Seda teevad nad endisest miilitsast Jeesuse juhtimisel. Nende ideaal on ökoühiskond, mis ei sõltu muust maailmast ning kus valitseb sõbralik üksteisesse suhtumine. Neid juhib ennast uuestisündinud Jeesus Kristuseks pidava õpetaja Vissarioni usk sellesse, et ainult nii on või-malik inimkonda päästa sõdadest ja tarbimismeeletusest.

“Kui me siia saabusime, polnud eriti taevast nähagi. Ümberringi oli ainult üks tohutu taiga,” räägib üks Krasnojarski krai lõunaossa rajatava Päikeselinna esmaasukaid Aleksandr Lunin (47) sellest, kuidas ta koos kaaslastega 1994. aastal oma elu sisuliselt otsast alustas. Pealegi viisil, mille enamik inimesi 21. sajandi künnisel välja naeris – paljakäsi, abiks vaid mootorsaag ning mõned hobused.

Nüüdseks on taigast, kus puud on keskmiselt 30 meetrit kõrged ja kaks-kolm korda jämedamad kui Eesti metsas, käte jõul maha saetud ja puhtaks roogitud uskumatud 80 hektarit! Tekkinud kaks küla näevad 14 aastat pärast asutamist välja nagu Tallinna ümbruse suvilakooperatiivid 1980. aastatel.

Kes on need linnast taigasse põgenenud inimesed?

1990. aastal nägi endine liiklusmiilits Sergei Torop enda sõ-nul 4200 kilomeetri kaugusel Moskvast, Siberis Minussinski linnas ilmutust, et ta on uuestisündinud Jeesus Kristus. Järgmisel aastal pidas ta õpetaja Vissarioni nime all esimese avaliku jutluse ning asutas “Viimse õpetuse kiriku”. See on segu paljudest religioonidest, usub uuestisündi, peab väga oluliseks loodusega harmoonias elamist ning taimetoitlust. Õpetuse järgijad ei tohi peale liha tarbida ka alkoholi ega suitsetada. Piimatoidud on lubatud ainult lastele ning rasedatele. Vissarionlastele avaldab tugevat survet vene õigeusu kirik, kes peab neid väärusulisteks.

Taigasse Päikeselinna saabudes võtab mind vastu n-ö ülemvaataja Jevgeni Plotnikov, kes loeb mulle kohe sõnad peale. “Siin ei vannuta, ei kanta relvi, ei jooda alkoholi, ei suitsetata, ei sööda liha. Narkootikume ei tohi tarbida. Kui sul on midagi neist kaasas, siis jäta palun väljapoole küla,” lisab ta.

Neil on oma ajaarvamine, mille järgi praegu on 48. aasta, sest nii palju aega on möödunud Vissarioni sünnist. Jõulud on 14. jaanuaril, kui on Vissarioni sünnipäev.

Kahes Krasnojarski krai rajoonis elab vissarionlasi 30 kü-las. Ilma nendeta oleks enamik neid külasid ammu välja surnud või suremas. Kokku on neid umbes 5000 inimest, kes on linnast maale põgenenud ja kellest ligi kolmveerand olevat kõrgharidusega. Üle maailma loendatakse õpetuse toetajaid juba üle 15 000 inimese.

Mis on Päikeselinn?

Lähima bussiühendusega külani on sealt taigast mööda väga halba teed ligi 50 kilomeetrit. Aga ka selle väga halva autoteeni tuleb Päikeselinnast mööda taigat jala kõndida seitse-kaheksa kilomeetrit. Talvel tehakse üle soo talvetee ehk zimnik, mida mööda pääseb ka traktoriga ligi.

Päikeselinn jaguneb kaheks. Suurem osa elanikke elab n-ö all-linnas, mida kutsutakse romantiliselt Koidukloostriks. Nende Jeesus koos lähimate jüngritega elab samas kõrval mäe otsas, mida kutsutakse Taevakloostriks. Sinna viib tee 400 meetrit ülesmäge.

Koidukloostris elab praegu umbes 180 inimest ehk 40 peret ning Taevakloostris veel viis peret ehk 20 inimese ringis.

Ökolinna ehitamiseks on vissarionlased võtnud riigilt pika-ajalisele rendile sada hektarit maad, mis neil on õigus hiljem välja osta. “Üle 200 maja ei tule, sest siis tekiks inimestel emotsionaalne ülepinge ja nii palju inimesi oleks ka juba loodusele koormav,” räägib Saša Lunin, minu teejuht Päikeselinnas. Lunin viipab käega laialt üle taiga: kui Päikeselinn õnnestub, siis ümberringi taigas on küllalt ruumi teiste samasuguste linnakeste rajamiseks. Päikeselinn oleks võinud tekkida suvalisse kohta, ütleb Lunin. Vissarion otsis sobivat kohta Kesk-Siberist.

“Õpetaja (s.o Vissarion – J. P.) sõitis siia esimest korda helikopteriga ja nägi seda mäge. Õpetaja palvetas seal kolm päeva ja teatas, et loodus on valmis meid siin vastu võtma,” selgitab Lunin, miks ollakse just selles paigas. Mäel asubki nüüd Taeva-klooster.

Vissarionlased ei raja “linna” taigasse niisama. Neil on olemas projekt, mille Vene riigivõim on ametlikult kinnitanud. Ülevalt vaadates näeb asula välja ringikujuline. Keskmeks on vabaõhukirik, millest lähtuvad 14 pikka tänavat nagu päikesekiired. Tänavaid ühendab omakorda kaks ringteed. Peatänav kannab nime Kristalne Värav. Veel on näiteks Mänguvihma, Hõbeallika, Linnutee ja Teemantroosi nimega tänav. Romantiline.

Taigast on raadatud isegi plats viljapuuaia jaoks. Viieküm-neaastane kõrgharidusega aednik Vladimir Skomorohhov ütleb, et seitse aastat tagasi istutatud õuna- ja pirnipuud annavad taigas tänavu tonni saaki. Kahesaja inimese peale pole seda küll palju, aga ikkagi väike kangelastegu.

“Tule vaata, mis siin on! Usud oma silmi? Need on jah viinamarjad, kasvavad kolmandat aastat ning annavad juba saaki,” teeb Volodja mulle ekskursiooni ilmselt ühes maailma kummalisemas aias.

Igal majapidamisel on ka oma aed, kus kasvatatakse palju eri juurvilju. Üldiselt püütakse toituda sellest, mida ise kasvatatakse. Krundid on kõigil võrdselt 120 ruutmeetri suurused.

Päikeselinna elu juhtimine käib kollektiivselt. Kõik 45 meest tulevad kokku ja teevad koos otsused. “Kui vaja, siis võime alati õpetajalt nõu küsida, näiteks helistame talle oma ühiskoosolekult,” seletab Lunin otsustamismehhanismi. Päikeselinnas on suurepärane mobiililevi, isegi EMT levib seal. Siiski – “linna” meeste hulgast on valitud välja viisik, kes on n-ö tööde organisaatorid, teisisõnu Päikeselinna mänedĻerid.

Tavaline elukorraldus näeb välja nii, et igal hommikul kell seitse (talvel kell kaheksa) kogunevad elanikud keskväljakule vabaõhukirikusse oma liturgiale, mis kestab 15 minutit. Pärast seda on väike elanike koosolek päevaste asjade arutamiseks. Tööpäeva algus on kell 8.30. Lõuna algab kell 12 ja kestab kaks tundi. Tööpäev lõpeb kell kuus õhtul.

Kaks päeva nädalas teevad kõik ühiskondlikult kasulikku tööd – ehitavad, mida vaja, ning korrastavad küla. Lisaks saadavad “suurel maal” asuvad vissarionlaste külad iga nädal Päikeselinna töödele appi mitukümmend vabatahtlikku.

Enamik suuremaid töid ja majaehitusi tehakse talgukorras. Näiteks 650-kilone kirikukell toodi lähimast külast kätel kohale ja vinnati veel 400 meetrit mäe otsa. Selleks kutsuti küladest sadu mehi appi.

Pühapäeval toimub Taeva-kloostris pidulik liturgia ning kohtumine oma Jeesusega. Siis on Päikeselinnas külas alati palju usklikke eemal asuvatest tavalistest küladest.

Esmaspäev on päikeselinlastele ametlik puhkepäev. Esimesed seitse aastat polnud ühtegi puhkepäeva, räägivad vanad elanikud. Siis käskis nende õpetaja vahel puhata ka.

Näha on, et inimesed naudivad elu taigas ja teevad plaane, mida näitab kas või see, et 200 elanikust 60 on lapsed. Tänavu on sündinud kaheksa last. Kõik sealsamas taigas. Elanike seas on mitu arsti. Lunin väidab, et veel pole ükski naine sünnitades surnud.

Üldse pole Päikeselinnas veel surnud ühtegi inimest. Enamik pole aastate jooksul kordagi haigegi olnud. Neil on oma ambulatoorium, kus töötavad isegi hambaarst ja masseerija. Inimesed teevad palju tööd, massaaĻ on neile hea, ütleb Lunin.

Hulk lapsi tähendab, et taigasse on ehitatud lasteaed ja kool. Lapsi õpetavad vissarionlased ise. Iga veerandi lõpus viiakse lapsed lähimasse ametlikku kooli riigi õppeprogrammi järgi eksameid andma. Esiteks sellepärast, et lastel peab olema võimalus minna ülikooli õppima ning valida endale soovi korral teistsugune eluviis kui vanematel. Kellelegi ei sunnita sellist elu peale.

Seadusi täidetakse täpselt

Teine põhjus on see, et üks Vissarioni õpetuse punkte ütleb: kõiki ilmalikke seadusi tuleb täpselt täita! Venemaal peavad aga kõik lapsed täitma riigi koolikohustust, mis nüüd on juba 11-klassiline.

Piinlikult seaduste järgimine tähendab näiteks ka seda, et kõik taigast puude maha võtmised tuleb kooskõlastada riigivõimuga. Kuigi on selge, et inimtühjas paigas keegi muidu puid ei loenda.

“Me ei taha ainult jutlustada, et meie usk on tugev, vaid reaalselt seda oma eluga näidata. Näidata, et rasketes tingimustest saab elada rõõmsalt, õnnelikult, üksteist armastades ning loomulikult palju tööd tehes,” kinnitab mulle Dagestanist Päikeselinna elama tulnud kiviraidur Ali Tšurukov, kelle juures ööbin. “On mõnus tunne, kui kogu su elu sõltub ainult sinust endast.”

Enamik Päikeselinna maju on puust ja nende hulgas on isegi kolmekorruselisi. Ali kavatseb ehitada esimese kahekorruselise kivist maja. Ja mitte lihtsast kivist – marmorist! “Kust sa seda veel võtad?” küsin imestusega. “Aga sa vaata aknast välja!” vastab ta. Eemal paistavad otse maapinnal valge marmori lademed.

Ühes detailis tuleb Ali maja samasugune nagu teistel. Päikeselinnas pole kellegi välisuksel isegi lukukohta.

Autosid “linnas” ei ole ega Lunini sõnul ka ei tule. Ainult ehitamise tarbeks tuuakse vajaduse korral talvel zimnik’ul eritehnikat. Põhivedu käib hobusega.

Elektritegemiseks on ökolinnakeses iga maja küljes päikesepatareid, mille üks plaat maksab 2000 rubla (850 krooni). Mõnel majal ripub neid kümmekond. Nendest saadakse 12-voldist pinget, millest muunduri abiga saab 220 volti. Ali ütleb, et kui päike päev otsa paistab, saab õhtul kolm tundi telerit vaadata. Muu elektrivajaduse katvat patareid ka talvel. Suurema elektrivajaduse rahuldamiseks on Päikeselinnas bensiiniga töötavad generaatorid. Kavas on ehitada lähedusse väike hüdroelektrijaam.

Prügiga tehakse nii, et mis võimalik, see viiakse põllule või maetakse maha. Rauajäätmed ja muu ohtlikum rämps veetakse talvel mööda lumeteed minema.

Vissarioni ja tema järgijate ideaal on rajada taigasse ühiskond, mis saaks hakkama ümbritseva maailmata. See omakorda tähendab, et ka raha pole neil vaja. Esialgu on ideaal aga kaugel ning rahata vissarionlased toime ei tule. “Esimestel aastatel oli meil kõigil varu, panime raha ühiskassasse ning muret polnud,” räägib Lunin. See tähendab, et enamik müüs linnades oma korterid-autod maha ning võttis raha kaasa.

Praegu teenitakse raha puust mööbli tegemise ja muu käsitööga. Toetajad üle maailma teevad annetusi Päikeselinna jaoks. Ümberkaudsetes külades elavad vissarionlased saadavad enda teenitust kümme protsenti neile.

“Iga kuu eraldab kirik iga Päikeselinnas elava inimese kohta raha hädatarviliku ostmiseks,” ütleb Lunin. Pinnimise peale täpsustab ta, et seda on suurus-järgus 600 rubla (260 krooni).

Võrreldes algusaastatega on Vissarion teinud oma õpetuses mitugi järeleandmist. Nagu ta ise on öelnud: selleks et oma ideaalühiskonda kiiremini luua. Näiteks jutlustas ta algul, et kõik tuleb teha oma kätega. Käsitsi võttis aga võimsate seedrite saagimine väga kaua aega. Nii lubas Vissarion kasutada mootorsaage, hiljem osteti ka bensiinigeneraatorid.

Küsin Sa‰a Luninilt, mida ta peab Vissarioni õpetuses Päikeselinna elanike jaoks kõige olulisemaks. “Et ei tohi kellestki halvasti mõelda – see on kõige olulisem tema 61 käsust,” vastab Saša. “Sa ei tohi solvuda ega midagi nõuda. Pead võtma teist inimest sellisena, nagu ta on. Pead olema lahke.”  

Vissarionlaste külaelu reeglid

•• Elada on siin lihtne, sest inimesed on abivalmis ja avatud, lausub mulle vissarionlaste elukorralduse põhimõtteid õpetanud Igor Beljajev, nende suurima küla Petropavlovka vanem.

Otsustamine

•• Ühes külas elavad vissarionlased moodustavad “pere”, kes ise otsustavad, mida ja kuidas teha. “Pered” on viie- kuni mitmesajaliikmelised. Nõupidamistel selle üle, mida ehitada, keda abistada jne, osalevad ainult mehed kui majapidamiste pead.

Iga küla “pere” eesotsas on vanem (starosta), kes põhiliselt hoolitseb küla sotsiaalsete murede eest. Kõigi 30 küla vanemad kogunevad nõupidamisele üks kord kuus.

Eelarve

•• Igal külal on oma eelarve, mis koosneb annetustest. Üks “peresse” kuulumise tingimusi on toetada külakassat. Need, kes saavad palka töökodades või saeveskis töötamise eest, maksavad teatud protsendi külakassasse. See on vabatahtlikult kohustuslik. Igas külas on oma protsent, mille keskmine jääb 30 protsendi kanti. Eelarvest antakse osa raha ka Päikeselinna ehitamiseks.

•• Näiteks Petropavlovka küla “pere” eelarvesse laekus eelmise aasta novembris 185 000 rubla ja kulus 168 500 rubla. “Pere” 101 liikmelt laekus

132 000 rubla, ülejäänu oli muu tulu, sellest 25 000 rubla “perele“ kuuluva poe tulu.

Töö

•• Iga nädal kulutatakse üks päev ühistööks, laupäevakuks. Kõik küla mehed kogunevad kokku ning aitavad kas kellelgi maja või aeda ehitada või kaevu kaevata või teevad heakorra-töid. Enne seda panevad abivajajad ennast koordinaatori juures kirja, näiteks: mul on vaja appi kaht meest katust lappima.

•• “Elu on siin küll füüsiliselt raskem kui “suurel maal”, aga selle eest pole siin seda valet, pettust ja agressiivsust, mis seal. Paljud ongi selle eest siia põgenenud,” ütleb Igor Beljajev.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid