Guillermo Del Toro viimane film “Hellboy: Kuldne armee” köidab publikut mitmel tasandil. 1993. aastal esimest korda ilmavalgust näinud superkangelase Hellboy koomiksisarjale toetuv filmilugu nimitegelase uskumatutest juhtumustest on juba teine.

Del Toro lavastatud filmisarja neli aastat tagasi valminud avaloos nägime, kuidas liitlasväed päästsid Teise maailmasõja ajal väikese põrgulise kurikaelte käest ja kuidas täiskasvanud Hellboyst (Ron Perlman) sai New Yorgis asuva paranormaalsete uuringute ja kaitse büroo salarelv.

Kuna tegu on mitmemeetrise, punast värvi, sarvemüksude ja pika sabaga tegelasega, on üsna loogiline, et Hellboy tunneb end ajal, mil ta maailma ei päästa, üsna üksikuna. Tema lähemad kaaslased on samasugused heidikud kui ta ise: amfiibolevus Abe Sapien (Doug Jones) ja Hellboy südamedaam Liz Sherman (Selma Blair), kes lahvatab iga kord erutudes põlema.

Nüüd, filmisarja teises osas, peab Hellboy koos oma jõuguga peatama fantaasiamaailma printsi Nuada (Luke Goss), kes tahab inimkonna tasakaalu kõigutada kõikvõimsa kuldse armee abil.

Ei saa pahaks panna, kui filmi süžee tundub kinovaatajale primitiivsevõitu, kuid uskuge mind – Del Toro ei ole režissöör, kes valiks lihtsaid lahendusi. Mehhikost pärit filmilavastaja, kelle senised filmid, nagu “Saatana selgroog” (2001) või “Paani labürint” (2006), on läbi imbunud tema kodumaa või Hispaania kunstist ja folkloorist, toob oma goyalikud nägemused ka Ameerika superkangelase Hellboy maailma.

Kumba elu tahta?

Tulemuseks on visuaalselt ilus ja vaimukas muinasjutulik märulifilm, mille lõppedes pole enam selge, kumb maailm on elamiseks õigupoolest parem koht – kas see, kus elame meie, või see, mida inimsilm ei näe. Igatahes tuleb see küsimus pähe oma olemuselt eleegilise stseeni lõpus, kus Hellboy peab ühe kurja istikuga maha vihase võitluse – kes kinno läheb, see saab aru.

“Hellboy: Kuldne armee” on meeldiv film ka selle poolest, et siin on panustatud loos esinevate karakterite isikupärasse, mida märulifilmižanris pahatihti ei kohta. Ka näitlejad on keskmisest kõvasti paremad, sest eks katsuge tulla välja hea etteastega, kui te olete kas poolenisti (Hellboy) või pealaest jalatallani kängitsetud kostüümi, mille alt pole näha väiksematki nahalappi (Abe Sapieni tegelaskuju või ennast skafandris peitev überülemus Johann Krauss, hääl Seth McFarlane’ilt). Nendega võrreldes on “põhipaha” rolli mängiva Luke Gossi ülesanne õige kerge, sest tema saab end väljendada kogu keha ja miimika abil.

Lõpetuseks võib nentida, et olgu tegu kui tahes visioonirikka režissööriga, kui Hollywoodi filmi on vaja “pahasid”, siis tuuakse ikka mängu Briti näitlejad, kes teevad alati veenvalt ära mõne maailmavallutajast psühhopaadi rolli.