Muusikaliartist Kristi Roosmaa ei põe ette
— Ongi inspitsient. Hetke saan rääkida. Jah, on küll meeles. 3.20. Inspitsient helistas, 3.20 on grimm. — Nii vara, seitse on ju etendus alles? — Minul on nii vara. Mul on vaja lokid keerata ja… meid on seal nii palju ju ka. — On mõnus teha seda tükki? Hästi mõnus, hästi lahe. — Miks nii? — Esiteks – see koosseis on lihtsalt super. Ma ei osanud ju midagi oodata, kui ma siia tulin… — Sa selle jaoks tulidki? — Jah. Pärast jõule lähen tagasi. Ma pole siin varem üheski muusikalis kaasa löönud. Ma arvasin, et see saab lahe olema, aga et nii äge, seda ei osanud oodata. Ma lihtsalt olengi hästi rõõmus, väga naudin. Prooviperioodi ja esinemisi – täitsa naljakas, ma ärkan igal hommikul üles ja mõtlen: kui laheeee…!
— Mis sind kõige rohkem huvitab – miks? Sa oled lõpetanud Pärnu Sütevaka humanitaar-gümnaasiumi, siis õppisid juurat… — Lõpetasin. — Lõpetasid. Siis läksid õppima USA-sse. Mis koht see täpselt ongi? — Ameerika muusikali- ja draamaakadeemia. — Milline selle kooli koteering on? Kui paljud lõpetajad pärast kooli erialast tööd saavad? — Ma ei oska seda sulle öelda. New Yorgis on näitlejaid 200 000 ringis, neist teeb erialast tööd alaliselt ainult paar protsenti. Seal on nii palju koole ka. — Kui palju neid on? Suurusjärgus? — Ma ei tea. Ikka sadades. Ei, veel rohkem… lõputult.
— Aga ikkagi – miks? Miks on ühel juura lõpetanud tüdrukul vaja minna suure lombi taha ja õppida seal muusikalinäitlejaks? — Ma olen sellest kogu aeg unistanud. Lapsest saadik. Ma hakkasin laulma, kui olin viiene. Laulsin piimakombinaadis kassikostüümis kassilaulu. — Väga armas. — Kusjuures, ma mäletan seda. Mingit fragmenti mäletan. Ja muusikalid on alati mu hinges olnud. — Mis oli esimene muusikal, mida sa nägid? Ja mis aastal sa sündinud oled? — 1981. — Siis sa pole ju üldse nii verinoor enam. — No kui sa nii ütled. Mul oli kaks muusikalikassetti. „Helisev muusika” ja „Minu veetlev leedi”. Ma vaatasin neid lõputult. Üsna ribadeks. Nüüd olen muidugi juba uued ostnud. Need olid unelmate rollid.
— Kui kaua sa Ameerikas oled olnud? — Viis aastat. Ma otsustasin, et valin ühe kooli kogu maailmast välja, ja kui sisse saan, siis on saatus. Aga eelduseks oli see, et ma lõpetan enne õigusteaduskonna, sest et ma väärtustan haridust väga. Mitte et muusikali-akadeemias õppimine ei oleks hariduse omandamine, muidugi on, aga tegemist oli siiski kahe-aastase programmiga ja mu põhimõte on üldjuhul, et kui sa oled midagi alustanud, vii lõpuni. Seega tundus loogiline ja loomulik lõpetada õigusteaduskond. Õppida võiks ju lõputult! — Kuidas sa siinsesse muusikali sattusid? — Pärast akadeemiat lõpetasin Broadway tantsukooli ka ju. Tutvustasin ennast muusikaliteatri produtsentidele ja ütlesin, et ma olen siin muusikalis kaasalöömisest väga huvitatud. Et tulen meeleldi siia casting’ule. Ja siis nad pakkusid mulle osa. Eks see oli neile paras risk. Eks nad teadsid, mismoodi ma laulan, ja koolide pealt nad võisid eeldada, et ma laulan, tantsin ja näitlen… Ma olen väga tänulik neile.
— Räägi sellest koolist. — Akadeemiaõpingud oli tegelikult üks hästi ilus aeg minu elus. Kui sa lähed teisele poole maakera õppima, siis sa võtad sellest õppeprogrammist kõik, mis võtta annab. Ma olin tõeline nohik. Loomulikult ma ei jäänud kunagi hiljaks, loomulikult ma võtsin kõikidest vabatahtlikest tundidest osa. Õppisin päevad ja ööd. Esiteks, ma ei tundnud üldse erialast keeltki. Vaata, palju asju tuleb tantsutunnis teha silmad kinni. Ja siis piilud silmanurgast ja näed, et oi, klass on hoopis kuskil teises ruumi nurgas ja teeb teist asja, aga mina aelen siin põrandal. Keegi ei öelnud ka midagi, vaatasid, et hirmus armas ja tore. — Kuidas seal õpingud tantsu, draama ja laulmise vahel jagunevad? — Muusikaliteatri osakonnas on põhirõhk muusikalilaulmisel. Näitlemises loomulikult tulid kõik need „‰eikspiirid” kohe esimesel kursusel. Kõik oli hästi praktiline. Mingit pinginühkimist ei olnud, et istud ja õpid ajalugu. Üks selline tund oli, aga see oli selline, et vaatasime telekast muusikalilauljate esitusi läbi aegade, et tutvuda ajastu stiiliga. Reeglid olid muidugi päris karmid. Sa ei tohi hilineda isegi mitte üks sekund. Klassiuks on kinni ja kui sa hilined, siis on see su enda probleem. Ükskõik mis see põh-jus siis on. Ja kui puudud kolm korda, siis võib sind ähvardada noomitus või koolist väljaviskamine. See distsiplineerib tohutult. — Ettevalmistus karmiks konkurentsimaailmaks. — Jah, täiesti. Ma arvan, et enamik meist ei saanudki aru, kui turvaline keskkond oli kool. Kui hea ja mõnus oli seal õppida. Sa ei pidanud millegi pärast muretsema – kuidas casting’utele saada, kust neist kuulda, agendid, mänedÏerid… kõik see oli kauge. Loomulikult räägiti koolis, et saad tööd ja läheb hästi ja nii, aga reaalsus on see, et kõik needsamad inimesed, kellega sa olid ühes klassis, on tööturul järsku konkurendid.
— Mis sa arvad, mis võiks olla sinu tee järgmised viis või kümme aastat? Mis on reaalne? — Hmm. Ma loodan, et minust saab töötav artist. — Mida see tähendab? Kas lagi on off-Broadway subrett või Broadway subrett või off-off’is kaasa tegemine? Mida tähendab töötav artist? — Minu jaoks tähendab see seda, et ma töötan kogu aeg. Loomulikult peaks iga muusikaliartist ihalema töötada Broadwayl või Radio City Hallis Christmas Spectacularis, see on kõige kõrgem kaliiber. Aga samas pole see kõige tähtsam. Ma ei arva, et ma pean olema New Yorgis, ma ei seo ennast ühegi kohaga. See on üks osa sellest tööst – olla liikumises. Käin ka Clevelandis ära, kui vaja, kui on Eestis tööd, olen Eestis, kui on Soomes, siis olen Soomes, kui vaja, lähen Austraaliasse. Ma ei põe. Ega muretse tuleviku pärast. Siis põleks kohe läbi. Siis võiks kohe asjad kokku panna – mine, ole jurist. Või midagi muud. Sa lähed lihtsalt asjaga kaasa ja vaatad, mis saab. Ei saa ette põdeda.
Muusikal
Nii on meil moes •• Autor Cole Porter •• Lavastaja Andrus Vaarik •• Mängiti Tallinna linnahallis Osades: •• Reno Sweeney – Kaire Vilgats •• Hope Harcourt – Kristi Roosmaa •• Billy Croker – Märt Avandi •• Evangeline Harcourt – Ines Aru •• Lord Evelyn Oakleigh – Bert Pringi •• Moonface Martin – Tõnu Kark •• Erma – Ülle Lichtfeldt •• Elisha Whitney – Peeter Jakobi