvuti Raoul Wallenbergi, Abraham Lincolni, James Joyce’i, Heinrich Heinega.
Lähete nüüd puhkusele Eestisse. Kui puhkuse ajal mõni lihtne Eesti mees küsib teilt, milline on Venemaa praegu, mis te talle vastate?
Ma ütlen talle, et kui tal oleks vähegi võimalik, siis võiks ta sõita Venemaad vaatama.
Eestlased käivad niigi palju Venemaal.
Käigu veel rohkem! Tallinnast Peterburi sõit pole kallis ega keeruline. Kellel on rohkem raha, tehku tiir peale tervele Venemaale. Üks asi on rääkida, teine asi ise näha. Tegelikult kogeme ka ise, kui tullakse Eesti konsulaati viisade järele, millised müüdid on venemaalastel Eesti kohta. Aga kui nad ära käivad ja tagasi tulevad, on väga suur tõenäosus, et nad tulevad jälle. (Suursaadik ütleb seejuures “väga” vähemalt kolme ä-ga – J. P) Nad tulevad tagasi ja ütlevad, et oligi, nagu ma rääkisin. Arvan, et on hästi oluline ise Venemaad näha. Ei tohi karta Venemaad. Siin ei ole midagi karta. Tuleb leida sellest riigist need ilusad ja positiivsed momendid.
Milline oli kõige rumalam müüt, mida te olete Venemaal Eesti kohta kuulnud?
Et Eesti on fašistlik riik.
Kas ka eestlastel on tugevad stereotüübid ja müüdid Venemaa kohta?
Natuke ikka. Kardetakse, kuidas seal on ja kuidas seal meisse suhtutakse, kas kõiki eestlasi peetakse fašištideks. Kindlasti Venemaal on ka selliseid inimesi, kes suhtuvad Eestisse ja eestlastesse halvasti. Aga selliseid inimesi on igas riigis ning Venemaal ei ole neid rohkem ega vähem kui Eestis, Lätis, Ameerikas või mõnes teises riigis. Ma kutsun üles, et kui keegi läheb kuskile ja tahab midagi teada saada, siis pööraku tähelepanu ka positiivsele, mitte ainult negatiivsele. Ning alles siis, kui on kõigi valdkondadega tutvutud, saab anda hinnangu. Praegust Venemaad ei saa iseloomustada ühe sõnaga. Venemaa on hästi kirju, kirev ja vastuoluline, mõnes mõttes suursugune, ta võib olla solvav, aga ka ilus, kaunis, väga kultuurne ja ühtlasi kasimatu. Venemaal on hästi palju eri külgi.
Kas teie arvates muutub Venemaa – kuidas nüüd öeldagi – Euroopa suhtes sõbralikumaks, viisakamaks kui viimastel aastatel? Kas muutub midagi Medvedevi tulekuga, nagu loodavad mõned Euroopa eksperdid?
Venemaa on alati öelnud, et ta jagab Euroopa Liidu väärtusi, Venemaa on alati pidanud ennast Euroopa osaks. Muidugi annavad personaalimuudatused võimaluse ka teisteks muudatusteks. On selge, et kui valitakse uus president, siis hakatakse küsima, mis muutub, millal muutub, kuidas muutub, kas läheb paremaks või kehvemaks jne. Praeguste hinnangute järgi võib arvata, et suhted Euroopa Liiduga ja selle kaudu ka Eestiga, suhted läänega laiemalt võiksid minna paremaks. Lootust on. Aga see on praegu puhas spekulatsioon. Tuleb vaadata, mis on toimunud poole aasta, aasta pärast. Kui kõnedelt minnakse üle tegudele. Kerge on rääkida inimõigustest, õigusriigist, kohtute sõltumatusest – nagu president Medvedev on oma kõnedes teinud –, hoopis midagi muud on sõnu ellu viia.
Kas te olete aru saanud, kuidas on võimalik, et Eestit peetakse vaat et kõige vaenulikumaks maaks Venemaa suhtes?
Venemaal on väga suur meedia mõju. Venemaa on väga palju televisiooniriik. Nõukogude ajast on jäänud suhtumine, et mida räägib riiklik televisioon, see on tõsi. Ja kui selles ametlikus, riiklikus televisioonis näidatakse mitte kõige positiivsemaid süžeesid mõne teise riigi kohta, siis see paratamatult mõjutab inimeste teadvust. Positiivseid uudiseid Eesti kohta Vene ametlikes telekanalites õigupoolest ei ole. Kui küsitlustes küsitakse, kes on Venemaale kõige vaenulikumad riigid, siis tõmmataksegi Eesti või Gruusia ümber ring. Ma ei arva, et on õige otsida küsitluste kaudu vaenlasi teiste riikide ja rahvaste seast. Eestis ju selliseid sotsioloogilisi küsitlusi ei korraldata.
Mis on kõige tähtsam asi, mida tuleks saavutada Eesti-Vene suhetes? Mis on asi, mida oleks kiiremas korras vaja?
Dialoogi ja rohkem kontakti kõigil tasemetel ja ka kõrgeimate poliitikute vahel. Kahepoolsed kohtumised, peale selle, et seal arutatakse ka sisulisi küsimusi, on ka väga märgilised. Need näitavad, et suhteid tahetakse arendada, sellest ollakse huvitatud. Eriti Venemaal on see ametnikele oluline märk, et hakkame nüüd tegutsema. Meil on üle kümne kahepoolse lepingu, mis on valmis allakirjutamiseks, aga seisavad.
Kas Eesti-Vene suhted lähevad veel hullemaks?
Loodan ja usun, et ei
Milline võiks olla Eesti ja Euroopa Liidu positiivne programm Venemaa suhtes?
Avatus. Et Vene inimesed saaksid tulla kas turistidena või külalistena või õppima või stažeerima või tööle ja näha oma silmaga, mis on Eesti ja Euroopa Liit – millised on väärtused, milline on elu ja elatustase, milline on suhtumine välismaalastesse, mida mõtlevad ja tunnevad eestlased ja kõik teised rahvused, kes elavad Eestis ja Euroopa Liidus.
Kuidas te suhtute nüüd nendesse noortesse, kes mööbeldasid saatkonna ümber?
Mu suhtumine pole muutunud, nende käitumine oli lubamatu. Nagu ma ütlesin ka tookord, siis mitte mingisugust dialoogi ega diskussiooni nende inimestega ei tule niikaua, kuni nad ei hakka käituma tsiviliseeritult. Ma ei saa neid mõista ja ma ei tahagi seda teha.
Kas see on õiglane, et osa neist ei saa nüüd Schengeni viisat? Ise rikkusid noorelt oma võimalused ära... Kas on mõtet kümme aastat keelata või aitab ka viiest?
Nüüd läheme õiguse ja õigluse mängumaale. Eesti on õigusriik ning musta nimekirja kandmise alused on kirjas seaduses ja otsuseid teeb vastav komisjon. Nimekirjadesse ei kanta automaatselt inimesi lihtsalt sellepärast, et nad kuuluvad ühte või teise organisatsiooni, vaid konkreetseid inimesi nende tegude pärast.
VIIS KOHTA MOSKVAS, KUS MARINA KALJURAND SOOVITAB ÄRA KÄIA
Kreml ja Kremli muuseumid, Tretjakovi galerii. “Stereotüüp muidugi, aga seal peab ära käima.”
Puškini kohvik-restoran Puškini väljakul
Vaade Varblase mägedelt linnale, platvormilt Moskva ülikooli peahoone eest
Laevasõit Moskva jõel. “Istuda Kiievi vaksalist peale, sõita poolteist tundi ja tulla maha paar peatust pärast endist hotelli Rossija – väga ilus ülevaade linnast. Samal ajal võib sõpradega šampanjat juua.”
Teatrid, eriti Suure Teatri ballett. “Sellist balletti pole mina veel näinud! Või vaadata ära kõik ühesugused etendused, mida mängivad eri teatrid, näiteks “Meister ja Margarita”.”
