Inglise keeles tähendab see „mõ­lemale soole sobiv”. Eesti keeles  „uniseks”. Et magada tahaks?

The Sun on viimasel ajal saanud kriitikutelt kui mitte sõimata, siis vähemasti on neid pika hambaga vastu võetud.

Sest ühelt poolt on nende maa­ilm turvaline rokk. Päris hästi söödav, ilma probleemideta raadios mängitav. Mehed laval näevad šefid ja karused välja, ka käituda oskavad nagu enesest lugupidavad rokkarid: intervjuudes viskavad nalja ja nii, aga varvas peatub – muusikaliselt – paar sentimeetrit enne seda, kui prügikast saatusliku löögiga pihta saab ja stratosfääri lendab.

Ses mõttes, et muusikalisest ülbusest jääb natuke puudu. Helipilt on puhas, professionaalne, aga mitte ükskõikne. Kuid ükskõiksust, suhtumist, „mul on oma plaadiostjast täiesti savi, ma raiun oma rauda” võiks siiski rajult rokkbändilt oodata?

Või on pika hambaga vastuvõtu – kriitikute poolt siis – põhjuseks hoopis see, et bänd on maailmavaateliselt hõlmamatu? Ses mõttes, et nad tahavad olla rokimehed, nad on rokimehed, professionaalsed rokimehed, aga neil puudub selgelt kindlaks määratud programm. Et tegemist on sõnumita rokiga, lihtsalt lahe on rokkida.

Võimalik. Jälle seesama turvalisuse teema. Võib-olla olen ülekohtune, võib-olla teen liiga, võib-olla üks rokkbänd võibki lihtsalt rokkbänd olla, aga… aga tõepoolest, vennad, ma tahaksin teie lugusid kuuldes aru saada, mis asjad teile närvidele käivad. Ja mis asjad teid erutavad.

Ma ei taha hästi uskuda, et teie elu, teie mõtted, tunded, päevad on sama turvalised ja ettemääratud kui teie muusika. Või ei, siin ma eksin, teie lood.

Teie muusikas on essentsi, aimust sellest, et miski võib kohe-kohe üllatada, aga kui lood lugudeks vormuvad, siis on see ikkagi well made ja kuidagi liiga läbikomponeeritud. Ehk isegi konjunktuurne.

Etteheited või komplimendid?

Antagu mulle järgnev vägivaldne võrdlus andeks, aga see on nagu Guns’N’Roses versus Nirvana. The Sun, ka plaat „Uni­sex”, on nagu Püssid ja Roosid, nirvaanasse ei tõuse. Vist just sellepärast, et tahetakse olla liiga kontrollitud. Liiga profid ja muusikaliselt liiga siledate servadega, üleprodutseeritud. Nagu üleretušeeritud klantsajakirja foto. Sellega läheb kaduma karvasus, elu ja nõks, mis teeb heast bändist väga hea bändi. Ning lava ees lae alla tõusvad tulelondid siin ei päästa.

Kuid teiselt poolt vaadatuna on kõik need asjad, mis mina siin etteheidetena kirja panin, komplimendid. Vääramatud kiidusõnad. Sõltub sellest, mis on nii bändi kui ka kuulaja oma ambitsioon. Oma ideaal. Iga kauni kunsti puhul on olemas nii vormilised perfektsionistid, kelle iga joon on kaalutletud, kui ka vastukaaluks „sõnumitoo­jad”, kes materjali võib-olla nii hästi ei valda, aga kelle sõnum ja sisemine sund on seda tugevam. See, et minu isiklik sümpaatia selles sõjas alternatiivse poole kaldub, on juba minu probleem ja maailmanägemine.

Ja siiski: sellel plaadil on üks lugu, mis lubab piiluda, milleks on The Sun veel võimeline, ja mis on jõulisem, ent samal ajal mängulisem kui ülejäänud – „Armetu naer”.