Nooruslikkus ei küsi aastatest ja mõni inimene on rauk juba pärast puberteeti. Mõni, nagu Kaie Mihkelson, on heas mõttes nooruslikult rahutu ka vanema daamina. Sestap polnudki mingi üllatus, kui Kaie Mihkelson oli näitetrupis, kes tegi tänavu Nargen festivalil ülipõneva teatrikatsetuse “Katkuaja lood”, milles riskiti teha midagi enneolematut ega kardetud läbikukkumist, ning mis saigi osaliselt teoks.

Üllatav ei ole seegi, et Kaie Mihkelson oli Tartu Sadamateatri etenduse “Roberto Zukko” näitetrupis. Seal hakkas esmakordselt paistma lavastaja Tiit Ojasoo kui Tiit Ojasoo. Küllap otsivad noored enesekehtestajad neid, kellel on avatust kaasa tulla. Sestap tehaksegi panus Kaiele, kes võtab kutse vastu ja annab endast parima.

Tagasi ei vaata

Kaie Mihkesonil oli loome­periood, mil ta mängis suure hulga peaosi Evald Hermaküla lavastustes ja kus oli nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Ent selle perioodi tähendus koorus välja hiljem, siis, kui Hermaküla loodud trupp laiali läks ja asus tööle, kus juhtus. Siis ilmnes, et Mihkelsonil nagu teistelgi (Aleksander Eelmaa, Hendrik Toompere, Raimo Pass jt) on kogutud suur valmisolek teha teatrit looval viisil, sellisel, kus tuldud teed ei käida. Ja kus õnnestumisi tuli rohkesti.

Kaie Mihkelson koduneb teatris hästi ja see kehtib tema Endla, Noorsooteatri ja praeguse Draamateatri aja kohta. Ent kui tuleb väljast põnevaid pakkumisi, ei kõhkle ta koduteatrile truudust murda. Selliseid huvitavaid tegemisi on olnud tänuväärselt mitu.

Kaie Mihkelsonil on tänu ta tööle üks kultuuriline mõõde – “Kõrboja peremeest” ja “Nipernaadit” on mängitud ka teatris, kuid film on mõjult kõvem. Sestap on Tammsaare Kõrboja Annal ja Gailiti Inriidil Kaie Mihkelsoni nägu. Ikka selle pärast, et need rollid said filmis tehtud nii meeldejäävalt hästi.

Palju õnne sünnipäevaks!