Obama: McCain tähendaks Bushi kolmandat ametiaega
Enamik ameeriklasi arvab või pigem loodab, et Barack Obama saab paremini hakkama majandusprobleemidega, ning viimastel nädalatel on paljude vaatlejate meelest just see suurendanud tema ülekaalu populaarsusküsitlustes.
Sel nädalal käis Obama välja oma uuemad ettepanekud, kuidas just n-ö lihtsat ameeriklast majandussurutises aidata. Nii kehtestaks ta kolmeks kuuks moratooriumi, mille jooksul ei saaks osa panku võtta kodulaenu tasumisega hätta sattunutelt ära kinnisvara.
Ta annaks ettevõtetele 3000 dollarit maksusoodustust iga loodud töökoha kohta, lubaks inimestel võtta välja kuni 15 protsenti ehk kuni 10 000 dollarit oma pensionifondist ilma maksuta ning moodustaks föderaalfondi, kust saaksid laenu osariigi- ja linnavalitsused.
Edasiste finantssekelduste vältimiseks annaks ta valitsusele suurema õiguse reguleerida rahasüsteemi ning Föderaalreserv peaks samuti saama ulatuslikuma järelevalveõiguse.
Majandusteemad
Maksukärped jõukamatele tuleb tema meelest kaotada, keskklassile aga annaks ta maksusoodustusi 5000 dollarit inimese ja
10 000 dollarit pere kohta. Maksude deklareerimist tuleb lihtsustada ning vanurid, kelle sissetulek jääb alla 50 000 dollari aastas, ei peaks makse enam maksmagi. Et aga raha ikkagi föderaaleelarvesse tuleks, teeks ta seadusandjale kohustuseks leida iga uue kulutuse kohta uusi maksutulusid ja uute maksukärbete kehtestamise korral tuleks siis mõistagi leida ka uusi tuluallikaid.
Obama on pidanud vajalikuks riiklikku tervishoiukindlustust, mis võimaldaks inimestel saada kindlustuskatte niisamuti, kui seda saavad föderaaltöötajad. Raha selleks saadakse maksust, mis kehtestatakse neile tööandjatele, kes tervisekindlustust oma töötajatele ei paku. Üksikisikud ei tohiks kaotada ka tervisekindlustust, kui nad töökohta vahetavad. Ravimihindade alanemist loodab ta aga sellest, et ravimeid lubataks ka välismaalt osta.
2050. aastaks soovib Obama vähendada süsinikdioksiidi emissiooni 80 protsenti 1990. aastaga võrreldes, 2020. aastaks tuleks aga jõuda samale tasemele 1990. aastaga. 2030. aastaks soovib Obama vähendada USA üldist naftatarbimist vähemalt 35 protsenti ehk kümne miljoni barreli võrra päevas, mis ühtlasi peaks tähendama välismaisest naftast sõltuvuse vähendamist. Bensiini hinna puhul tuleb tema meelest kontrollida kütusetootjate tegevust.
18 aastaga tuleb saavutada autode kütusekulus kahekordne kokkuhoid. Selleks annaks ta autotootjaile maksusoodustusi, suurendamaks investeeringuid kergemate materjalide ja ökonoomsemate uute mootorite väljatöötamiseks.
Biokütuste osas on Obama eesmärgiks, et juba 2012. aastal oleksid kõik uued autod “kütusepaindlikud” ehk siis kasutaksid ka muid kütuseliike peale fossiilset päritolu vedelike. Rõhk tuleb panna tselluloosist etanooli tootmisele, kuid sihiks peab olema selle saamine mitte (toidu- ja söödakõlblikust) teraviljast, vaid muust taimsest materjalist.
Välispoliitika
Obama on kuulutanud, et välispoliitikas peavad esikohal olema diplomaatia ja läbirääkimised, mitte aga sõjalised aktsioonid. Ta on öelnud, et peaks eeltingimusteta kõnelusi ka selliste vaenulike riikide liidritega nagu Iraan, Süüria, Põhja-Korea ja Venezuela – pälvides sellega vabariiklastelt etteheited naiivsuses. Ta on küll täpsustanud, et mõistagi peaksid sellised läbirääkimised olema korralikult ette valmistatud. Tugevad riigid ja tugevad presidendid kohtuvad vastastega ja räägivad nendega, on ta öelnud ja lisanud, et teistmoodi on proovitud, kuid kasu pole sellest olnud.
Obama on olnud Iraagi sõja vastu, kuid senaatorina ei pidanud ta selles küsimuses hääletama, sest ta lihtsalt polnud sõja algul veel senatis. Ta on öelnud, et toob USA väed välja 16 kuu jooksul pärast seda, kui ta järgmise aasta jaanuaris Valgesse Majja kolib. Ta on väitnud, et tema vastuseis sõjale algusest peale võimaldab tal senisest vabariiklikust poliitikast selles osas selgelt eristuda ja sellele ka lõpu teha.
Nagu öeldud, on Obama enda sõnul valmis kohtuma Iraani presidendiga ning väljendanud vastumeelsust seisukoha suhtes, nagu võiksid Ühendriigid Iraani hävitada. Seda kuulutas eelvalimiste aegu tema rivaal Hillary Clinton. Samal ajal on ta öelnud, et Iraani hoidmine tuumarelvavabana oleks üks tema prioriteete presidendiametis ning et Iraani rünnakule Iisraeli või mõne teise USA liitlase vastu reageeriks ta “jõuliselt ja kiiresti”.
USA sõprust Iisraeliga on ta nimetanud purunematuks ning vandunud endiselt, et tagab juudiriigi julgeoleku. Ta on lubanud pingutada Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamise nimel, pidades sihiks Iisraeli kõrvale Palestiina riigi loomist. Iisraeli julgeoleku kindlustamiseks ja piirkonna stabiliseerimiseks peab ta vajalikuks diplomaatilisi pingutusi, et kaasata Süüriat.
Afganistani ja Pakistaniga seoses on Obama öelnud, et ta ründaks al-Qaida tugipunkte Pakistanis ka ilma Pakistani võimude heakskiiduta. Et saada USA-lt endiselt sõjalist abi, peavad viimati mainitud vabanema nii al-Qaida treeninglaagritest kui ka Talibani rühmitustest oma territooriumil.
Ta on korduvalt väitnud, et Iraagi sõda on tõmmanud tähelepanu eemale Afganistanist, kus on vaja rohkem tööd teha. Eurooplased peavad tema meelest oma pingutusi ja panust seal suurendama ning mitte eelda-ma, et USA ja Suurbritannia tee-vad võitluses Talibaniga ära “musta töö”.
Pekingi mõjutamiseks kasutaks ta presidendina ähvardust piirata Hiina ligipääsu USA turule. Põhja-Korea tuumaprogrammiga peaks aga Obama meelest tegelema “rahvusvaheline koalitsioon”, kusjuures USA peaks kasutama “jätkusuutlikku, otsest ja agressiivset diplomaatiat”.
Venemaa pole Obama arust ei vaenlane ega lähedane liitlane ning Ühendriigid ei tohiks peljata surve avaldamist sel maal demokraatia ja läbipaistvuse suurendamiseks. USA peab tegema Venemaaga koostööd, et tolle tuumarelvad ja tuumamaterjalid oleksid turvaliselt tallel.