Alpinistid: Eva Liivak hukkus kaaslaste hulljulguse tõttu
"Julgestuseta laskumine 45° jäänõlval on igaühega juhtuda võiva tasakaalukaotuse korral ülimalt suure tõenäosusega fataalsete tagajärgedega. Sellisel kaldel kirkaga pidurdamine üldjuhul ei toimi, sest nõlva löödud kirkateraviku pidurdusvõimest ei piisa hetkega kogunenud suure kiiruse summutamiseks. Võrdluseks: suusahüppemägede maandumisnõlva kalle on 34°-42°," selgitasid 20-hooajase mägigiidi staažiga Grauen ja 7-hooajase mägigiidi staažiga Priimets Päevaleht Online'ile.
"Eva Liivakuga samasse gruppi kuulunud Arvi Jõersi kinnitus, et ta on isiklikult täielikult veendunud sellel marsruudil julgestuseta liikumise õigsuses viitab kogenematusele, avantürismile või soovile veenda ebakompetentset avalikkust, et teisiti laskuda ei saanudki ja kukkujal polnud õnne," leiavad Grauen ja Priimets.
Arvi Jõers on varem Päevalehele öelnud, et pidas julgestuseta laskumist õigeks. "Valinud tipu vallutamiseks ja ka allatulekuks sellel mäel lihtsaima võimaliku marsruudi, otsustati saatuslik nõlv ületada julgestusvarustuseta. “Olen isiklikult täiesti veendunud, et see oli õige otsus,” kinnitas Jõers.
“Sellises kohas ei ole võimalik libisevat kaaslast köie abiga kinni hoida, vaid sa lähed ise ka kaasa.” Otsuse end köiest lahti võtta olid teinud veel kaks alpinistide seltskonda, kes eestlastega koos laskusid.
Grauen ja Priimets: Eva Liivaku grupp oleks laskumist pidanud julgestama köitega
Kogenud mägironijate selgitust mööda ronitakse erandlikult ilma julgestuseta rohkete lahtiste kivide ja kaljunaelu mittepidaval marsruudil. Järsul jäänõlval, kui pole otstarbekas raiuda astmeid (näiteks liiga pikk nõlv), tuleb laskumisteele kinnitada alpinistide seonguks kasutatud köied. Kuueliikmeline grupp oma kolme 40 meetrise köiega oleks üsna kiiresti kinnitanud nõlvale 120 meetrit tugiköit ja seda grupi laskudes vabaneva 40 meetri kaupa pikendanud kuni ohtliku ala läbimiseni.
" Ajavõit või mugavus ei õigusta julgestuseta liikumisega kaasnevat potentsiaalset riski - see on võrreldav autode turvavööde kasutamise-mittekasutamisega," teatavad Grauen ja Priimets kokkuvõtteks.
Eva Liivak polnud veel väga kogenud mägironija
Urmas Grauen ja Ilmar Priimets rõhutavad, et alpinistide kogemused kogunevad järk-järgult üha raskemaid marsruute läbides: "Öeldakse, et alpinism algab 3b raskuskategooriast st. küllaltki rasketest marsruutidest ja tõeline alpinism 5a raskuskategooriast ehk rasketest marsruutidest."
Eva Liivaku ronitud tipud enne saatuslikku tõusu olid 1b, 2b ja PD raskuskategooriaga, see tähendab, et kerged ja keskmised. "Eduka kalju- ja jääronimisvõistlejana (kohtunike julgestusega aja peale ronimine) oli ta tehniliselt osav ja kiire ning küps raskemate kategooriate tõusudeks," leiavad Grauen ja Priimets.
Nõlvast allalibisemise tõttu hukkunud eestlased
1973. aastal sai surma üksinda Elbruse läänetipule (5 462 meetrit – 2b) tõusma hakanud Rein Tammeste. Eelneva 2b tipukogemusega alpinist hukkus allalibisemise tõttu.
1985.aastal sai surma allalibisemise tõttu surma enam-vähem sama kvalifikatsiooniga Tiina Tamm, kes laskus grupiga ja ilma julgestuseta Pik Leninilt (7 134 meetrit – 5a).
