Maali suurus ja maalija suurus ehk Kui suured tarbijad oleme?
Pealkiri positsioonib nii kunstnikke kui ka näitusevaatajaid lähenema maalile tarbimise vaatepunktist: maali suurus, kunstniku suurus, tarbimissoovi suurus ja vajadus, väärtuste suurus, tarbimisvajadus. Kes keda tarbib? Kas vaataja tarbib kunsti või tarbib kunstnik publikut? Süsteemi elushoidmiseks on vaja mõlemaid. Millised on narratsiooni eri vormid kunstiliste väljendusvahendite telgedel (suur-väike, abstraktne-kujutav jne)?
Näituse kuraatorid Mari Roosvalt ja Jaan Elken küsivad pressiteates: kas „suurus” loeb? Kui jah, siis millal ja konkreetselt millistel juhtudel? Mina ühtaegu nii vaataja kui ka näitusest osa võtva kunstnikuna küsin aga siin: kui „suured” me oleme? Kui suured tarbijad me oleme ja kas me teame, mida tarbime?
„XL” on preemianäitus, mis tähendab, et vaataja seisukohtade kujunemises käivitub kohe arvamust kujundav väärtuste skaala. Lihtsamalt öeldes: auhinnatud kunstiteos on „suurem” teos kui auhinnata jäänu. Kuid kunstimaailma sisemängud on alati olnud mitmetasandilised, omamoodi matkimised.
Kunstiteos ja selle pertseptsioon ei kujunda maailma ja vaatajat, vaid sellest saabki maailm. Kunstnik pole aga selle maailma loojaks rohkem kui tavaline vaataja, sest uute väärtuste loomine (näiteks kunstiteosena) eeldab, et autor vastab lugeja/vaataja ootuste horisondile: kunstnikud tarbivad ühiskonda, milles nad elavad, ja mängivad neile kättesaadavate ideede, kujutelmade, ootuste, lootuste ja hirmudega.
Hoolimata teema ja pealkirja intrigeerivusest on näitusetööd ideoloogiliselt korrektsed. Dormoloogilise ebakorrektsuse ajastul ongi kõik tarbimine. Ja kõik on tarbitav. Kiirelt. Selles kontekstis on isegi naiselikkus (rasvumise või menstruatsiooniverena) osa konsumerismist. Kerli Kurikka teos (eksperimenteerimispreemia) „Olla naine” kujutab suurt õhumullidega pakkekilet, mis nõrgub punasest värvist ja ripub aknal otsekui pussitatud ja nülitud hinge sümbol või nukkunu hüljatud kest. Liis Ördi „Elu patoloogias” on elu andmine ja võtmine osa ühiskondlikust leppest – ostust ja müügist. Nutt ja äng inimeste valu ja surma üle on faktiliselt vaid suur silmakirjalikkus.
Maal on kohanemisvõimeline
Mara Koppel-Ljutjuki „Oo suur aju, kuhu viid mind?” küsibki suures saalis: kuhu meie kujutelm ja usk oma identiteeti meid tegelikult viib? Me „ostame” ja „tarbime” omaenda usku, mis on sama tühi kui hiiglaslik õhupall. Meil on kalduvus uskuda pigem sellesse, mida me teeme, kui teha seda, millesse usume, ning seeläbi „reaalsuses” püsida. Veiko Klemmeri „Tulip Eaters” (L-preemia) on oma lakoonili-ses kompositsioonilahenduses ikooniline ja sugestiivne, viidates sajanditetaguse Hollandi tulbibuumi pseudoturunduslikkusele, kus virtuaalse ja tegeliku väärtuse tasakaalust väljas olek määrab kogu skeemi pöördumatult kokku varisema. Selle kaudu räägib autor praegusest paanikast ja „kaubandusest” kliimasoojenemise ja ookeanide happestumise taustal.
Seega, kui suured tarbijad me oleme ja kui suured on meie soovid? Õigemini, mida me soovime? Sirje Protsini töö „Suured soovid” koos plinkiva ready-made Kristuse ikooniga väljendab suurepäraselt meie mentaalset hetkeseisu, vaimutervist ja tajuarenguid. Maal meediumina on paindlik ja kohanemisvõimeline, kuid inimeste ja ühiskonnakihtide üha suurenev diferentseerumine muudab looja ja vaataja dialoogi üha komplitseeritumaks.
See on kaos, mida nautida oskajad mitte üksnes ei jää ellu ja ei tõesta end, vaid mängivad kõik need S-, M-, L- kuni XXXL-parameetrid ümber.
„XL”
Eesti maalikunstnike liidu
aastanäitus Tartu Kunstimajas
14. detsembrini
