Anatoli Tafitšuk: jou jou, mis toimub, teeme teatrit!
— “Erisaade” meenutab natuke Ashton Kutcheri tüngasaadet “Punk’d”, sest kui inimene ikka ei tea, mis sorti saade “Erisaade” on, siis võib ta tünga saada. Kuidas sulle sobib inimeste lollitamine?
— Naudin seda täiega. Suvel enne teatrikooli minemist mängisin Tallinnas ühtedele Vene emo-poistele Ameerika turisti, USA-st pärit venelast. Vanalinnas on ju nii palju turiste, et võid isegi märkamatult üheks nendest muutuda. Kaks päeva mässasin nendega, mängisin oma osa lõpuni. Nad viisid mind kontserdile ja puha.
— Suure publiku ette astumine, nende ootustele vastamine nõuab julgust, nagu ka reporteritöö, kus tuleb Vilja Savisaarele armastusluulet lugeda või Kristjan Kasearult inimarengu raporti kohta küsida. Kust kohast tuleb sinu julgus või on see pigem selline esinejanatuur?
— Ma arvan, et aitab kaasa see, kust ma olen pärit, kus on mu kodu ja juured. Vaba suhtlus kodus, ülevoolavus ja temperament – see teeb lahtiseks ja nii ei olegi lavalist hirmu. Kardan ainult siis, kui pean õppejõududele eksamit andma – see on kõige karmim publik. Muidu mind ei huvita, kas saalis on kriitikuid või teatritegelasi.
— Kust tuli su karjäärivalik, miks soovid saada näitlejaks?
— Viiendas klassis läksin näiteringi, sest seal käis palju tütarlapsi. Aga kaheksandas klassis avastasin, et ka näitlemine meeldib mulle. See oli mulle ehk hea väljapääs, kuna suur tarkpea ma just pole. Sain koolis hakkama, aga tegin ja pingutasin vaid nii palju, kui oli vaja. Armastan küll näitlemist, aga see oli ka edasise hariduse osas lihtsam väljapääs.
Mõne aastaga Viljandis õppides olen endale selgeks mõelnud, et tahan teha näitlejatööd sellepärast, et see on pidev areng, mis ei lõppegi ära.
Liinitöö saab otsa, baristal saab kohv otsa, aga näitlejatöö on nii abstraktne, et see ei saa ka ühe rolli või lavastuse sees otsa. Mõnus!
Võin küll televisioonis mingeid asju teha, aga põhisuund on mul ikkagi teater. Kuigi ka “Erisaates” olen mingil määral rollis – pean olema ülevoolav ja hästi aktiivne. Olen ka päriselus selline, aga eks rollilahendused tulebki enda pealt teha.
— Kuidas muidu on pärast Tallinna Viljandis elada?
— Väga mõnus, kuigi tegelikult tahaksin millalgi Tallinna tagasi. Alguses, kui ma Viljandisse läksin, siis Kalju (Komissarov – T. L.) noris minuga paar nädalat. Läksin sinna mingi oma Tallinna attitude’iga (suhtumisega – T. L.), et “jou-jou, mis toimub, teeme teatrit”. Sain siis Kalju käest piki päid ja jalgu, ja enam ei olnud nii.
— “Erisaade” reklaamis sind kui inimest, kelle missioon on eestlaste ja mitte-eestlaste vaheline lõhe kinni püüda ja anda innustav hoop integratsioonitagumikku. Kuidas sina – ukrainlaste laps – Eestis integratsiooni tunnetasid (kui üldse tunnetasid)?
— Mina ei tundnud eriti midagi, kui Eesti iseseisvus, elasin väikeses kohas nimega Oisu, kus ümberringi olid sõbrad ja keegi mulle sõrmega ei näidanud. Mul läks hästi. Minust kümme aastat vanemad õde ja vend said end mingil määral muulasena tunda, neile ikka aeg-ajalt öeldi “tšuktš”. Aga minu ajal olime juba niivõrd assimileerunud, et ei olnud probleemi.
Kord käisime kursusega lasteaias etüüde tegemas. Mässasime kursusevennaga laua peal oleva tassiga, mille sees olevat viimast tilgakest tahtsime ära juua, aga kuidagi ei saanud tassi kätte, see jäi laua külge kinni ja nii edasi. Kursusevend ütles mulle mängu käigus Jüri ja mina talle Vladislav. Seda laval iseenesest tekkinud nime üritasin hästi palju kasutada.
Integratsioon on õilis eesmärk, aga paraku on see ka väga keeruline. Lõppkokkuvõttes võid ju inimese vastu viisakas olla, aga sa ei võta teda ikkagi päris omaks, ta on ikka muulane. Nii et Urve Palole jõudu ja jaksu! (Anatoli elu suurim šokk oli “Erisaate” väitel see, kui ta saadet tehes rahvastikuminister Urvo Palolt teada sai, et integratsioon ei saa kunagi valmis – T. L.)
— Kursusega Von Krahlis mängitud Villu Tamme tükis “Haned võlgu” avaldas muljet just sinu koomiline vene maffiapealiku roll. Millised rollid meeldivad sulle endale?
— Mul on traagiline värk sellega. Nali tuleb küll hästi välja, aga tegelikult võitlen selle vastu. Koomiku mure ongi alati see, et ta tahab traagilisi osi mängida. Arvan, et tahaksin rollidesse eelkõige mitmekülgsust, tegelast, kelles on varjul omadusi, mida on raske alguses märgata, kuid mis lõpuks vaatajani jõuavad. Mitmekihilisust, mida on raske luua. Väljakutset, et kuskil on midagi peidus.
Muidugi on tegelikult kõik rollid huvitavad, ka kuusekese oma. Aga eks see ole noore näitleja jutt, et vahet pole, mis roll. Muidugi on vahe, peaosa on ikka peaosa ja kõrvalosa on kõrvalosa. Üks õppejõud ütles hästi, et hea lavastaja ei panegi parimat näitlejat peaossa, vaid tugiossa, et aidata peaosatäitjat. Kuid see on ainult üks teooria.
— Millist teatrit sa vaataksid ise hea meelega?
— Draamat. Kui komöödiat, siis juba tragikomöödiat. Midagi, kus oleks ikka hingelist action’it. Ma ei käi väga palju teatris, ei teagi, miks. Peaksin kirjutama uurimistöö, miks teatritudengid teatris ei käi. Kas see rikub teatritudengi loomust? Kas see tekitab nähtu pealt mõtteid ja seega on nähtu pealt loodu juba kordus, sublimatsioon?
Aga kui me ei käi, kas oleme siis puhtama vaatega ja teeme rohkem enda asja? Aga samal ajal on vaja ju teada, mis ümberringi toimub…
— Rakvere teatri etenduses “Kuidas elad? ... Ann?!” mängisid sa bändis trumme. Kas see oli miski, mille pidid spetsiaalselt selgeks õppima?
— Jah. See oli umbes nii: teeme nüüd tüki “Ann”, sina oled Oleg, see venelane (jälle!), ja hakkad trumme mängima. Olin küll enne bändi teinud, mängisin noorena metal-bändis bassi (imiteerib karmi kitarripiinamist – T. L.), aga ega ma pillimängust midagi eriti ei teadnud. Koordinatsiooni õpime koolis ka, aga tempot oli trummidel raskem kätte saada. Õnneks on mulle seda tunnetust looduse poolt antud, nüüd peab ainult lihvima.
Nüüd on trummimäng mulle väga armsaks saanud, olen avastanud, et mul on lõpuks hea hobi olemas.
— Kas viskasid trummipulki ka publikusse?
— Nalja teed? 150 krooni pulk! Ei! (Naerab.)
Kes ta on?
Anatoli Tafitšuk
•• Sündinud 25. veebruaril 1985 Oisus.
•• Vanemad ukrainlased, kolisid töö tõttu Eestisse.
•• Lõpetanud Türi majandusgümnaasiumi.
•• Õppis Tallinnas natuke hotellindust, töötas eri ametites, nagu barista ja maaler.
•• Lõpetab sel kevadel Viljandi kultuuriakadeemia näitlejaeriala 7. lennu.
•• Tuleviku on kindlustanud pärast ülikooli kohustuslikku ajateenistusse minnes.
Senised rollid:
•• Draakon – “Draakon” (Kuressaare Linnateater, lavastaja Helen Rekkor)
•• Merlin – “Tõsimeelsed näitlejad” (Viljandi kultuuriakadeemia, lavastaja Igor Uibo)
•• Jaagup jt – “Haned võlgu” (Teatrilabor, lavastaja Jaanika Juhanson)
•• Erinevad – “Marilyn” (Ugala, lavastaja Kalju Komissarov)
•• Oleg – “Kuidas elad?... Ann?!” (Rakvere teater, lavastaja Sven Heiberg)
•• Andres/Ants – “tõde : EI : õigus” (Viljandi kultuuriakadeemia, lavastaja Helen Rekkor)
•• Erinevad – “End-Sa-Pese” (Ugala, lavastaja Jaanika Juhanson)
•• Mänginud sarjades “Ohtlik lend” ja “Kelgukoerad”.
•• Alates septembrist on ETV “Erisaate” noor reporter.
•• “Erisaade” on ETV eetris igal esmaspäeval kell 20.35.
