Sergo Vares: tahan teha seda, mida keegi kunagi pole teinud
— Millal teil uus tükk tuleb?
— Detsembri alguses algavad proovid. Aga mis see päris täpselt on, ei teagi. Ojasoo ütles, et algavad proovid.
— Kas see on teil tavaline?
— Ei, ei ole tavaline. Lihtsalt Tiidul on mingi mõte, mida ta tahaks teha, ma ei tea, kui konkreetne see on. Mõni aeg tagasi see veel päris kindel polnud.
— Aktsioon tuleb? See on ka segane?
— See on ka segane, jah. Praegu. Ise me teame, mida me teha tahame, aga ma ei oska seda sulle seletada.
— Ega sinust eriti midagi teata – kust sa üldse oled?
— Rakverest.
— Koolinoorte näitering...?
— Ei. Absoluutselt null kokkupuudet teatriga, kooliajal mitte midagi.
— Klassikaline juhtum, kus sõber läks „lavakasse” proovima ja sina läksid kaasa?
— Ma ei läinud kaasa, me läksime koos.
— Sõber ei saanud sisse ja sina said?
— No nii jah. Neid sõpru oli veel mitu tükki, kes käisid.
— Aga miks üldse?
— Ma ei tea. Ma läksin pärast keskkooli Tartusse ajakirjandust õppima. Õppisin aasta aega, või noh, mis ma õppisin, ma olin nimekirjas. Mulle see ei istunud. Ma ei tea, kas asi oli õppes. Ma ei arva, et asi oli õppes, mulle ei istunud see keskkond või õhkkond. Mulle tundus jabur, kui esimese kursuse ajakirjandustudeng tuleb loengusse, kaastudengil on ajaleht kaasas, ja siis kukutakse kõva häälega artikleid kommenteerima. Millest inimesed ise mitte midagi ei tea. See on üks näide, mis mulle on meelde jäänud. Üks inimene võtab lehe lahti, hakkab naerma, siis võtab teine – anna mulle! – irvitab, et kurat, mis siin toimub... Kurat küll! Ma ei tundnud ennast seal hästi, ühesõnaga. Ja siis paari sõbraga mõtlesime, et lähme „lavakasse” katsetele. Ilma igasuguse eesmärgita, vähemalt minul ei olnud küll mingit eesmärki, ma lihtsalt läksin. Ja edasi, edasi siis oligi nii, nagu oli.
— Vanasti pidid ajakirjandusse minekuks mingid avaldatud tööd olema, kas ikka veel?
— Seda arvestati sisseastumiskatsetel, kui sul need olid. Minul need puudusid, aga see ei saanud olla põhjus, miks oleks pidanud välja jääma. Ma olin koolilehe juures midagi teinud ääri-veeri, aga see, noh... Mina nägin ennast tol hetkel tulevikus spordiajakirjanikuna. See oli minu valik. Sport on mind alati huvitanud, ma jälgin siiamaani igal võimalusel. Teeks ka hea meelega, ma olen teinud.
— Mida sa tegid?
— Ma tegelesin pika- ja keskmaajooksuga, krossijooksuga. Kunagi varem korvpalliga ka. Ma jälgin sporti nii palju kui võimalik. Kui midagi tuleb, ma klammerdun. Ja loen spordiportaale ja uudiseid ka kogu aeg.
— Õhtul on Kalevi ja Rocki mäng, vaatad?
— Jah, peaks jõudma, vaatan küll.
— Kes võidab?
— Ma tahaks, et Rock.
— Mis seisuga?
— Ma arvan, et ta võidab seitsmega. Ütleme: 73:66 võidab.
— Ma pakun – ta laseb suht palju visata endale – võidab 88:79. (Tegelikult võitis Rock 76:70, nii et selles võistluses Sergole igati teenitud võit.) Sa oled teatris kolmandat hooaega, teatriga tegelenud siis seitse aastat, kas see on siis selline koht, nagu sa arvasid või ootasid?
— Jah. Ma ei ole pidanud midagi ümber mõtlema. Ma ei tea, et ma oleks kunagi mõelnud, et see asi ei ole nii, nagu ma tahaks. Seda pole olnud.
— Kõik on nii, nagu sa tahad?
— Ei, ei ole. Aga ma saan nende asjadega hakkama, mis ei ole nii, nagu ma tahan. Ja ma püüan aru saada, miks nii on. Ja ma arvan, et kuskil pole nii, nagu kõik tahavad. Või ma ei tea, võib-olla kuskil on, aga siis see varsti mandub ka. Mul ei ole olnud kordagi igav.
— Tunned ennast hästi?
— Ma tunnen ennast suhteliselt hästi. See, et on mingisugused probleemid või küsimused – see on hea. Et vaieldakse – see on ka hea. Mitte vaidlemine vaidlemise pärast, vaid kui sellel on mingisugune mõte. Kui on keegi, kes üritab oma mõtet selgeks teha ja keegi teine, kes proovib oma mõtet selgeks teha. Sellest võib midagi tulla. Tuleb olla avatud.
— Mis see midagi on? Mis teeb õnnestumise, mis teeb eba-õnnestumise? Sinu enda jaoks?
— Suured küsimused...
— No sa ei viitsiks ju ka oma lemmiktoidust rääkida.
— Ei-ei, ma saan aru. Väga, noh... ma otsin, kas ma oskan sulle kohe, noh, niimoodi... Noh, ma arvan, et üks asi... kuidas ma sulle... et see midagi välja tuleks... Et mulle jääb seesmine rahuolu sellest, mida ma teen. Eriti tugev on see siis, kui teatud hetkedel on see õnnestumise tunne trupil üheaegselt. See on see tunne, see on see hetk. Jällegi ma ei oska sulle seletada, mis selle põhjustab...
— Sõltub see rohkem näitleja enesetundest, sõnumi õnnestunud edastamisest, sõnumi olulisusest?
— Ei ole õige öelda, et see sõltub nimelt sellest või teisest. Ideaalis võiks need asjad kõik koos olla.
— On olnud ka?
— On olnud.
— Millal?
— Ma arvan, et „GEP-i” ajal. Et kõik komponendid kokku kõlaksid. Mulle on ka „Hirvekütt” väga meelde jäänud. Ma arvan, teistele ka.
— Sul oli teatriga tegelema hakkamise hetk mitteteadlik, juhuslik.
— Jah.
— Minu jaoks on jube huvitav see, kuidas on see maailm sinu jaoks avanenud ja liikunud, kuidas on toimunud areng.
— Mis mind teatri juures hoiab, mis mind koolis hoidis, on olnud mängu võlu. Mulle on mäng alati meeldinud. Meil teatris on palju juttu sellest, mida me teeme, mida me tahame teha, mida me tahame öelda. Loomulikult tulebki mõelda. Aga üks asi, mis ma alati mõtlen, kui teemad lähevad raskeks või hästi sügavale, siis ma mõtlen, et kui mäng, lust näitleja mängust ära kaob, siis oleks jama. Kui me idee või mõtte otsa istuma jääme ja kaob ära võimalus mängida... Näitlejal on alati võimalik leida mäng iseendas, iseendale luua, aga... ma vahel mõtlen, et väga lahe oleks teha aeg-ajalt kuunikas.
— Uksest sisse, uksest välja?
— Mitte niisama uksest sisse, uksest välja. Ma ei arva, et seda oleks lihtne teha. Sest ei ole tehtud mu meelest palju väga häid. Ma olen vähe näinud, aga mul on tunne, et seda saab teha. Kuna ma olen teatriga vähe kokku puutunud, siis ma arvan, et see oli kindlasti esimene konks, mille taha ma jäin rippuma.
— Mäng?
— Näitleja mäng.
— Kas neid konkse on juurde tulnud?
— On ikka. Meie teatris on see võimalus, et me võib-olla saame rohkem kaasa rääkida, teemasid ise välja pakkuda. Suuremates teatrites ei pruugi näitleja hääl kaugele kosta. Võib-olla pole seal inimestel selleks ka vajadust. Aga ma arvan, et on. Peaks olema. Kuna me oleme nii väike kooslus ja meie jaoks on oluline see, mida me teeme, siis me üritame läbi rääkida, mis need asjad võiksid olla. See on võimalus öelda, rääkida. See on minu jaoks oluline.
— Kodaniku positsioon näitlejana? Sul on näitlejana lootust olla tüki initsiaator?
— Ma arvan küll. Ma näen ennast kui näitlejat, mul puudub lavastaja ambitsioon, ma arvan, et mul puuduvad selleks ka oskused. Ma ei suuda hallata kõike seda, mida lavastamine endaga kaasa toob ja mida ta nõuab.
— Mis on seal erinevat, mis on erinevad isiksuseomadused, pilk, andelaad?
— Ma ei suuda näha asju nii, nagu peaks nägema lavastaja, ma ei suuda haarata. Ma ei ole praegu valmis võtma vastutust ühe lavastuse ja sellega kaasneva eest. Seda on minu jaoks liiga palju. Ma tean, kui palju ma pean juba näitlejana iseendaga tööd tegema, rääkimata lavastamisest. Töö näitlejatega, stseenide sidumine tervikuks, oma idee realiseerimine, lisaks kujundus, valgus ja muu... ma arvan, ma ei suuda praegu haarata. Mul on enda kui näitlejaga piisavalt palju tööd.
— Kas see töö hulk, mis sa enda kui näitlejaga teed, on tükiti erinev ka?
— Ei, vist ei ole. Mõni roll tuleb kergemalt, mõni raskemalt, aga valmisolek peab olema sama, muidu ei saaks teha.
— Kuidas sa „lavakas” hakkama said? Oli see sinu jaoks „iisi”?
— Mul ei olnud väga raske. Peaaegu lõpuni välja oli mul natuke selline ahaa-efekt. Kuna see oli minu jaoks uus maailm, siis oli: ahhaa-niimoodi-on-asjad! Ma arvan, ma ei jõudnud liiga palju mõelda, ma tegin. Püüdsin teha võimalikult hästi. Ma ei jõudnud väga palju sellele mõtlema hakata, et kurat, nüüd ei tulnud välja, nüüd öeldi niimoodi või naamoodi, võib-olla see pole ikka minu jaoks... Samas sa näed ümberringi palju inimesi, kes nii mõtlevad. Kes nutab siin, kes seal, kes mida kardab. Ma vist ei jõudnud nii kaugele. Selles mõttes läks mul suhteliselt valutult. Ei olnud „iisi”, aga mul ei olnud küsimust, kas see ikka on minu jaoks. — Erialaainetes said viisi?
— Sain küll, mitte kogu aeg, aga sain.
— Kas sa laulnud oled varem?
— Ei ole. Kunagi algklassides vist kuskil kooris, nagu igaüks on käinud. Ma ei ole muusikaga tegelenud, ma ei tunne nooti.
— Millal sa teada said, et oskad laulda?
— Mulle on meeldinud omaette laulda. Eks see „lavaka” ajal tuli. Kui inimesed hakkavad ütlema, et sa võiksid laulda, et sa saad sellega hakkama...
— Tuleb tunnistada, et Urmas Alenderi roll oli mulle ja paljudele teistele suur üllatus.
— Ma kartsin päris tõsiselt, kas ma sellega hakkama saan. Üks asi on laulda omaette, teine asi 3000 inimesele, kolmas asi helistikud. Inimesel on piirid, eks ole. Ja kui Ruja lood ei ole õigetes helistikes, siis pole need enam need. On kohti, mis ikka kriibivad. Kus ma ei tundnud ennast kindlalt.
— Kus? Lehelugejal on meeldiv võimalus DVD-d vaadata ja kuulata ja hinnata...
— No on. Eks nad siis kuulavad ja hindavad. Ma arvan, et nad saavad aru. Lihtsalt vokaalselt mingid asjad, mingid noodid, mis jäävad kripeldama. Ma olen suhteliselt nõudlik enese suhtes, olen ma aru saanud, ajan viimast otsa taga.
— Mänguliselt oli „Ruja” mõnus tegemine?
— Oli küll, jah. See prooviperiood oli väga mõnus. Tiidul ja Ene-Liisil oli kohe alguses väga selge visioon ja plaan, kuidas seda teha. Minul läks enamik aega laulude ja Alenderi kuju otsimise peale.
— Kuidas sa „Detsembrikuumusega” rahul oled, filmiga?
— Ma olen filmiga üldiselt rahul. Stsenaariumis on mingid kohad, mis tekitavad mulle küsimusi, aga... Näitlejad mängivad hästi. Pildiliselt on film loomulikult kihvt, pilt on väga ilus. Võimalik, et loo seisukohalt oleks ma mõne asja teisiti teinud. Filmi tegemine oli ka vastupidamise proov. Kui võtteperiood oli lõppemas, siis oli üks hetk nii, et ma olin 60 tunni jooksul maganud kokku kolm ja pool tundi. „Periklese” proovid olid samal ajal. Päris keeruline.
— Süda ei hakanud midagi ütlema?
— Ei hakanud. Ma istusin, oli laupäevane päev, film oli läbi saanud, Jüri Naela tantsuproov oli just lõppenud, kõik läksid teatrist väga kiiresti kodudesse ära, ma istusin tükk aega garderoobis, vaatasin peeglisse: „Oota, mis nüüd, mis nüüd toimub, kuhu ma nüüd pean minema, või kas ma pean minema, või mis nüüd toimub!”
— Seriaalikogemus aitas ka filmi teha?
— Need on kaks täiesti erinevat asja. Seriaal on väga kiiresti tehtav. Ma lähen tänagi tegema – mul on 11 stseeni teha täna.
— Tekst on peas või?
— Ei ole kõik. — Õpid ka teksti?
— Ikka vaatan. Teistmoodi ei saa.
— On seda hea teha?
— Kui ma läksin, siis mõttega, et vaatan, mismoodi see asi käib. Siis sai see selgeks. Ja nüüd ongi... nüüd on mitu aspekti. Seltskond on väga tore, tõsiselt. Kui on aega leida oma mõnu, siis on lahe teha. Kui on aega. Kui vedru õigesse kohta satub. Ja süüa saab...
— Kõhu saab täis igal võttepäeval?
— Igal ei saa, täna, ma arvan, saab, täna on nii palju stseene.
— Kokkuvõttes, saan ma aru, et sa oled üpris „häpi” sellega, mida sa teed?
— Olen küll, jah. Ega ma ei kujuta ette, et ma midagi muud teeksin. Need asjad, mida ma teen, need on mu enda valikud olnud.
— Viie või kümne aasta pärast?
— Ma ei tea, ma vist ei mõtle nii kaugele.
— Aga mõtle praegu.
— Kui ma siia tulin, siis ma mõtlesin, ma tahaksin... Ma ei tea, mis asi see on. Kas see peab olema teatriga seotud või jumal teab millega, aga võiks mõelda välja või teha midagi sellist, mida mitte keegi kunagi pole teinud. See ei ole mingi eesmärk, ma isegi ei oska seletada, mis vallas see võiks olla, selline tunne, et tahaks lugeda mingit head raamatut, mida keegi kunagi varem ei ole lugenud. Ma ei saagi sulle öelda, mis asi see on...
— Sest seda ei ole olemas.
— Sest seda ei ole olemas. Jah. See ei ole eesmärk, aga see võiks olla lahe tunne. Mitte teiste jaoks, vaid iseenda jaoks. Ma ei tea mis asi see on.
Sergo Vares
Sündinud 14. septembril 1982 Rakveres Haridus: Lõpetas Rakvere gümnaasiumi 2001. aastal Aasta Tartu ülikoolis ajakirjanduse erialal Lõpetas 2006. aastal muusika- ja teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli 22. lennu.
•• Töötab teatris NO99 •• Mänginud ligi 20 lavastuses •• Peaosa filmis „Detsembrikuumus” •• Henry teleseriaalis „Kodu keset linna” •• Urmas Alender suvelavastuses „Ruja”