— Mil­lal teil uus tükk tu­leb?

— Det­semb­ri al­gu­ses al­ga­vad proo­vid. Aga mis see pä­ris täp­selt on, ei tea­gi. Oja­soo ütles, et al­ga­vad proo­vid.

— Kas see on teil ta­va­li­ne?

— Ei, ei ole ta­va­li­ne. Liht­salt Tii­dul on min­gi mõte, mi­da ta ta­haks te­ha, ma ei tea, kui konk­reet­ne see on. Mõni aeg ta­ga­si see veel pä­ris kin­del pol­nud.

 — Akt­sioon tu­leb? See on ka se­ga­ne?

— See on ka se­ga­ne, jah. Prae­gu. Ise me tea­me, mi­da me te­ha ta­ha­me, aga ma ei os­ka se­da sul­le se­le­ta­da.

— Ega si­nust eri­ti mi­da­gi tea­ta – kust sa üld­se oled?

— Rak­ve­rest.

— Koo­li­noor­te näi­te­ring...?

— Ei. Ab­so­luut­selt null kok­ku­puu­det teat­ri­ga, koo­lia­jal mit­te mi­da­gi.

— Klas­si­ka­li­ne ju­htum, kus sõber läks „la­va­kas­se” proo­vi­ma ja si­na läk­sid kaa­sa?

— Ma ei läi­nud kaa­sa, me läk­si­me koos.

 — Sõber ei saa­nud sis­se ja si­na said?

— No nii jah. Neid sõpru oli veel mi­tu tükki, kes käi­sid.

— Aga miks üld­se?

— Ma ei tea. Ma läk­sin pä­rast kesk­koo­li Tar­tus­se aja­kir­jan­dust õppi­ma. Õp­pi­sin aas­ta ae­ga, või noh, mis ma õppi­sin, ma olin ni­me­kir­jas. Mul­le see ei is­tu­nud. Ma ei tea, kas asi oli õppes. Ma ei ar­va, et asi oli õppes, mul­le ei is­tu­nud see kesk­kond või õhk­kond. Mul­le tun­dus ja­bur, kui esi­me­se kur­su­se aja­kir­jan­dus­tu­deng tu­leb loen­gus­se, kaas­tu­den­gil on aja­leht kaa­sas, ja siis ku­ku­tak­se kõva hää­le­ga ar­tik­leid kom­men­tee­ri­ma. Mil­lest ini­me­sed ise mit­te mi­da­gi ei tea. See on üks näi­de, mis mul­le on meel­de jää­nud. Üks ini­me­ne võtab le­he lah­ti, hak­kab naer­ma, siis võtab tei­ne – an­na mul­le! – ir­vi­tab, et ku­rat, mis siin toi­mub... Ku­rat küll! Ma ei tund­nud en­nast seal häs­ti, ühesõna­ga. Ja siis paa­ri sõbra­ga mõtle­si­me, et läh­me „la­va­kas­se” kat­se­te­le. Il­ma iga­su­gu­se eesmär­gi­ta, vä­he­malt mi­nul ei ol­nud küll min­git eesmär­ki, ma liht­salt läk­sin. Ja eda­si, eda­si siis oli­gi nii, na­gu oli.

— Va­nas­ti pi­did aja­kir­jan­dus­se mi­ne­kuks min­gid aval­da­tud tööd ole­ma, kas ik­ka veel?

— Se­da ar­ves­ta­ti sis­seas­tu­mis­kat­se­tel, kui sul need olid. Mi­nul need puu­du­sid, aga see ei saa­nud ol­la põhjus, miks oleks pi­da­nud väl­ja jää­ma. Ma olin koo­li­le­he juu­res mi­da­gi tei­nud ää­ri-vee­ri, aga see, noh... Mi­na nä­gin en­nast tol het­kel tu­le­vi­kus spor­dia­ja­kir­ja­ni­ku­na. See oli mi­nu va­lik. Sport on mind ala­ti hu­vi­ta­nud, ma jäl­gin siia­maa­ni igal võima­lu­sel. Teeks ka hea mee­le­ga, ma olen tei­nud.

— Mi­da sa te­gid?

— Ma te­ge­le­sin pi­ka- ja kesk­maa­jook­su­ga, kros­si­jook­su­ga. Ku­na­gi va­rem korv­pal­li­ga ka. Ma jäl­gin spor­ti nii pal­ju kui võima­lik. Kui mi­da­gi tu­leb, ma klam­mer­dun. Ja loen spor­di­por­taa­le ja uu­di­seid ka ko­gu aeg.

— Õh­tul on Ka­le­vi ja Roc­ki mäng, vaa­tad?

— Jah, peaks jõud­ma, vaa­tan küll.

— Kes võidab?

— Ma ta­haks, et Rock.

— Mis sei­su­ga?

— Ma ar­van, et ta võidab seits­me­ga. Ütle­me: 73:66 võidab.

— Ma pa­kun – ta la­seb suht pal­ju vi­sa­ta en­da­le – võidab 88:79. (Te­ge­li­kult võitis Rock 76:70, nii et sel­les võist­lu­ses Ser­go­le iga­ti tee­ni­tud võit.) Sa oled teat­ris kol­man­dat hooae­ga, teat­ri­ga te­ge­le­nud siis seit­se aas­tat, kas see on siis sel­li­ne koht, na­gu sa ar­va­sid või oo­ta­sid?

— Jah. Ma ei ole pi­da­nud mi­da­gi ümber mõtle­ma. Ma ei tea, et ma oleks ku­na­gi mõel­nud, et see asi ei ole nii, na­gu ma ta­haks. Se­da po­le ol­nud.

— Kõik on nii, na­gu sa ta­had?

— Ei, ei ole. Aga ma saan nen­de as­ja­de­ga hak­ka­ma, mis ei ole nii, na­gu ma ta­han. Ja ma püüan aru saa­da, miks nii on. Ja ma ar­van, et kus­kil po­le nii, na­gu kõik ta­ha­vad. Või ma ei tea, võib-ol­la kus­kil on, aga siis see vars­ti man­dub ka. Mul ei ole ol­nud kor­da­gi igav.

— Tun­ned en­nast häs­ti?

— Ma tun­nen en­nast suh­te­li­selt häs­ti. See, et on min­gi­su­gu­sed prob­lee­mid või küsi­mu­sed – see on hea. Et vaiel­dak­se – see on ka hea. Mit­te vaid­le­mi­ne vaid­le­mi­se pä­rast, vaid kui sel­lel on min­gi­su­gu­ne mõte. Kui on kee­gi, kes üri­tab oma mõtet sel­geks te­ha ja kee­gi tei­ne, kes proo­vib oma mõtet sel­geks te­ha. Sel­lest võib mi­da­gi tul­la. Tu­leb ol­la ava­tud.

— Mis see mi­da­gi on? Mis teeb õnnes­tu­mi­se, mis teeb eba-õnnes­tu­mi­se? Si­nu en­da jaoks?

— Suu­red küsi­mu­sed...

— No sa ei viit­siks ju ka oma lem­mik­toi­dust rää­ki­da.

 — Ei-ei, ma saan aru. Vä­ga, noh... ma ot­sin, kas ma os­kan sul­le ko­he, noh, nii­moo­di... Noh, ma ar­van, et üks asi... kui­das ma sul­le... et see mi­da­gi väl­ja tu­leks... Et mul­le jääb sees­mi­ne ra­huo­lu sel­lest, mi­da ma teen. Eri­ti tu­gev on see siis, kui tea­tud het­ke­del on see õnnes­tu­mi­se tun­ne tru­pil üheaeg­selt. See on see tun­ne, see on see hetk. Jäl­le­gi ma ei os­ka sul­le se­le­ta­da, mis sel­le põhjus­tab...

— Sõltub see roh­kem näit­le­ja ene­se­tun­dest, sõnu­mi õnnes­tu­nud edas­ta­mi­sest, sõnu­mi olu­li­su­sest?

— Ei ole õige öel­da, et see sõltub ni­melt sel­lest või tei­sest. Ideaa­lis võiks need as­jad kõik koos ol­la.

— On ol­nud ka?

— On ol­nud.

— Mil­lal?

— Ma ar­van, et „GEP-i” ajal. Et kõik kom­po­nen­did kok­ku kõlak­sid. Mul­le on ka „Hir­vekütt” vä­ga meel­de jää­nud. Ma ar­van, teis­te­le ka.

— Sul oli teat­ri­ga te­ge­le­ma hak­ka­mi­se hetk mit­te­tead­lik, ju­hus­lik.

— Jah.

— Mi­nu jaoks on ju­be hu­vi­tav see, kui­das on see maailm si­nu jaoks ava­ne­nud ja lii­ku­nud, kui­das on toi­mu­nud areng.

— Mis mind teat­ri juu­res hoiab, mis mind koo­lis hoi­dis, on ol­nud män­gu võlu. Mul­le on mäng ala­ti meel­di­nud. Meil teat­ris on pal­ju jut­tu sel­lest, mi­da me tee­me, mi­da me ta­ha­me te­ha, mi­da me ta­ha­me öel­da. Loo­mu­li­kult tu­leb­ki mõel­da. Aga üks asi, mis ma ala­ti mõtlen, kui tee­mad lä­he­vad ras­keks või häs­ti süga­va­le, siis ma mõtlen, et kui mäng, lust näit­le­ja män­gust ära kaob, siis oleks ja­ma. Kui me idee või mõtte ot­sa is­tu­ma jää­me ja kaob ära võima­lus män­gi­da... Näit­le­jal on ala­ti võima­lik lei­da mäng iseen­das, iseen­da­le luua, aga... ma va­hel mõtlen, et vä­ga la­he oleks te­ha aeg-ajalt kuu­ni­kas.

— Uk­sest sis­se, uk­sest väl­ja?

— Mit­te nii­sa­ma uk­sest sis­se, uk­sest väl­ja. Ma ei ar­va, et se­da oleks liht­ne te­ha. Sest ei ole teh­tud mu mee­lest pal­ju vä­ga häid. Ma olen vä­he näi­nud, aga mul on tun­ne, et se­da saab te­ha. Ku­na ma olen teat­ri­ga vä­he kok­ku puu­tu­nud, siis ma ar­van, et see oli kind­las­ti esi­me­ne konks, mil­le ta­ha ma jäin rip­pu­ma.

— Mäng?

— Näit­le­ja mäng.

— Kas neid konk­se on juur­de tul­nud?

— On ik­ka. Meie teat­ris on see võima­lus, et me võib-ol­la saame roh­kem kaa­sa rää­ki­da, tee­ma­sid ise väl­ja pak­ku­da. Suu­re­ma­tes teat­ri­tes ei pruu­gi näit­le­ja hääl kau­ge­le kos­ta. Võib-ol­la po­le seal ini­mes­tel sel­leks ka va­ja­dust. Aga ma ar­van, et on. Peaks ole­ma. Ku­na me ole­me nii väi­ke koos­lus ja meie jaoks on olu­li­ne see, mi­da me tee­me, siis me üri­ta­me lä­bi rää­ki­da, mis need as­jad võik­sid ol­la. See on võima­lus öel­da, rää­ki­da. See on mi­nu jaoks olu­li­ne.

— Ko­da­ni­ku po­sit­sioon näit­le­ja­na? Sul on näit­le­ja­na loo­tust ol­la tüki init­siaa­tor?

— Ma ar­van küll. Ma näen en­nast kui näit­le­jat, mul puu­dub la­vas­ta­ja am­bit­sioon, ma ar­van, et mul puu­du­vad sel­leks ka os­ku­sed. Ma ei suu­da hal­la­ta kõike se­da, mi­da la­vas­ta­mi­ne en­da­ga kaa­sa toob ja mi­da ta nõuab.

— Mis on seal eri­ne­vat, mis on eri­ne­vad isik­su­seo­ma­du­sed, pilk, an­de­laad?

— Ma ei suu­da nä­ha as­ju nii, na­gu peaks nä­ge­ma la­vas­ta­ja, ma ei suu­da haa­ra­ta. Ma ei ole prae­gu val­mis võtma vas­tu­tust ühe la­vas­tu­se ja sel­le­ga kaas­ne­va eest. Se­da on mi­nu jaoks lii­ga pal­ju. Ma tean, kui pal­ju ma pean ju­ba näit­le­ja­na iseen­da­ga tööd te­ge­ma, rää­ki­ma­ta la­vas­ta­mi­sest. Töö näit­le­ja­te­ga, st­see­ni­de si­du­mi­ne ter­vi­kuks, oma idee rea­li­see­ri­mi­ne, li­saks ku­jun­dus, val­gus ja muu... ma ar­van, ma ei suu­da prae­gu haa­ra­ta. Mul on en­da kui näit­le­ja­ga pii­sa­valt pal­ju tööd.

— Kas see töö hulk, mis sa en­da kui näit­le­ja­ga teed, on tüki­ti eri­nev ka?

— Ei, vist ei ole. Mõni roll tu­leb ker­ge­malt, mõni ras­ke­malt, aga val­mi­so­lek peab ole­ma sa­ma, mui­du ei saaks te­ha.

— Kui­das sa „la­va­kas” hak­ka­ma said? Oli see si­nu jaoks „ii­si”?

— Mul ei ol­nud vä­ga ras­ke. Peaae­gu lõpu­ni väl­ja oli mul na­tu­ke sel­li­ne ahaa-efekt. Ku­na see oli mi­nu jaoks uus maailm, siis oli: ah­haa-nii­moo­di-on-as­jad! Ma ar­van, ma ei jõud­nud lii­ga pal­ju mõel­da, ma te­gin. Püüdsin te­ha võima­li­kult häs­ti. Ma ei jõud­nud vä­ga pal­ju sel­le­le mõtle­ma ha­ka­ta, et ku­rat, nüüd ei tul­nud väl­ja, nüüd öel­di nii­moo­di või naa­moo­di, võib-ol­la see po­le ik­ka mi­nu jaoks... Sa­mas sa näed ümber­rin­gi pal­ju ini­me­si, kes nii mõtle­vad. Kes nu­tab siin, kes seal, kes mi­da kar­dab. Ma vist ei jõud­nud nii kau­ge­le. Sel­les mõttes läks mul suh­te­li­selt va­lu­tult. Ei ol­nud „ii­si”, aga mul ei ol­nud küsi­must, kas see ik­ka on mi­nu jaoks. — Eria­laai­ne­tes said vii­si?

— Sain küll, mit­te ko­gu aeg, aga sain.

— Kas sa laul­nud oled va­rem?

— Ei ole. Ku­na­gi algk­las­si­des vist kus­kil koo­ris, na­gu igaüks on käi­nud. Ma ei ole muu­si­ka­ga te­ge­le­nud, ma ei tun­ne noo­ti.

— Mil­lal sa tea­da said, et os­kad laul­da?

— Mul­le on meel­di­nud omaet­te laul­da. Eks see „la­va­ka” ajal tu­li. Kui ini­me­sed hak­ka­vad ütle­ma, et sa võik­sid laul­da, et sa saad sel­le­ga hak­ka­ma...

— Tu­leb tun­nis­ta­da, et Ur­mas Alen­de­ri roll oli mul­le ja pal­ju­de­le teis­te­le suur ülla­tus.

— Ma kart­sin pä­ris tõsi­selt, kas ma sel­le­ga hak­ka­ma saan. Üks asi on laul­da omaet­te, tei­ne asi 3000 ini­me­se­le, kol­mas asi he­lis­ti­kud. Ini­me­sel on pii­rid, eks ole. Ja kui Ru­ja lood ei ole õige­tes he­lis­ti­kes, siis po­le need enam need. On koh­ti, mis ik­ka krii­bi­vad. Kus ma ei tund­nud en­nast kind­lalt.

— Kus? Le­he­lu­ge­jal on meel­div võima­lus DVD-d vaa­da­ta ja kuu­la­ta ja hin­na­ta...

— No on. Eks nad siis kuu­la­vad ja hin­da­vad. Ma ar­van, et nad saa­vad aru. Liht­salt vo­kaal­selt min­gid as­jad, min­gid noo­did, mis jää­vad kri­pel­da­ma. Ma olen suh­te­li­selt nõud­lik ene­se suh­tes, olen ma aru saa­nud, ajan vii­mast ot­sa ta­ga.

 — Män­gu­li­selt oli „Ru­ja” mõnus te­ge­mi­ne?

— Oli küll, jah. See proo­vi­pe­riood oli vä­ga mõnus. Tii­dul ja Ene-Lii­sil oli ko­he al­gu­ses vä­ga sel­ge vi­sioon ja plaan, kui­das se­da te­ha. Mi­nul läks ena­mik ae­ga lau­lu­de ja Alen­de­ri ku­ju ot­si­mi­se pea­le.

— Kui­das sa „Det­semb­ri­kuu­mu­se­ga” ra­hul oled, fil­mi­ga?

— Ma olen fil­mi­ga üldi­selt ra­hul. St­se­naa­riu­mis on min­gid ko­had, mis te­ki­ta­vad mul­le küsi­mu­si, aga... Näit­le­jad män­gi­vad häs­ti. Pil­di­li­selt on film loo­mu­li­kult kihvt, pilt on vä­ga ilus. Võima­lik, et loo sei­su­ko­halt oleks ma mõne as­ja tei­si­ti tei­nud. Fil­mi te­ge­mi­ne oli ka vas­tu­pi­da­mi­se proov. Kui võtte­pe­riood oli lõppe­mas, siis oli üks hetk nii, et ma olin 60 tun­ni jook­sul ma­ga­nud kok­ku kolm ja pool tun­di. „Pe­rik­le­se” proo­vid olid sa­mal ajal. Pä­ris kee­ru­li­ne.

— Süda ei ha­ka­nud mi­da­gi ütle­ma?

— Ei ha­ka­nud. Ma is­tu­sin, oli laup­äe­va­ne päev, film oli lä­bi saa­nud, Jüri Nae­la tant­sup­roov oli just lõppe­nud, kõik läk­sid teat­rist vä­ga kii­res­ti ko­du­des­se ära, ma is­tu­sin tükk ae­ga gar­de­roo­bis, vaa­ta­sin peeg­lis­se: „Oo­ta, mis nüüd, mis nüüd toi­mub, ku­hu ma nüüd pean mi­ne­ma, või kas ma pean mi­ne­ma, või mis nüüd toi­mub!”

— Se­riaa­li­ko­ge­mus ai­tas ka fil­mi te­ha?

— Need on kaks täies­ti eri­ne­vat as­ja. Se­riaal on vä­ga kii­res­ti teh­tav. Ma lä­hen tä­na­gi te­ge­ma – mul on 11 st­see­ni te­ha tä­na.

— Tekst on peas või?

— Ei ole kõik. — Õpid ka teks­ti?

— Ik­ka vaa­tan. Teist­moo­di ei saa.

— On se­da hea te­ha?

— Kui ma läk­sin, siis mõtte­ga, et vaa­tan, mis­moo­di see asi käib. Siis sai see sel­geks. Ja nüüd on­gi... nüüd on mi­tu as­pek­ti. Selts­kond on vä­ga to­re, tõsi­selt. Kui on ae­ga lei­da oma mõnu, siis on la­he te­ha. Kui on ae­ga. Kui ved­ru õiges­se koh­ta sa­tub. Ja süüa saab...

— Kõhu saab täis igal võttep­äe­val?

 — Igal ei saa, tä­na, ma ar­van, saab, tä­na on nii pal­ju st­see­ne.

— Kok­kuvõttes, saan ma aru, et sa oled üpris „hä­pi” sel­le­ga, mi­da sa teed?

— Olen küll, jah. Ega ma ei ku­ju­ta et­te, et ma mi­da­gi muud teek­sin. Need as­jad, mi­da ma teen, need on mu en­da va­li­kud ol­nud.

— Viie või kümne aas­ta pä­rast?

— Ma ei tea, ma vist ei mõtle nii kau­ge­le.

— Aga mõtle prae­gu.

 — Kui ma siia tu­lin, siis ma mõtle­sin, ma ta­hak­sin... Ma ei tea, mis asi see on. Kas see peab ole­ma teat­ri­ga seo­tud või ju­mal teab mil­le­ga, aga võiks mõel­da väl­ja või te­ha mi­da­gi sel­list, mi­da mit­te kee­gi ku­na­gi po­le tei­nud. See ei ole min­gi eesmärk, ma ise­gi ei os­ka se­le­ta­da, mis val­las see võiks ol­la, sel­li­ne tun­ne, et ta­haks lu­ge­da min­git head raa­ma­tut, mi­da kee­gi ku­na­gi va­rem ei ole lu­ge­nud. Ma ei saa­gi sul­le öel­da, mis asi see on...

— Sest se­da ei ole ole­mas.

— Sest se­da ei ole ole­mas. Jah. See ei ole eesmärk, aga see võiks ol­la la­he tun­ne. Mit­te teis­te jaoks, vaid iseen­da jaoks. Ma ei tea mis asi see on.

Sergo Vares

Sündinud 14. septembril 1982 Rakveres Haridus: Lõpetas Rakvere gümnaasiumi 2001. aastal Aasta Tartu ülikoolis ajakirjanduse erialal Lõpetas 2006. aastal muusika- ja teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli 22. lennu.

•• Töötab teatris NO99 •• Mänginud ligi 20 lavastuses •• Peaosa filmis „Detsembrikuumus” •• Henry teleseriaalis „Kodu keset linna” •• Urmas Alender suvelavastuses „Ruja”