„Kui nimi pole otseselt seadusvastane või mingeid muid probleeme tekitav, siis inimesel peaksid olema vabad käed otsustamaks, mida ta oma nimega teeb,“ rääkis Garanža Päevaleht Online’ile.

„Kui inimesel on psühholoogiline või mingi muu vajadus nime vahetamiseks, siis las ta teeb seda,“ jätkas ta.

Garanža nentis, et ei ole seda küsimust sügavamalt analüüsinud ning võimalik, et selles peituvad siiski mõned ohud, mida esmapilgul ei märka.

„Ma ei näe vajadust, et peaksin oma nime muutma hakkama,“ lisas ta.

„Mul isiklikult ei ole tunnet, et ma oleksin oma nime tõttu ühiskonnas vähem konkurentsivõimelisem või vähem väärtuslikum kui keegi teine,“ rääkis Garanža.

„Samas väidavad mõned inimesed, et on olemas olukordi, kus perekonnanimi mängib mingisugust rolli, kuid mul isiklikult pole küll kunagi oma nimega probleeme olnud,“ jätkas ta.

„Nimi on nimi ning kui inimesel ei ole sellega mugav elada, siis miks mitte seda muuta,“ arvas Garanža.

„Ma ei ole see isik, kes usub mingisuguse kollektiivse aju olemasolusse. Kõikide venekeelsete inimeste nimel on selles küsimuses raske rääkida,“ ütles ta.

„Nime eesti keelseks muutmisega on nagu kodakondsusega. Kui ei taha Eesti kodakondsust, siis ära võta seda omale ning kui ei taha oma nime muuta, siis pole vaja seda ka teha,“ lisas Garanža.

Siseministeeriumist teatati Päevaleht Online'ile, et algatatud on nimeseaduse muutmise eelnõu, mille kohaselt muudetaks nime vahetamine lihtsamaks nende jaoks, kes põhjendavad seda sooviga ühiskonda paremini lõimuda.