Kongo karismaatiline sõjapealik – evangelistist mässuline Nkunda
Augustis 1998 läks Kongo idaosas eetrisse raadiokutsung, milles president Laurent Kabilale ustava armee ohvitser palus rahval haarata matšeeted, odad, kõplad ja labidad. „Kallid kuulajad, palun nottige need tutsid maha,” pani Kongo sõjaväe major viisakalt ette.
Tutsi hõimu liikmed, kelle kohta see märkus käis, tundsid mõistetavat nördimust – mitte selleks polnud nad aidanud diktaator Mobutut võimult tõugata, et äsja Rwandas nende verd valanud hutud saaksid Kongos sama tegevust jätkata. Kärmelt alanud sõjategevusse sekkusid tervelt kaheksa naaberriiki ja lugematu hulk sõjapealikke. Viimati mainitute seas oli ka Laurent Nkunda, kelle väed alustasid läinud esmaspäeval maa idaosa hõivamiseks pealetungi.
Kümne aastaga ligikaudu 5,4 miljonit elu röövinud Kongo sõja sisse mahub mitu väiksemat konflikti, mis muudab olukorra kirjeldamise keeruliseks. Peale selle kipuvad osavõtjad pooli vahetama.
Nii tegi ka kindral Nkunda, kes sõdis 1990. aastatel Laurent Kabila poolel, seejärel aga uue riigipea ja tema troonipärija Joseph Kabila vastu. Kindrali auastme sai ta vahepealse lepitusperioodi jooksul Kongo armeest, ent eeskätt seisab Nkunda oma koduhõimu huvide eest. Nende hulka kuulub esmajoones Rwanda kodusõja kaotuse järel Kongos peidupaiga leidnud hutu sõjasalkade hävitamine.
Paistab, et Nkunda tugevnevat haaret maa idaosas asuvas Kivu piirkonnas ei suuda praegu kõigutada ei Kongo nõrgavõitu armee ega ÜRO rahuvalvejõud. Peasekretär Ban Ki-Moon on küll 60 miljoni elanikuga riigis paiknevale 17 000 sinikiivrile lisa taotlenud, ent julgeolekunõukogu mõtet niipea kaaluma ei hakka.
Samal ajal valitseb kohalikus suurimas linnas Gomas paanika, mida aitavad süvendada rüüstavad valitsusväed. Paari nädalaga on lisandunud üle 100 000 sõjapõgeniku. Tsiviilisikute ründamine on kõigi vaenupoolte jaoks reegel, mitte erand.
Igaühel omad nõudmised
Nende ridade kirjutamise ajal pole pealetungi Gomale veel toimunud, ent rahu toovaid signaale pole märgata. Prantsusmaa ja Inglismaa nõuavad ÜRO-lt julgemat sekkumist, Nkunda nõuab valitsuselt hutude desarmeerimist ja valitsus omakorda nõuab, et tutside juhitud naaberriik Rwanda lõpetaks enda rahvuskaaslaste toetamise.
Olukorda ei paranda see, et maa idaosas asub 80% Kongo tinakaevandustest ja mitu kullakaevandust, mille toodangut konfliktipooled jõudumööda välisriikidele müüvad. Maavarade poolest võiks Lääne-Euroopa suuruse pindalaga Kongo olla Aafrika rikkaimate hulgas. Riigi ressursside seas leidub nii naftat, teemante kui ka väärismetalle, sealt kaevandatud uraan pani omal ajal plahvatama Jaapani vastu kasutatud tuumapommid. Maksutuludesse need rikkused mõistagi ei jõua.
Vaid 4000-mehelist, kuid see-eest kõrge võitlusvõimega väge juhtivat kindralit Nkundat peetakse segaste rindejoontega sõja võtmetegelaseks. Enne sõdalaseks hakkamist ülikoolis psühholoogiat tudeerinud mees köidab lääne reportereid oma karismaga ja kohutab kuritegudega.
Nkunda on innukas evangeelne kristlane – tema sõdurid hüüavad end mässulisteks Kristuse nimel –, kuid inimõiguste organisatsioonid süüdistavad tema alluvaid tapmistes, rüüstamistes ja vägistamistes ning lapssõdurite värbamises. Vabalt inglise ja prantsuse keelt kõneleva ning rõivastuses läänelikke atribuute armastava sõjapealiku viisakas toon muutub hõimusõdadest kõneledes resoluutseks.
„Kuulidele vastatakse kuulidega,” ütles Nkunda, „Kongos loeb vaid jõud.”
Ajalugu
Kongo Demokraatlik Vabariik
•• 1960: Iseseisvumine, peaministriks saab Patrice Lumumba.
•• 1961: Lumumba kukutatakse, kindel keskvõim puudub.
•• 1965: Võimu haarab diktaator Mobutu.
•• 1996–1997: Esimene Kongo sõda, võimu haarab Laurent Kabila.
•• 1998: Rwanda genotsiidi jätkuna algab Teine Kongo sõda.
•• 2001: Laurent Kabila tapetakse, võimule tuleb tema poeg Joseph.
•• 2003: Ametliku rahulepingu sõlmimine.
•• 2007: Kindral Nkunda alustab mässu.
