Tõnu Mikiver koolitab garderoobikaaslased välja

Tõnu on minu kõige kauaaegsem tuttav mu kolleegide seast. Ma tunnen teda juba 1968. aastast, see teeb 40 aastat. Me töötasime koos Noorsooteatris ja siirdusime sealt enam-vähem ühel ajal ka Draamateatrisse. Tõnuga oleme käinud väga palju ringreisidel ja mänginud koos laval.

Ta on kindel ja distsiplineeritud partner. Ta võtab asja väga tõsiselt, mõnikord ehk isegi liiga, ja heidab endale tihtipeale liiga palju ette. Seetõttu on teda mõnikord raske või kurb kõrvalt vaadata, sest ta on harva endaga rahul.

Tõnu Mikiver on Eesti kõige tuntum hääl. Kui ta peaks pahane olema, et teda tuntakse pigem hääle kui näo järgi, siis peaks ta päris loll olema. Aga tegemist on targa mehega. Kuna hääl on ka teenistus, siis on see talle jumala kingitus.

Kui töövärgindus ära lõppeb, löövad välja Tõnu vead. Tõnu nimelt teab väga palju rumalate sõnadega luuletusi. Ja ega ta ema, proua Hilda, ka suu peale kukkunud ole. Neil oli väga eluterve perekond, ja kui vaja, siis ikka öeldi poistele, nagu asi on.

Ka narrib Tõnu oma garderoobikaaslasi, teeb igasuguseid vigureid, nii et ei või teada, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt. Neid vigureid tuleb ikka iga päev ja nendest rääkida oleks ebatsensuurne. Võib öelda, et see on Tõnu Mikiveri koolitus – kõik meie garderoobi poisid räägivad rumalaid sõnu. Aga mulle see Tõnu narritamine väga meeldib. Kui garderoobiuks avaneb ja sealt möödub mõni naisterahvas, siis on kõik väga härrasmehelik.

Nõukogude ajal käisime igal suvel ja sügisel koos teatri ringreisidel. Kuna oli defitsiidiaeg, ei olnud poodidest midagi saada, ei kingi ega hambapastat, aga meil oli alati tahtmine midagi osta. Tõnu ja Ivo Eensalu läksid ükskord poodi ja seal olid kõik riiulid tühjad. Vaatavad siis klaasvitriini alla ja hakkavad rääkima: “Oota, ma vaatan korralikult, küll see kuskil siin on. Peab ju kuskil olema. Ants ütles, et tema sai.” Poemüüja tuleb ja küsib, mida mehed soovivad. Tõnu ja Ivo: “Küll me ise vaatame ja leiame.” Ning räägivad edasi, et Ants olevat saanud. Tühjas poes olev müüja küsib uuesti: “No öelge, mida te tahate!” Tõnu ja Ivo vastavad lõpuks, et nad tahavad hambapastat. “Ei ole!” vastab poemüüja, kellele mehed vastu ajavad, et Ants ju sai. Poemüüja leebub ja toob tagant ruumist mõlemale ühe hambapasta.

Samamoodi saime Saaremaalt mu naisele kingad. Eks igal pool oli tagaruumides kaupa, osas kohtades ei saanud me selle pulliga midagi, teistes kohtades tunti ehk nägupidi ära ja halastati ning me saime, mida tahtsime.