Tartu on omamoodi koht. Sellele ärge mitte hakakegi vastu vaidlema. Tartu toodab… toodab nihestatud geeniusi, toodab ka meediume, kes neid geeniusi muule maailmale, ülbele Tallinnale näiteks vahendavad. Aga ega see vahendus ausalt öeldes suurt kuhugi ei jõua. Vähemasti on Tartus nii, et sealsed prohvetid on kuulsad omal maal. Mis, nagu me teame, pole sessinatses ilmas teps mitte tavaline, mitte ühegi otsa pealt.
Saage tuttavaks – Erki Hüva!
Ta on Tartu trubaduur, aga mitte ainult. Ta on orkester. Ta on mees punase jopega. Ta on mees kui energia.
Iseasi on muidugi, kui palju me teda mõista tahame. Või püüame. Lauri Sommer on ta muusika plaadile vahendanud – kuulatagu seda; Jaan Jürgen Klaus on temast filmi teinud – vaadatagu seda.
Me elame maailmas, mis pelgab siirust. Siirus ja selle ilmingud tõlgitakse sootsiumis automaatselt, kohe, lõdva randmega lapsikusteks. Või mis veel hullem – nupust nikastanud olekuks.
Aga eks sellepärast, et siiruses on vägi, mille vastu me, lipsud kõvasti kurgu all kinni, võimetud oleme. Siirus on otsene. On otse. Meie seevastu käime jäiga järjekindlusega kõrvalteid mööda. Mis on muidugi mõneti põhjendatud. Elu ise näitab, et ükski heategu ei jää karistuseta. Et iga ausalt ja avameelselt öeldud sõna keerdub sinu enda vastu. Varem või hiljem.
Ent kui järele mõelda, siis on see ju asi, mille vastu peaks meist igaüks võitlema. Ma ei usu, et me oleme selles loodud, et oma elu pidevates varjamistes või kahtlustustes elada. Et me oleme loodud selleks, et MÄNGIDA elu.
