Elunautijatele meenub Parmast mõeldes sink ja juust, ooperiarmastajatele Verdi. Ent pea keegi ei tea, et selles linnas tehti üks olulisemaid avastusi aju-uuringute vallas. 15 aasta eest avastas üks rühm noori Parma teadlasi erilised neuronid, mis annavad meile võime teistele kaasa tunda, neid matkida, ning ilmselt on need seotud ka kõnevõimega. Avastuse üle juubeldati terves maailmas, kuid kangelased tõmbusid globaliseerunud teadusmaailmast tagasi. Selle asemel et pärast tavapäraseid Bostonis ja Berkeleys veedetud aastaid juhtida õppetoole mõlemal pool Atlandi ookeani, pöördusid need teadlased Parmasse tagasi, et üheskoos edasi töötada. Vittorio Gallese on üks neist. Parmas sündinud Gallese räägib ühesuguse vaimustusega nii hanemaksa peensustest kui ka suuraju koore motoorsetest funktsioonidest. Ning tema töötoa ukse kohal, kus kõikjal mujal Itaalias ripub krutsifiks, valvab Verdi portree.

Professor Gallese, te tegite oma elu kõige tähtsama avastuse ajal, mil töötasite vanglaarstina.

Selleks ajaks oli just lõppenud mu teenistus õhuvägede meditsiiniohvitserina ja ma tahtsin tegeleda uurimistööga. Ülikool ei pakkunud mulle kohta. Kuid vanglas sai olla vaba. Niisiis töötasin ma päevasel ajal tasuta laboris, öösiti ja nädalavahetustel teenisin aga raha karistusasutuses. Nõnda kestis see viis aastat. Aastal 1992 sain ma lõpuks töökoha – Tokyo ülikoolis.

Kas tundsite oma patsientidele kaasa? Te pidite ju ometi teadma, mille eest nad kinni istusid.

Ma püüdsin nende elukäigust teada nii vähe kui võimalik. Arstina tahtsin ma ravida, mitte hinnanguid anda. Kuid enamasti see muidugi ei õnnestunud, sest kuritööd seisid nii toimikutes kui ka kohalikus ajakirjanduses. Huvitaval kombel tundsin ma ometi kinnipeetavatele kaasa – isegi sarimõrvaritele ja nendele, kes olid oma ohvrid happes lahustanud. Valvurid küsisid mult ikka ja jälle: “Miks sa näed ometi sellisega vaeva?” Aga needsamad lihast ja luust mehed seisid mu vastas, rääkisid oma naistest, neil oli oma lugu nagu minulgi. Nad ei olnud täielikult teist liiki olendid.

Ja lõppude lõpuks oli meil üks keskkond. Kui läksin tänavalt oma kabinetti, sulgus minu selja taga seitse ust; ma teadsin väga hästi, mida tähendab olla välismaailma eest suletud. Kuna lõpuks ma elasin nendega koos, ei olnud minu jaoks raske enda patsientidega samastuda. Kaasatundmine ei ole midagi sellist, mis oleks lihtsalt iseenesest olemas, see tekib erisuguste olukordade kaudu. Me hakkame neid mõjusid just nüüd süstemaatiliselt uurima: kuidas on empaatia seotud keskkonnaga, kus inimesed omavahel kohtuvad? Ning kuidas on see seotud pärilikkuse ja inimese elukäiguga?

Kuid uurijana ei suunanud teid selliste küsimuste juurde ju vangla.

Jah, seda mitte. Alguses tahtsime instituudis vaid paremini mõista, kuidas suuraju annab lihastele tegutsemiskäsklusi. Et seeläbi olime jälile sattumas ka kaasatundmisvõimele, me toona ei aimanud.

Te leidsite mehhanismi, mille abil aju suudab lugeda teiste mõtteid ja tundeid. Kolleegid on öelnud, et teie avastus olevat sama oluline kui pärilikkuse kandja DNA de‰ifreerimine. Kuidas tunneb inimene end pärast sellist edu?

Isegi “Dr. House’is”, Ameerika arstiseriaalis on ju aeg-ajalt juttu peegelneuronitest. Aga ausalt öeldes mõtlen ma selle üle vähe. Ma ei tea ka, kas nii erinevate teaduste nagu geneetika ja aju-uuringud tulemusi omavahel üldse võrrelda saab. Ja lõppude lõpuks ei avastanud ma peegelneuroneid üksi. Me olime ja oleme võrdõiguslike uurijate rühm, kellest paljud töötasid toona muide tasuta. Nende sekka kuuluvad Giacomo Rizzolatti, Leonardo Fogassi ja Luciano Fadiga. Igatahes teadsime algusest peale, et meie avastus on väga tähtis. Ning mis meid edasisele tööle kannustab, on teadmine, et meie avastuse haardeulatus võib olla palju suurem, kui praegu näha osatakse.

Räägitakse, et teist poleks kunagi saanud kuulus aju-uurija, kui te poleks tookord ühelt oma ahvilt maapähklit näpanud.

Jah, see oli tõesti juhuslik avastus: me mõõtsime elektrisignaale, mis lähtusid loomade liikumist juhtivatest ajurakkudest. Iga kord, kui loomad haarasid toitu, need neuronid aktiveerusid. Siis kuulsime oma mõõteriistades krabinat. Ent kui ma ükskord sirutasin ise käe pähklite järele, läks samuti krabin lahti – otsekui oleks ahv end liigutanud. Aga ta vaid vaatas rahulikult. Alguses uskusime muidugi, et see on viga. Mõne aja pärast mõistsime, et ahvi aju toimib tõesti nii, justkui asuks see uurimisjuhi enda peas. Kui loom jälgib teise liikumist, peegeldavad need neuronid niisiis vastaspoole käitumist. Seepärast hakkasimegi neid kutsuma peegelneuroniteks.

Seesama juhtub ka minu peas, kui te sirutate käe kohvitassi poole: osa minu ajust liigub seega teiega samas taktis.

Nii see on. Vaid paari nädala eest teavitas üks kolleeg Los Angelesest inimese peegelneuronitest. Senimaani oli meil nende olemasolule vaid kaudseid kinnitusi.

Ja seeläbi saab seletada ka spordisaadete edu. Miljonid televaatajad üksnes ei vaata Ronaldot (jalgpallur – toim) tema mängus pealt – nad on ka ise Ronaldod!

Vähemalt senikaua, kuni ta taas ekraanilt kaob. Kuid resonants pole kõigi inimeste puhul võrdselt tugev. Amatöörjalgpalluri puhul, kes oskab teleris näidatavaid liigutusi ka ise teha, aktiveeruvad peegelneuronid palju tugevamini kui televaataja puhul, kes kogu aeg sohval lamab.

Kui minu aju teise inimese liigutusi nii täpselt mõistab, miks ma neid siis järele ei tee? Mis on see, mis mind tugitoolis hoiab, samal ajal kui Ronaldo värava poole tormab?

Käsuahel peas blokeeritakse ühes hilisemas etapis. Kuid sageli see pidur nõrgeneb – siis teevad inimesed spontaanselt oma vastaspoolt järele. Jalgpallifännid hüppavad õhku, kui näevad, et nii teevad ka teised staadionil.

Naer ja haigutamine on teatavasti nakkavad…

…ja inimeste puhul, kes kannatavad ehhopraksia nime kandva haiguse all, see pidur ei tööta. Nad peavad kõike matkima, mida nende kaaslane teeb. Üks Prantsuse kolleeg kirjeldas, kuidas ta läks ühe sellise patsiendi saatel haigla rõdu äärele, avas püksid ja urineeris üle piirde alla. Vaene mees ei saanud muud, kui ka ise sama teha.

Kuna pelk pealtvaatamine vallandab minu ajus säärased impulsid, näib selline mehhanism olevat justkui loodud selleks, et me omandaksime uut käitumist – tehes teisi järele.

Ükski teine olend ei imiteeri nii palju ja kergelt kui inimene. Ühtlasi on meil rohkem peegelneuroneid kui ükskõik millisel teisel loomal. ·impans peab viis aastat järjest pealt vaatama, enne kui õpib pähklit purustama, kasutades üht kivi haamrina ja teist alasina. Väikelaps õpib selle mõne minutiga selgeks.

Võib-olla peaksin ma vähem treenima ja rohkem meistrivõistlusi pealt vaatama, et oma aerutamistehnikat parandada?

Veelgi enam: te muutute tugevamaks ainuüksi seeläbi, et jälgite teise inimese liigutusi. Seda tõestasid äsja kaks katset, millest üks tehti Jaapani tõstjatega. Katseisikutel, kes vaatasid spordivideoid, ent ei treeninud, olid mõne aja pärast vastavad musklid märksa tugevamad kui varem. Oletatavasti peitub seletus selles, et aju õpib musklite kokkutõmbamist tõhusamalt juhtima.

Ja siis küsitakse, miks inimesed end üldse jõusaalis piinavad. Mis see õigupoolest on, mis peegelneuroneid mõjutab? Kas me peame teise liigutusi tingimata nägema?

Ei. Meie katsetes aktiveerusid peegelneuronid ka juhul, kui me mõne eseme kätte haarasime, ilma et ahvid seda näinud oleksid. Loomad said meid vaid kuulda.

Seda pean ma enam kui hämmastavaks: ilmselt ei peegeldu loomade ajus üksnes teiste liigutused, vaid ka kavatsused.

Teie peegelneuronid mõistavad ka seda, miks mul on üks või teine kavatsus. Vastavalt sellele, kas ma haaran tassi selleks, et sealt juua või lauda koristada, aktiveeruvad ühed või teised neuronid. Sedagi näitasid meie eksperimendid.

Meil on neuronid, mille abil lugeda mõtteid. Kuidas saavad üksikud rakud nii targad olla?

Nad saavad infot paljudest teistest keskustest ajus – näiteks kohvitassi puhul selle kohta, kas see on juba tühi. Ja inimene ei sünni ilma peegelneuronitega, mis sisaldaksid infot hommikulauas käitumise kohta. Süsteem on õppinud, mida inimesed oma ümbruses teevad.

Ja siis omandame selle, ilma et peaksime pikemalt järele mõtlema.

Täpselt. Me adume oma vastaspoole kavatsusi, justkui oleksid need meie endi omad. Psühholoogid on siinkohal põhjalikult eksinud. Valitseva arvamuse järgi pean nimelt selleks, et saaksin mõista teie kavatsusi, esmalt mõistma iseennast. Aga nii see pole: enamikul juhtudel pole mul vaja isegi teooriat hingeseisundite kohta, ei iseenda ega teie omade kohta. Sest peegelneuronite mehhanism pakub meile otsepääsu teise inimese sisemaailma. Vaid autistidel tuleb sinna minna ringiga, sest nad peavad teise inimese üle esmalt järele mõtlema.

Mis eristab autiste teistest inimestest?

Nad ei suuda end teise inimese asemele panna. Seega peavad nad esmalt järele mõtlema, mida nende vastaspool teha võiks – see on aga väsitav ning sageli ka ekslik. Meil on alust eeldada, et autistide peegelmehhanismis on defekt. Kui terve laps näeb teid näiteks maasikaid söömas, aktiveeruvad ta suulihased automaatselt iga kord, kui ta näeb teie kätt maasikat suu poole tõstmas. Autistliku lapse puhul see nii ei ole. Ning seetõttu on autistlikel lastel ebatavaliselt raske liigutusi õppida.

Kas sisseelamisvõimet saab treenida?

Üheks võtmeks on ilmselt kehatunnetuse parandamine. Me püüame praegu uurida, kas nii saaks autistlikke inimesi aidata: tants, näitlemine ja ka musitseerimine võiksid aidata arendada motoorseid võimeid ja seega ka sisseelamisvõimet. Ühtlasi oleme alustanud eksperimente, et teada saada, kuidas toimib autistide puutemeel.

Esimestes peegelneuroniteemalistes publikatsioonides on juttu vaid liigutustest ja kavatsustest. Äsja õnnestus teil teha uus avastus: aju aimab ka võõraid tundeid. Kui ma näen, kuidas kedagi silitatakse, mõjub see mu ajule nii, justkui saaksin ise massaaĻi.

Jah, sest inimeste puhul on peegelneuronitega varustatud ka need ajupiirkonnad, mis on seotud puudutamisega.

Ja täpselt samamoodi reageerivad ka need ajupiirkonnad, mis on seotud valutajuga. See tähendab sõna-sõnalt “kaastunnet”.

Mitte päris. Teie valusüsteemid saavad küll signaali, kui näete mind näiteks hambaarstitoolil, ning ilmselt tõmbub ka teie nägu viltu, kui näete puuri minu suule lähenemas. Aga teie aju ei saa oma kehast valuaistinguid. Sellest johtub, et tegu on minu, mitte teie probleemiga – ning aisting sumbub.

Sisseelamise (sks Einfühlung) ja kaasatundmise (sks Mitgefühl) vahel on erinevus: ma võin küll nii-öelda pugeda teie nahka, ent ei pea paradoksaalselt sellele vaatamata kõiki teie aistinguid ja tundeid jagama. See on sisseelamine. Kaastunnet tajun siis, kui kogen ka teie tundeid.

Saksakeelne mõiste “Einfühlung” tabab seda väga hästi. Sest otsustav on, et te end intuitiivselt ja mittemõtteliselt minu asemele panete – ka juhul, kui tegelikud tunded teis ei vallandu. See juhtub tegelikult alles järgmises etapis, kui teil tekib kaasatundmine (sks Mitgefühl: sks mit tähendab “kaasa”; sks Gefühl tähendab “tunnet”), näiteks kaastunne (sks Mitleid: Leid tähendab sks keeles “kannatust“ – tõlkija märkused).

Kui empaatia on aju automatism, peab kaasatundmise lävi olema kõrge. Vastasel juhul tajuksime kõiki kannatusi, mida näeme, ka ise. Sel juhul poleks saanud kunagi aset leida ajaloo lõputuid julmusi. Kirurge ja hambaarste poleks siis samuti olemas.

Tegelikult saab empaatia ja kaasatundmise teineteisest täielikult lahutada. Mõelge vaid sadistile, kellele valmistab naudingut just see, et ta suudab oma ohvri kannatustesse sisse elada.

Millest sõltub see, kas end teise inimese asemele panemisest areneb kaasatundmine?

See on otsustav küsimus. Me teame selle kohta veel väga vähe.

Emad räägivad sageli, et nad tajuvad lapse valu otsekui iseenda oma.

Kolleegid Roomast näitasid äsja, et imetavate emade ajusüsteem reageerib eriti tugevalt karjuvate imikute videotele. Veel tugevam on aga reaktsioon juhul, kui neile näidatakse nende enda last. Ja vaid sel juhul reageerivad ka emade need ajupiirkonnad, mis juhivad liigutusi. Ilmselt valmistavad emad veel enne, kui nad ise seda märkavad, end ette abi osutama.

Kas leidub inimesi, kes on loomult kaasatundvamad?

Kindlasti. See on oletatavasti seotud sellega, kui tugevalt inimene teise inimese miimikat peegeldab. Näolihaste muutustest konstrueerib aju nimelt aistingu. Kui silmaümbrused ja suu tõmbuvad naerule, tõuseb tuju; kui me aga teeme kurva näo, siis tuju langeb. Eksperimentides selgus, et inimesed, kes alateadlikult matkivad tugevamalt teise näo miimikat, on ühtlasi kaasatundvamad.

Need on inimesed, kes filmi “Tuulest viidud” lõpus pisaraisse puhkevad.

Jah.

Kummalisel viisil otsime selliseid kogemusi. Me tahame, et film või teatritükk meid puudutaks. Miks?

Võib arvata, et aeg-ajalt teeb meile head see, kui näeme teisi kannatamas. Kas te teate Prantsuse religioonifilosoofi René Girardi? Ta väitis, et laval ohverdatakse sümboolselt näitlejaid. Nii laeb ühiskond kahjutul viisil maha oma latentset vägivallapotentsiaali. Ma usun, et see teooria kätkeb endas paljut.

Te peate silmas seda, et Tristan ja Isolde lähevad armastussurma, et ma suudaksin paremini taluda oma abieluga vältimatult kaasnevat tuska?

See on suurepärane ooper! Olgugi et see pole Verdilt. Ma nägin seda Tokyos, René Kolloga nimiosas.

Ent vähemalt sama tugev kui agressiivsuse mahalaadimine on ju ka vastupidine efekt. Kui inimesed näevad vägivalda, nakatab see neid. Mõned teadlased väidavad, et eeskätt just noored imiteerivad kuritegusid, mida näidatakse vägivaldsetes filmides ja videomängudes.

Siinkohal oleksin ma skeptiline. Sest ma ei tea ainsatki uurimust, mis tõesti kinnitaks seost meie kaasasündinud matkimisande, meediavägivalla ja brutaalsuse vahel. Minu arvates mõjuvad vägivaldsed filmid ja mängud hoopis teistmoodi: nad harjutavad inimesi vägivalla nägemisega. Vägivald muutub banaalseks ja tundub millalgi täiesti vastuvõetava meetodina konfliktide lahendamiseks. Kuid samal ajal tuleb ka märkida, et kunagi varem ajaloos pole nii paljud inimesed nii rahumeelselt koos elanud kui nüüd. Enamik epohhe on olnud märksa brutaalsemad – ilma igasuguste videomängudeta. Samal ajal leidub arenguid, mis valmistavad mulle peavalu.

Näiteks?

Virtuaalse maailma areng. Me suhtleme üha enam telefoni ja arvuti teel: kogukonnad, kus inimesed füüsiliselt kohtuvad, lagunevad. Samal ajal teame oma eksperimentidest, et empaatia seisukohalt pole sugugi ükskõik, kas te näete teist inimest pelgalt arvutiekraanil või näost näkku. Seetõttu on ka teatrielamus sageli tugevam kui kinokülastus. Ja kui te oma vestluskaaslastega suhtlete vaid e-posti teel või internetis “chattides”, siis lõpuks laguneb teie pilt neist täielikult koost.

Me ei taju inimesi, kellega suhtleme, enam kehaliselt.

Täpselt. Ja sellel on tugev mõju meie sotsiaalsetele ja vaimsetele võimetele. Me veel ei tea, milline. Kuid igal juhul on evolutsiooni vältel sotsiaalset mõistmist kujundanud otsesed, mitte virtuaalsed kohtumised.

Kuid te ise lõikate ka kasu sellest, et saate oma Jaapani kolleegidega interneti teel koostööd teha, otsekui istuksite kõrvuti. Ja pealegi ei saa tehnika arengut peatada.

Seda ma ei tahagi. Kuid ometi kulgeks meie vestlus kindlasti hoopis teisiti, kui me kõneleksime telefoni teel, mitte aga ei istuks siin Parmas teineteise vastas. Kui elektrooniline kommunikatsioon järjest levib, peame ilmselt leidma ka täiesti uued vormid üksteisega suhtlemiseks. Üks väike edusamm on siiski videotelefon.

Ilma teise inimese keha kujutist nägemata ei saa ka temale kaasa tunda – vähemalt juhul, kui me sõna “tundma” tõsiselt võtame.

Ei saagi. Te võite vaid püüda end teise inimese sisse mõelda, umbes nii, nagu teevad seda autistid. Aga see tee on palju komplitseeritum, ja eeskätt teete siis palju vigu. Me ju otsime nende inimeste lähedust, kes mõistavad meid ilma pikema jututa – piisab, kui nad meid lihtsalt vaatavad.

Nii võib inimeste vahel, kes ei jaga pea ühtegi huvi, olla parim sõprus…

…sest teised kokkulangevused on palju tähtsamad. “Teist mõista tähendab tunda sama, mida tunneb tema,” kirjutas Friedrich Nietzsche õigusega. Kui kaks inimest seda ei suuda, jooksevad karile ka abielud partnerite vahel, kes tunduvad olevat justkui teineteise jaoks loodud.

Ma ei tunne ühtegi teist närviteadlast, kes nii vaimustunult kui teie tsiteeriks selliseid mõtlejaid nagu Nietzsche, Husserl ja isegi Heidegger. Mida filosoofia teile annab?

Paljud kolleegid näevad filosoofilises mõtlemises otsekui lisandit, mis aitab nende uurimusi muuta avalikkuse jaoks maitsvamaks. See on aktsepteeritav senikaua, kuni nad tegelevad probleemidega, mis jäävad inimeste poolt vahetult kogetavast kaugele – näiteks sellega, kuidas ioonide kanalid kannavad üle neuronitevahelisi elektrilisi signaale. Kui nad uurivad aga selliseid fenomene nagu sisse-elamine või koguni teadvus, siis ei saa enam filosoofiat käsitleda otsekui dekoratiivkirssi oma uurimuse koogil. Sest siin ei saa enam seda, mida nad uurivad, lahutada nende isiklikust maailmavaatest. Ning seega on siinkohal ka märksa raskem küsimusi esitada. Ja siin on filosoofide süstemaatilisest lähenemisest tohutult abi.

2500-aastase filosoofia ajaloo jooksul on kõiki inimeksistentsi suuri küsimusi palju kordi esitatud. Kas teadlane peab seega vaid leidma formuleeringu, mis on tema uurimistöö jaoks kohaseim?

Päris nii lihtne see pole. Parem on leida enda jaoks “mõõdu järgi õmmeldud” filosoofia. Sa otsid välja mõtleja, kelle ideid pead enda eksperimentide jaoks eriti põnevaks. Minu jaoks näiteks on nendeks fenomenoloogid ja Edmund Husserl…

...Austria päritolu matemaatik ja filosoof, kes 20. sajandi algul tegeles intensiivselt tunnetuse objektide kehalisusega.

Ja seejuures ei ole loodusteaduste viljastamine filosoofiaga ühesuunaline tee. Meie uurimistöö viib selleni, et filosoofid esitavad omalt poolt uusi küsimusi, ja see läheb järjest edasi.

Mis on see, mida närviteadus filosoofiale empaatia kohta õpetada saab?

Et inimese vaimu ei saa ilma kehata isegi mitte ette kujutada.

Seega vaidlustate pildi, mis näib pärast arvutite võidukäiku paljudele juba lausa enesestmõistetavana: inimese vaim toimib otsekui arvuti, tema iseloom ja mälestused on vaid üks suur andmekogu. Kui see nii oleks, saaks kogu info, millest koosneb teie isiksus, teoreetiliselt üle kanda ühte superarvutisse. Ja nii elaksite teatud viisil edasi ränist kiibil.

See on täielik jama. Sest nagu me praegu teame, põhineb kogu meie mõtlemine ja tundmine sellel, et me jälgime teiste inimeste keha, et me asju haarame ja käsitseme. Ning üha enam koguneb ka viiteid sellele, et me võlgneme ka oma kõnevõime säärastele motoorsetele oskustele. Meie vaim eksisteerib vaid kehalises maailmas.

Ja on seeläbi lootusetult surelik.

Teatud määral. Ent kui me püüdleme kaugete eesmärkide poole, teeme endile selle väljavaate talutavaks. Kui Hiina keiser alustas müüri rajamist, teadis ta täpselt, et ta ei näe kunagi selle valmimist. Kuid ometi panustas ta sellesse ettevõtmisesse kogu oma jõu. Sest hilisemate põlvkondade ajudes elame me edasi. Ka see on teatud laadi resonants. Tänu sellele suutis inimkond luua kultuuri ja vabastada end bioloogilise evolutsiooni sundustest.

Vähestel inimestel on võimalik visandada Suurt Hiina müüri või nagu Verdi kirjutada 26 ooperit.

Kas see on oluline? Ka siis, kui inimene räägib edasi vaid veidi teadmisi, annab ta oma panuse sellele kultuurile, mis ületab surelikkuse. Aga võib-olla tuleb selleks, et seda niimoodi mõista, põrkuda nagu itaallased igal sammul mineviku jälgedega.

Intervjuu ilmus esimest korda 15. mail 2008 ajalehes Die Zeit.

© Die Zeit / Stefan Klein / Eggers & Landwehr KG

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson 

VITTORIO
GALLESE (48)
on Parma ülikooli neurofüsioloogia professor, peegelneuronite üks avastajaid. Ta on muu hulgas töötanud ·veitsis Lausanne’i, USA-s Berkeley ja Jaapanis Nihani ülikoolis. Ta on avaldanud üle saja teadusartikli erialaajakirjades ja raamatutes.

STEFAN KLEIN (42)
on õppinud füüsikat ja filosoofiat, doktorikraadi kaitses ka biofüüsikas. Ta on töötanud ajakirjade Der Spiegel ja Geo teadustoimetajana, praegu tegutseb vabakutselise autorina Berliinis.
Eesti keeles on Stefan Kleinilt ilmunud raamatud “Kas kõik on juhus” (Varrak, 2007) ja “Õnne saladus ehk kuidas tekivad head tunded” (Varrak, 2004).
Tema raamatutest on kujunenud tõelised rahvusvahelised teadusbestsellerid, mida on tõlgitud enam kui 20 keelde.