— On­gi ins­pit­sient. Het­ke saan rää­ki­da. Jah, on küll mee­les. 3.20. Ins­pit­sient he­lis­tas, 3.20 on grimm. — Nii va­ra, seit­se on ju eten­dus al­les? — Mi­nul on nii va­ra. Mul on va­ja lo­kid kee­ra­ta ja… meid on seal nii pal­ju ju ka. — On mõnus te­ha se­da tükki? Häs­ti mõnus, häs­ti la­he. — Miks nii? — Esi­teks – see koos­seis on liht­salt su­per. Ma ei osa­nud ju mi­da­gi oo­da­ta, kui ma siia tu­li­n… — Sa sel­le jaoks tu­lid­ki? — Jah. Pä­rast jõule lä­hen ta­ga­si. Ma po­le siin va­rem ühes­ki muu­si­ka­lis kaa­sa löö­nud. Ma ar­va­sin, et see saab la­he ole­ma, aga et nii äge, se­da ei osa­nud oo­da­ta. Ma liht­salt olen­gi häs­ti rõõmus, vä­ga nau­din. Proo­vi­pe­rioo­di ja esi­ne­mi­si – täit­sa nal­ja­kas, ma är­kan igal hom­mi­kul üles ja mõtlen: kui la­heeee…!

— Mis sind kõige roh­kem hu­vi­tab – miks? Sa oled lõpe­ta­nud Pär­nu Süte­va­ka hu­ma­ni­taar-gümnaa­siu­mi, siis õppi­sid juu­ra­t… — Lõpe­ta­sin. — Lõpe­ta­sid. Siis läk­sid õppi­ma USA-sse. Mis koht see täp­selt on­gi? — Amee­ri­ka muu­si­ka­li- ja draa­maa­ka­dee­mia. — Mil­li­ne sel­le koo­li ko­tee­ring on? Kui pal­jud lõpe­ta­jad pä­rast koo­li eria­last tööd saa­vad? — Ma ei os­ka se­da sul­le öel­da. New Yor­gis on näit­le­jaid 200 000 rin­gis, neist teeb eria­last tööd ala­li­selt ai­nult paar prot­sen­ti. Seal on nii pal­ju koo­le ka. — Kui pal­ju neid on? Suu­rusjär­gus? — Ma ei tea. Ik­ka sa­da­des. Ei, veel roh­ke­m… lõpu­tult.

— Aga ik­ka­gi – miks? Miks on ühel juu­ra lõpe­ta­nud tüdru­kul va­ja min­na suu­re lom­bi ta­ha ja õppi­da seal muu­si­ka­lin­äit­le­jaks? — Ma olen sel­lest ko­gu aeg unis­ta­nud. Lap­sest saa­dik. Ma hak­ka­sin laul­ma, kui olin viie­ne. Laul­sin pii­ma­kom­bi­naa­dis kas­si­kostüümis kas­si­lau­lu. — Vä­ga ar­mas. — Kus­juu­res, ma mä­le­tan se­da. Min­git frag­men­ti mä­le­tan. Ja muu­si­ka­lid on ala­ti mu hin­ges ol­nud. — Mis oli esi­me­ne muu­si­kal, mi­da sa nä­gid? Ja mis aas­tal sa sündi­nud oled? — 1981. — Siis sa po­le ju üld­se nii ve­ri­noor enam. — No kui sa nii ütled. Mul oli kaks muu­si­ka­li­kas­set­ti. „He­li­sev muu­si­ka” ja „Mi­nu veet­lev lee­di”. Ma vaa­ta­sin neid lõpu­tult. Üsna ri­ba­deks. Nüüd olen muidugi juba uued ost­nud. Need olid unel­ma­te ­rol­lid.

— Kui kaua sa Amee­ri­kas oled ol­nud? — Viis aas­tat. Ma ot­sus­ta­sin, et va­lin ühe koo­li ko­gu maail­mast väl­ja, ja kui sis­se saan, siis on saa­tus. Aga eel­du­seks oli see, et ma lõpe­tan en­ne õigus­tea­dus­kon­na, sest et ma väär­tus­tan ha­ri­dust vä­ga. Mit­te et muu­si­ka­li-a­ka­dee­mias õppi­mi­ne ei oleks ha­ri­du­se oman­da­mi­ne, mui­du­gi on, aga te­ge­mist oli siis­ki ka­he-aas­ta­se prog­ram­mi­ga ja mu põhimõte on üld­ju­hul, et kui sa oled mi­da­gi alus­ta­nud, vii lõpu­ni. See­ga tun­dus loo­gi­li­ne ja loo­mu­lik lõpe­ta­da õigus­tea­dus­kond. Õp­pi­da võiks ju lõpu­tult! — Kui­das sa siin­ses­se muu­si­ka­li sat­tu­sid? — Pä­rast aka­dee­miat lõpe­ta­sin Broad­way tant­su­koo­li ka ju. Tut­vus­ta­sin en­nast muu­si­ka­li­teat­ri pro­dut­sen­ti­de­le ja ütle­sin, et ma olen siin muu­si­ka­lis kaa­salöö­mi­sest vä­ga hu­vi­ta­tud. Et tu­len mee­lel­di siia cas­tin­g’u­le. Ja siis nad pak­ku­sid mul­le osa. Eks see oli nei­le pa­ras risk. Eks nad tead­sid, mis­moo­di ma lau­lan, ja koo­li­de pealt nad võisid eel­da­da, et ma lau­lan, tant­sin ja näit­le­n… Ma olen vä­ga tä­nu­lik nei­le.

— Rää­gi sel­lest koo­list. — Aka­dee­miaõpin­gud oli te­ge­li­kult üks häs­ti ilus aeg mi­nu elus. Kui sa lä­hed tei­se­le poo­le maa­ke­ra õppi­ma, siis sa võtad sel­lest õppep­rog­ram­mist kõik, mis võtta an­nab. Ma olin tõeli­ne no­hik. Loo­mu­li­kult ma ei jää­nud ku­na­gi hil­jaks, loo­mu­li­kult ma võtsin kõiki­dest va­ba­taht­li­kest tun­di­dest osa. Õp­pi­sin päe­vad ja ööd. Esi­teks, ma ei tund­nud üld­se eria­last keelt­ki. Vaa­ta, pal­ju as­ju tu­leb tant­su­tun­nis te­ha sil­mad kin­ni. Ja siis pii­lud sil­ma­nur­gast ja näed, et oi, klass on hoo­pis kus­kil tei­ses ruu­mi nur­gas ja teeb teist as­ja, aga mi­na ae­len siin põran­dal. Kee­gi ei öel­nud ka mi­da­gi, vaa­ta­sid, et hir­mus ar­mas ja to­re. — Kui­das seal õpin­gud tant­su, draa­ma ja laul­mi­se va­hel ja­gu­ne­vad? — Muu­si­ka­li­teat­ri osa­kon­nas on põhirõhk muu­si­ka­li­laul­mi­sel. Näit­le­mi­ses loo­mu­li­kult tu­lid kõik need „‰eiks­pii­rid” ko­he esi­me­sel kur­su­sel. Kõik oli häs­ti prak­ti­li­ne. Min­git pin­ginühki­mist ei ol­nud, et is­tud ja õpid aja­lu­gu. Üks sel­li­ne tund oli, aga see oli sel­li­ne, et vaa­ta­si­me te­le­kast muu­si­ka­li­laul­ja­te esi­tu­si lä­bi ae­ga­de, et tut­vu­da ajas­tu stii­li­ga. Reeg­lid olid mui­du­gi pä­ris kar­mid. Sa ei to­hi hi­li­ne­da ise­gi mit­te üks se­kund. Klas­siuks on kin­ni ja kui sa hi­li­ned, siis on see su en­da prob­leem. Ükskõik mis see põh-jus siis on. Ja kui puu­dud kolm kor­da, siis võib sind äh­var­da­da noo­mi­tus või koo­list väl­ja­vis­ka­mi­ne. See dist­sip­li­nee­rib to­hu­tult. — Et­te­val­mis­tus kar­miks kon­ku­rent­si­maail­maks. — Jah, täies­ti. Ma ar­van, et ena­mik meist ei saa­nud­ki aru, kui tur­va­li­ne kesk­kond oli kool. Kui hea ja mõnus oli seal õppi­da. Sa ei pi­da­nud mil­le­gi pä­rast mu­ret­se­ma – kui­das cas­tin­g’u­te­le saa­da, kust neist kuul­da, agen­did, mä­nedÏeri­d… kõik see oli kau­ge. Loo­mu­li­kult rää­gi­ti koo­lis, et saad tööd ja lä­heb häs­ti ja nii, aga reaal­sus on see, et kõik needsa­mad ini­me­sed, kel­le­ga sa olid ühes klas­sis, on töö­tu­rul järs­ku kon­ku­ren­did.

— Mis sa ar­vad, mis võiks ol­la si­nu tee järg­mi­sed viis või kümme aas­tat? Mis on reaal­ne? — Hmm. Ma loo­dan, et mi­nust saab töö­tav ar­tist. — Mi­da see tä­hen­dab? Kas la­gi on off-Broad­way sub­rett või Broad­way sub­rett või off-of­f’is kaa­sa te­ge­mi­ne? Mi­da tä­hen­dab töö­tav ar­tist? — Mi­nu jaoks tä­hen­dab see se­da, et ma töö­tan ko­gu aeg. Loo­mu­li­kult peaks iga muu­si­ka­liar­tist iha­le­ma töö­ta­da Broad­wayl või Ra­dio Ci­ty Hal­lis Ch­rist­mas Spec­ta­cu­la­ris, see on kõige kõrgem ka­lii­ber. Aga sa­mas po­le see kõige täht­sam. Ma ei ar­va, et ma pean ole­ma New Yor­gis, ma ei seo en­nast ühe­gi ko­ha­ga. See on üks osa sel­lest tööst – ol­la lii­ku­mi­ses. Käin ka Cle­ve­lan­dis ära, kui va­ja, kui on Ees­tis tööd, olen Ees­tis, kui on Soo­mes, siis olen Soo­mes, kui va­ja, lä­hen Aust­raa­lias­se. Ma ei põe. Ega mu­ret­se tu­le­vi­ku pä­rast. Siis põleks ko­he lä­bi. Siis võiks ko­he as­jad kok­ku pan­na – mi­ne, ole ju­rist. Või mi­da­gi muud. Sa lä­hed liht­salt as­ja­ga kaa­sa ja vaa­tad, mis saab. Ei saa et­te põde­da.

Muusikal

Nii on meil moes •• Au­tor Co­le Por­ter •• La­vas­ta­ja And­rus Vaa­rik •• Män­gi­ti Tal­lin­na lin­na­hal­lis Osa­des: •• Re­no Swee­ney – Kai­re Vil­gats •• Ho­pe Har­court – Kris­ti Roos­maa •• Bil­ly Cro­ker – Märt Avan­di •• Evan­ge­li­ne Har­court – Ines Aru •• Lord Eve­lyn Oak­leigh – Bert Prin­gi •• Moon­fa­ce Mar­tin – Tõnu Kark •• Er­ma – Ülle Licht­feldt •• Elis­ha Whit­ney – Pee­ter Ja­ko­bi