Praegune seisak, mis tuleneb loomuliku arengu käigus kättejõudnud vajadusest asendada üks majandusmudel teisega, pidi ju niikuinii varem või hiljem saabuma, nüüd aga on meil võimalus tegelda kahe kriitilise situatsiooniga samal ajal, selle asemel et neid ükshaaval läbi põdeda. Seda enam, et kumbki probleem õpetab meile, kuidas lahendada teist, ja pole isegi välistatud, et üldisem kriis võib pakkuda meile võimalusi kohaliku struktuurimuutusega paremini toime tulla.

Tunnistagem, et Eesti senise edu taustaks ei ole mitte niivõrd meie ammendamatud ressursid, tohutu ideedeküllus ja erakordne tööviljakus, vaid 1990-ndate alguses tehtud ratsionaalsed otsused, mis lõid siin soodsa keskkonna esialgu sekundaarse ettevõtluse arenguks. Seetõttu ei ole praegu põhjust rääkida kriisist, vaid sellest, et just nimelt toonase õige majanduspoliitika tõttu oleme praegu allhankeriigi staatusest välja kasvanud ning nõudmised, mida peaksime endale esitama, on kõrgemad – mõte, et praegustes lähteoludes midagi natuke muutes võiksid varasemad lahendused uuesti tööle hakata, on põhimõtteliselt väär.

Üleilmne majanduslangus seevastu võib kaasa tuua sümboolse kapitali seniste vahekordade ümberjagunemise – vastavalt sellele, kuidas üks või teine tegija oma positsioone hoida suudab, võib kätte jõuda ühe osa vanade brändide langemise ja uute esilekerkimise aeg.

Vanamoodne vabriku-usk

Aga kui me ei suuda väga kiiresti jõuda kohapeal ja oma vahenditest uut väärtust genereeriva mudelini, siis võime kaotada ka selle, mida oleme seni saavutanud. Senise arengu tulemusena on Eesti kodanik ju eraisikuna või­meline edukalt hakkama saa­ma ka seal, kus Eesti kui majanduskeskkond enam nii edukas ei ole. Kui me seni ei ole erinevalt näiteks Leedust kaotanud emigratsiooni läbi kuigi suurt osa oma heade tööoskustega elanikest, siis seda sellepärast, et Eestis elamise plussid on kaalunud üles miinused. Kui see tasakaal kaob, võib 1990-ndate vähestest sündidest tingitud paratamatu demograafiline probleem oluliselt võimenduda selle kaudu, et ka inimesed hakkavad lahkuma.

Majanduse tulevikust rääkides on saanud kombeks väita pikemalt argumenteerimata, et meil on vaja rohkem tootmist ja tehnoloogiat. Selles kontekstis tahaksin ma aga esitada ühe ketserliku väite: Eestist ei saa iialgi maailma mastaabis arvestatavat tööstushiiglast. Tuleviku edukas majandustegevus ei põhine enam vabrikukonveieritel, vaid vanadele probleemidele uute lahenduste väljatöötamisel. See on ka Eesti suurust ja ressursse arvestades märksa edukam arengutee. Kui tahame allhankeriigi tasemelt edasi jõuda, on meil eelkõige vaja ideid, teostamiskõlblikke, innovatiivseid ideid.

Laias laastus on majandusele vist ükskõik, milliste ideedega on tegemist, kui vaid nendest tekkiv jääkväärtus jääb siia ja toetab siinse keskkonna arengut, loob töökohti ning tõstab elukvaliteeti. Ja seetõttu ongi vaja vaadelda eri ideede käitumist pärast seda, kui nad on oma autorite peas tekkinud. Tuleb jälgida, millised ideed jäävad siia või koguni liiguvad mujalt Eestisse ning millised liiguvad siit välja. Ehkki me võime tunda uhkust ka mujal maailmas välja arendatud Eestist pärit ideede üle, on siin teostuvate ideede kasutegur meie elukeskkonna jaoks oluliselt suurem. Või ka võimalus seda kahjustada, olenevalt ideest.

Leiutiste lahkumine

Viimase 20 aasta arengule tagasi vaadates tundub mulle, et tehnoloogiliselt innovatiivse idee Eestist lahkumise tõenäosus on suhteliselt suur. Eesti teadlase või leiutaja idee võib küll siin sündida ja ka inimene ise siin elada (või suvitada), kuid majanduslikku ringlusse siseneb tema loodud uus teadmine tihti hoopis mujal. Ja seda üsna sarnaselt sellega, nagu on kodumaa pinnalt lahkunud otsustusõigus meie pankade ja suure osa ajakirjanduse üle.


Osaliselt on see arusaadav, sest Eesti ei suuda pakkuda oma innovatiivsetele ideedele piisavat teostuskeskkonda. Kuid ainult tehnoloogiliste ideede hulga suurendamisele rõhudes me seda probleemi ei lahenda, sest on vaja ka taustsüsteeme, mida meil tegelikult ei ole. On saanud üsna tavapäraseks seletada, et Eestis on liiga palju rahvusvahelisi ärijuhte, turundusinimesi ja teisi selliseid tegelasi, kuigi tegelikult ei ole probleem mu meelest niivõrd nende hulgas, kuivõrd kvaliteedis. Ma ei usu, et kuigi paljud neist tuleksid tegelikult toime ülesandega luua mõnele innovatiivsele Eesti tootele rahvusvaheliselt toimiv bränd, ehkki just seda peaks tohtima neilt eeldada – nende oskused vastavad just nimelt allhankelisele majandusmudelile, mille tingimustes nad on üpris hästi oma tööga hakkama saanud, aga juba oleks tarvis enamat. Mis seal siis imestada, kui rahvusvahelist edu saavutanud Eesti tooted on enamasti jõudnud tippu mujalt pärit promootorite toel.

Võib-olla oleks targem vaadata, kas annab midagi välja arendada nendest ideedest, mis ei kipu Eestist lahkuma? Eesti probleemide lahendamisele võiks hoopis efektiivsemalt kaasa aidata loomemajanduse areng.

Aastal 2006 Euroopa Komisjoni tellimusel valminud rahvusvaheline uuring sedastab, et kultuuritööstus kasvab Euroopas kiiremini kui majandus tervikuna, loob teistest sektoritest proportsionaalselt rohkem töökohti, mõjub katalüseerivalt muule innovatsioonile ning aitab kaasa ka eurointegratsioonile – kuid samal ajal jätavad otsustajad ta pahatihti tähelepanuta.  



Perioodiks 2007–2013 on loomemajanduse arendamine kuulutatud Euroopa Liidus tervikuna prioriteetseks valdkonnaks. Võib-olla peaks Eesti üritama end selles vallas eesliinile seada, seda enam, et meie jaoks on kultuurilise identiteedi säilitamine ning sellele tuginev integratsioon ka sotsiaalsest aspektist väga oluline? Ja kui mujal näeb Eesti tööviljakuse võrdlustes arenenud riikidega kehvapoolne välja, siis loomemajanduse vallas mitte. Mõned arvud: valdkonna töötajate hulk on meil EL25-ga samas suurusjärgus (ligi 3%), kuid sektori osakaal SKT-s on suurem (EL-is 2,6%, Eestis 3%). Keskmisest kõrgemad konkursid valdkonnaga seotud erialadele ülikoolides kinnitavad ühtlasi, et loomemajanduses pole mingit vajadust noori „õigeid” elukutseid õppima agiteerida või lausa poliitiliste hoobadega sinna suunata.

Uus põhjamaine bränd

Kasutatava liigituse kohaselt jaguneb loomemajandus kultuuritööstusteks (film ja video, tele ja raadio, kõrgtehnoloogiline meelelahutus, muusikatööstus, kirjastamistööstus) ning loovtööstusteks ja -tegevusteks (disain, arhitektuur, reklaam). Kõigis neis on Eestis olemas arvestatav potentsiaal, mille jaoks ei ole väga kallis ega raske luua uute ideede teostuse keskkonda. See oleks ka stabiilne, sest palju rohkem kui tehnoloogia valdkonnas on loomemajanduses realiseeritavad ideed seotud oma lähtekeskkonna, stiilide, esteetika ja mõtteviisidega.

Kusjuures see side pigem tugevdab kui vähendab nende ekspordipotentsiaali: tehnoloogilise toote ostja eelistab ju alateadlikult kindlat ja tuttavat brändi, loomemajanduses pakuvad aga teatavat eelist just omapära ja erinevus tavalisest. Eesti kultuurile omane loov eneseiroonia, mis näiteks Tallinna Eurovisioni vaheklippide kaudu on korra juba suutnud kogu ülejäänud Euroo­pat paeluda, võib osutuda ka laiemas laastus majanduslikult toimivamaks kui katsed sõnnikust plastmassi teha või mõni koos leiutajaga ookeani taha kadunud ravimiretsept.

Arvan, et arenguteid otsides võiks Eesti riik tõsiselt kaaluda loomemajanduse kuulutamist prioriteetseks valdkonnaks. Tagasihoidlikelt positsioonidelt juhtivateks disainiriikideks kujunenud Itaalia ja Hispaania kõrvale võiks tõusta järgmise põl­v­konna loometööstuses, audio­visuaalses ja kõrgtehnoloogilises meedias uus, põhjamaine bränd. Kui see juhtub, siis võiks Eestist ju perspektiivis saada regionaalne loomemajanduslik tõmbekeskus, kuhu koonduvad oma ala tuntumad tegijad mujaltki maailmast. Ohtliku alternatiivina kummitab aga muud maailma heade ideede ja haritud väljarändajatega varustav provints.